Kirjandus kui kunst
Seda pole just palju. Seda, mida endast tean. Ometi piisavalt, et end iseendana tunda. Kõik muu on ju ükstakama, eks? Et kui sul on iseenda-tunne, siis muu ei loe, isegi see, et sa oma nime ei tea. Või ei mäleta. Mul on kaheksa sõrme, kummalgi käel neli. Mul on sel päeval, kui astun välja maailma, seljataga seiklused keerulisel ja ohtlikul teekonnal. Ma olen valmis igast tulest läbi tormama, igaühega heitlema, kogu maailmale vastu lõrisema, haukuma ja hammustama nagu peni, kui mind peaks edasi liikumast takistatama. See on kogu mu ülejäänud elu esimene päev, esimene hetk, millele peab järgnema midagi vapustavat, midagi enneolematut, nii cool’i, et kellelgi poleks sellele midagi vastu panna. Mu elu peabki nüüd olema otsekui end ise kirjutav seiklus. Kui ma kõike seda tean, siis polegi seda ju nii vähe? Sest tähtis pole ju, kui palju ma tean, vaid kui oluline on see vähene, mida ma tean? Võib-olla tõesti, jah, nii peab see olema, püüan end lohutada. Hääl mu pea sees kõlab tõesti kuidagi kindlamalt ja rahulikumalt.
Need on mõtted ja tunded, mis must läbi tuhisevad, kui väiksest vanast, justkui tolmukorra alla vajunud majast välja astun – esimest korda oma uues, vast leitud elus. Sel hetkel hakkab mu peas pööritama: sellist virvarri, sellist vaatepilti, esemete ja inimeste tulva pole ma kunagi varem näinud. Ja need kirjad, kõikjal vilkuvatest värvilistest lampidest tähed ja sõnad – mu sõbrad, keda seni olen harjunud nägema vaid raamatutes, väikses tumedas ja tihedas kärbsemustarivis. Nagu hulluks oleks nad läinud! See kirev ja pöörlev mass mu ümber seintel ja postidel, akendel ja isegi inimestel, nende selgadel, säärtel, silma vikerkestal – kõik tähed, suured ja kriiskavad, iga sõna ja lausejupp nagu pürgimas pealkirjaks, kõige suuremaks ja olulisemaks.
Oh sa jeerum, mõtlen, ja otsin käega seinast tuge – maailm ei ole midagi muud kui üks hiigelsuur raamat, mis koosneb ainult pealkirjadest, ilma et sa kunagi teada saaksid, mis üheski peatükis toimub. No pagan, nii ei saa see ju olla! Iiveldama ajab, kükitan maha ja hoian kahe käega säälsamas seisva prügikasti servadest, sisikond tahab vägisi välja purtsatada, aga surun selle neelatusega alla. Jalad tahavad vägisi sisse tagasi tormata, aga kui pöördun, pole ust enam seal. Justkui oleks majad mu selja taga liikunud või muutunud, et ma ei tunne enam ära toda endist, kust väljusin. Seisan abituna, selg vastu majaseina, ja vaatan mööda tormavat elu, kellegi hirmuäratavat loomingut, maailma kõige koledamat raamatut, mis on samas nii lummav, hurmav ja kaasakiskuv, et ma ei saa talt oma silmi lahti, ei tihka neid sulgeda.
Suured metallkarbid tuhisevad mööda, ja kui nad peatuvad ning küljelt lahti plaksatavad, ilmub kõnniteele inimesi nagu prussakaid köögipõranda alt, nad liiguvad nii uskumatult vilkalt ja sihiteadlikult, et ma aiva imestan, kuidas nad üksteist küll ära ei talla, kuidas suuremad väikseid päris puruks ei litsu. Üle tee seisab majalobudik, puumaja, mille kolmanda korruse akende ümber on mustad tahmalärakad, need on nagu suured kurvad, särata silmad, mida ümbritseb nutust või vihmast laiali jooksnud meik. Teise korruse aknal konutab üks vanamammi ja jälgib inimesi, mööduvat maailma, süvenedes sellesse nagu kõige põnevamasse raamatusse. Säälsamas kõrval sööstab taevalaotusepoole hiiglaslik peeglikild, mille siledalt veiklevalt pinnalt helgib päiksekiiri.
Muidu kõikjal kivi, kivi, kivi, aga sesse kivisse on augu lõiganud paar puud, mis justkui oleks endale võidelnud välja lapi muru, pressinud end läbi tolle teeks valatud kivi ning laotavad nüüd oma käharad võrestikukroonid uhkelt inimeste ja masinate üle. Ühelt reklaamilt torkavad mulle silma sõnad: ART IS EVERYWHERE. Kunst on kõikjal. Kui see kõik on kunst, kui kõiges siin on kunsti, siis peab sel ju olema autor, looja, keegi, kes on ta välja mõelnud ja kirjutanud. Püüan aimata, millisesse hullumeelsesse raamatusse, millise põrunud autori pähe olen ma sattunud. Ja vaatan enese ümber kõrguvat majamassiivi, mille vahel keerlevad ja looklevad madujad sisselõiked, tänavad – ma tean. Siis äkki mõistan: see on kellegi julm mäng, sest ma ei ole sattunud kuskile mujale kui uude labürinti, seisan selle südames ja võin asuda teele küll kuhu tahes, aga edasi viib ikka vaid too keerdkäikude jada, urgude ja tunnelite võrgustik, mil laeks me üle lintjalt veniv taevakumm. Tunnen end äkki pisi-pisikesena, mutukana, tühise kübemena. Samas hakkab miski uhkus mu sees end koguma – see seiklus ei saa olla niisama, see on kindla peale mõeldud minu jaoks, keegi on vaeva näinud ja ehitanud siia hiiglasliku labürindi, kirjutanud selle linna mu ümber nagu muinasjutu. See peab olema seda väärt, et riskida. Sest kui ma end nüüd proovile ei pane, muutun ma taas luukereks ja vajun tolmuks, kuni mõni hülgevuntsidega majahoidja mind ühel hommikul rentslisse pühib ja vihmavesi mind porina kanalisatsiooni uhub. Siis aga ei saa ma kunagi teada, mis oleks võinud juhtuda, kes ma oleksin võinud olla, kuhu jõuda. Võtan end kokku ja lasen seinast lahti nagu laps esimest korda basseinis, nagu isa või ema käte vahelt esimest korda jalgrattal minema libisedes… Sest ees ei oota mitte midagi muud kui kogu minu ülejäänud elu. See, kes ma olen olnud, see on juba samal hetkel seljataga, ja see, kelleks saan, alles käeulatuses, veel tabamata.
