Kunst on vaataja silmades

Arvo Valtoni (snd 1935) novellides muutub lihtne ja argine tähenduslikuks ja eriliseks. Kujutame ette olukorda, millest räägib novell „Teos”: keegi võtab peotäie savi ja nimetab seda skulptuuriks. Kohe tekib hulk küsimusi. Kus on kunsti piirid? Kas kunstil peab olema mingi kindel mõte või on tegemist pigem saladusega, mis end ise tasahilju vaatajale-lugejale avab? Kui kunstiteos tekitab arutelu, siis võib öelda, et ta on oma eesmärgi täitnud, ei ole inimesi külmaks, ükskõikseks jätnud. Arvo Valton jätab novellis kõik küsimused õhku rippuma, et iga lugeja võiks ise nende üle edasi mõelda.

Arvo Valton

Meri oli hall sült, pind värises kergelt. Liivariba kohal kõrgus kivine kalju, selle jalamil olid astelpõõsad ja sinaka savi laigud. Lahe kitsas liivane riba moodustas poolringi, rannas ei olnud veel ühtegi inimest. Sült kallerdus, lahesuus oli vaht jäänud riisumata.

Päike oleks pidanud paistma, helesinine aimus ja harjumus nõudsid seda, aga tõusmise lootust ei näinud. Hanguvasse merre ei saanud ma minna, seisin rannas ja vaatasin piki liivakaart, kus punakast kivist kasvasid üksikud majasilmad. Mina olin pildi sees ja minus oli ainus liikumise võimalus.

Läksin astelpõõsa juurde, kummardusin ja võtsin kaljujalamilt kamalutäie niisket savi. Tundus, et ma midagi muud ei saagi teha. Viisin savi liivaribale ja lasksin kukkuda. See oli suur kamalutäis, seda muudkui kukkus mu käte vahelt. Moodustus nurgeline kuhelik.

Vaatasin oma tööd, rannal seisis üks kuju. Kastsin sõrme sülti ja vedasin üle savikamaka liitekohtade. Pätsisin mõne nurga ümmarguseks. Läksin eemale ja vaatasin. Mõtlesin, et see on skulptuur. Mu kujutlus võis talle seda ja teist juurde anda, oli palju võimalusi, pidanuksin selle üle rõõmustama, kui päike oleks mere siniseks paistnud, aga ma ei teadnud veel, mis edasi saab.

Seirasin laheserva, nüüd oli plaaž inimesi täis, aga nad ei vaadanud üle kaljude kõrguvat kuju, mille olin loonud. Seisin suurena ja tähendusrikkana oma teose kõrval ning minust eraldus üks pisike ja käbe mina, keda nägin minemas piki kaldariba inimeste juurde, haaramas neil kätest ning osutamas tumesinise monumendi suunas. Aga inimesed raputasid end temast lahti, neil oli enesegagi tegemist, nad ei tahtnud näha võõrast ja pealetükkivat. Kui üks oleks tulnud, oleks ehk karjasüda lahti läinud ja nende imetluse piirid oleksid tõugelnud mere ja kaljude vahel. Ootasin seda.

Mu pisike saadik rabeles inimeste seas, pühkis käeseljaga higi ja pritsis neile sõnu. Suvitajad äigasid sõnu eneselt maha, nende silmad olid pahupidi taeva poole ja kehad andumas üheleainsale paistusele.

Siis tuli mu juurde keegi vanahärra ja küsis:

„Mis on selle nimi?”

Ma muigasin paljutähendavalt, püüdsin teha nägu, mis lubab tal enesel mu skulptuurile nime anda. Aga ta ei kasutanud seda võimalust või ei saanud minust aru.

„Nimi, öelge nimi.”

Püüdsin talle silmadega öelda, et kas te siis ise ei näe. Aga talle tuli teisi appi, rasvunud naisterahvaid ja kiitsakaid tõeotsijaid.

„Kui te tõde otsite, siis te seda ei leia. Teda peab tundma, ta tuleb ise,” ütlesin ma kiitsakatele.

„Andke meile kindlaid ja valmis sõnu,” nõudsid paksud mammid, tegelikult polnud neile seda tarvis, nad olid ise palju targemad kui mis tahes sõnad.

„Mida see plätserdus endast kujutab?” nõudsid uued juurdetulijad.

Laat oli sündinud. Nüüd pidanuksin ma ennast hästi tundma, aga ma olin inimeste mõtteviisist kaasa haaratud, hakkasin ka ise midagi otsima.

Tingimata pidid nad mu tööd plätserduseks nimetama. Ütlesin neile ettevaatamatult:

„Iga asi saab endast kujutada vaid seda, mida teie temast kujutlete. Või te arvate, et sellel savihunnikul on kujutlusvõime?”

Neile oli nime tarvis, ühtainsat nime. Minu kuju paljuvõimalikkust polnud kellelegi vaja. Üks kanarinnaga onkel tahtis mind aidata. Ta ütles:

„See on Koljat pärast lahingut.”

On ikka nii, et kui keegi omast heast tahtest hakkab nimesid jagama, kujuneb see pilkamiseks.

Ei, ma ise ei tahtnud neile midagi pakkuda. Ma ei tohtinud neile öelda, et see on kompositsioon, oopus, sümbioos, tähendus, Jumala sugulane. Nad nõudsid, et ma piiraksin oma vaimu, et ma oma töö nime kütkeisse vangistaksin. Seda nad ei näe.

Parem oli mul aurustuda, et minust ei jääks ühtki konti neile kakelda. Ütlesin: „Minu töö on tehtud, ma siis nüüd lähen.”

Tean neid näitusi, seal loetakse ainult nimesid, teoseid ei vaadatagi. Aga nimed ei jää kunagi meelde. Milleks mulle nende meeldejätmist vaja on, seda ma ei teadnud.

„See on savi!” kilkas üks terane tüdruk. Kõhn mees näitas sinise laigu peale, kust olin oma teose ammutanud, ning ütles:

„See on ka savi.”

„See on kujuks saanud savi, sellel peab nimi olema,” ütlesid kiitsakad ja sättisid prille pähe. Mööda randa sõelusid väikesed mehikesed ning sosistasid ükskõiksetele lesijatele kõrva:

„Tal pole nime, tal pole nägu, tal pole verd, tal pole hinge, tal pole autorit, oleme ainult meie.”

Ma ei saanud kuradite vastu. Pidin seisma kuju kõrval, et nad mind vaataksid, mõistmata, kumb on kumb. Mõte hajus aegapidi ilmaruumi, see ei suutnud enam savi koos hoida, terav pilk oleks mu kuju lammutanud. Õnneks olid kõik tuimad ning kaugenesid minust laiskade lainetena.

Sült hakkas üles sulama. Keegi puhus selle virvendama. Kaljud olid murenevast liivakivist, mu teos jäi liivale rajatuks. Ainus võimalus oli ära minna, aga ma ei saanud jalgu maast lahti. Võib-olla aurustusin, võib-olla mitte. Rand tühjenes ja muutus ajapikku, ma tõesti ei teadnud, miks ma seal seisan ja minema ei saa.

Küllap seegi kõik oli alles pärast mind.