Koomilised rahvajutud
Naljandid ja anekdoodid on koomilised rahvajutud. Varem, nt nõukogude ajal, kui avalikku kriitikat teha ei võinud, kasutati just naljandeid selleks, et öelda seda, mille eest muidu karistada sai.
Naljandi ja anekdoodi mõiste on üsna hilised. 1869. aastast pärinevas F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust leiab keerud sõnad, mis tähendab naljajuttu või naljandit, ja head jutud, mis on saksa keeles Anekdoten.
Naljandi ja anekdoodiga on sarnane ka karikatuur, mille sisuks on teravmeelne pilge. Karikatuuril on aga kindel autor.
Naljand on vanem, pikem ja kirjeldavam, enamasti puändita nali. Naljandi ainestik pärineb tegelikust elust. Omaaegsed pilkeobjektid olid näiteks mõisnik, laisk või rumal inimene, naaberhõim või -rahvus.
Anekdoot on kunagise naljandi noorem veli. Ta on naljandist lühem, teravmeelne, puänt tuleb selgemalt esile, süžeed on sageli rahvusvahelised. Peamised naljaheitmise teemad on poliitika, seksuaalelu, eri rahvuste vahelised suhted, palju on ka absurdi ja sõnamängu. Kreekeelne sõna anekdotos tähendab avaldamata, avaldamatut, seega lugu, mis levis suusõnaliselt ja mida ehk ei sobinudki kirja panna. Ka tänapäeval levivad anekdoodid eelkõige suust suhu, aga ka perioodikaväljaannete kaudu ja interneti teel.
Karikatuur on pilkepilt, mille sisu on samuti anekdootlik või naljatlev. Karikatuuri puhul on tegemist kirjanduse ja kunsti piirialaga. Tänapäeval ilmub karikatuure pea igas ajalehes, naeruvääristatakse tavaliselt mõnda päevapoliitilist sündmust.
Milline neist kolmest on naljand?
1.
Mees püüab jõe kaldal kala. Järsku tuleb jõest välja lehm ja hakkab kaldale ronima. „Kustkohast sina siis nüüd tuled?” küsib mees.
Lehm jääb mõttesse: „Aga tõepoolest... Kustkohast ma tulen...?” Ja läheb jõkke tagasi.
2.
Kobras õpetab pojale, kuidas jäätist süüa: „Kõigepealt võta ära paber ja viska minema, see ei kõlba süüa. Siis viska ära see vastik külm pätsike ja saabki lõpuks maitsva pulgakese kätte!”
3.
Ema õpetab tütart, et niikaua peab kiisku keetma, kui silmad valged on, siis on küpsed. Ise läheb kambrisse. Tütar tõmbab suure tule pajale alla, kiisad keevad, nii mis parinal juba kaua aega. Viimaks läheb tütar kambri, küsib ema käest: „Ema ae, ema, vaata, kas mul silmad valged on juba! Kiisad keevad ammu, aga ma ei tea, kas kõlbavad.”
Talumees jutustab, kuidas on saanud oma suure nina
Lugemise ajal
Märgi tekstis naljandi tunnustele vastavad kohad.
Kolm isandat istunud trahteris laua ääres ja joonud õlut. Üks hästi suure ninaga talumees tulnud uksest sisse. Linnaisandad hakanud mehe nina üle naerma ja pilkama. Talumees, aru saades, et tema nina naeretakse, tulnud joojate juure ja hakanud nendega lahkesti kõnelema: „Eks ole tõsi – teie naerate minu suurt nina?” – „Seda’p meie just naersime,” vastanud isandad.
„Kas soovite kuulda saada, kuidas mina selle nina omale sain?” küsinud talumees.
„Väga hea meelega!” vastanud isandad.
Talumees jutustanud: „Vaadake, isandad, mina olin enne sündimist ilma ninata! Läksin siis Peetruse kääst enesele nina paluma. Peetrus viis minu ninade kambrisse. Seal oli kõiki seltsi ninasid, pisikesi ja suuri. Ma pidin enesele niisamasuguse nina võtma nagu teilgi, ausad isandad, on. Kuid Peetrus keelas neid võtmast ja käskis suurte hulgast võtta. Ma võtsin ja küsisin siis temalt: „Mis veikestel viga on, te neid mulle keelasite?” – „Need on tattninad,” ütles Peetrus, „ja sinusugusele mehele nad ei kõlba!” Isandad ei naernud enam talumehe nina.
Võta kokku
Keda selles loos pilgatakse ja kuidas?
Küsimused ja ülesanded
- Mille põhjal saab väita, et lugu talumehe ninast on naljand? Nimeta loos esinenud naljandi tunnused.
- Milliseid anekdoote tead? Kes või mis on nende tegelased?
- Korraldage klassis parima anekdoodi väljaselgitamiseks võistlus. Igaüks õpib selgeks ühe anekdoodi ja esitab selle klassis.
- Joonistage ühe selle peatüki naljandi või anekdoodi põhjal karikatuur.
Kuula ja jutusta
Kuula naljandit toapoisist, kes oli osav valetaja. Jutusta pärast naljand ümber, toetudes alljärgnevatele küsimustele.
