Täiesti tavaline perekond

Katkend

Tim viskas oma koti nurka ja astus kööki. Ta tundis kohe lõhnast, et ema oli teinud ahjukartuleid ja pikkpoissi, need olid tema lemmikud. Ometigi oli ta kulm pahuralt kipras.

Kõik teised olid juba laua taga. Kõik teised tähendas isa, ema, Leeni ja Johannest. Tim ja Leen olid kaksikud ja Johannes oli nende väike vend. Tegelikult oli Timi nimi hoopiski Timoteos, kuid ta vihkas seda nime, ehkki mitte pooltki nii palju kui Leen enda oma. Leeni tegelik nimi oli Magdaleena. „See on vanamuti nimi,“ sisistas Leen alati tigedalt, kui tema pärisnimest juttu tuli. [---]

„No mis lahti?“ küsis ema, kui märkas, et Tim on tujust ära.

„Midagi,“ poetas poiss. „Ma käisin raamatukogus.“

„Kas midagi juhtus?“ küsis isa. Ta püüdis mõelda, mis täpselt raamatukogus tuju rikkuda võib, aga midagi ei tulnud pähe. Isa oli käinud raamatukogus viimati ... Ta ei mäletanudki, millal. Ilmselt kunagi eelmisel sajandil. Ta luges peamiselt aruandeid, seadusi ja käskkirju. Isa oli nimelt politseinik, täpsemalt keskkriminaalpolitsei vaneminspektor. Õigus, ta luges veel ka kuritegude pealtnägijate või kannatanute tunnistusi ja kahtlusaluste toimikuid, kuid viimase aja ilukirjandusest puudus tal igasugune ettekujutus.

„Ühtegi normaalset raamatut ei ole,“ pomises Tim. „Kõik on mingi ulme: nõiad, kummitused, võlurid ja muu selline jama.“

Leen hakkas naerma. Ta pidi äärepealt taldriku maha ajama.

„Mul on need loetud,“ sõnas Tim. Ta oli tõepoolest tusane. „Midagi tavalist ei ole,“ jätkas ta kangekaelselt, „midagi reaalset.“

„Jeerum,“ kihistas ta. „Ma arvasin, et sa said peksa või midagi.“

„Raamatukogus?“ Tim vahtis teda suurte silmadega.

„No kuskil riiulite vahel.“ Leen kehitas õlgu. „Kust ma tean, kus ja kuidas.“

„No kas ükski raamat polnud siis tore? Kui mina noor olin, siis oli poiste seas populaarne sari „Seiklusjutte maalt ja merelt“,“ ütles ema.

„Ehk on midagi reaalset raske kirjutada,“ pakkus isa. Ta teadis, kui raske on kirjutada isegi kõige tavalisemat aruannet.

„Milline raamat siis sulle meeldib?“ päris ema.

„Tavaline – normaalsetest inimestest, tavalistest asjadest.“

„Selline on ju igav,“ leidis Leen.

„Ei ole. Mind ei huvita, mida mõni kangelane ohtlikus olukorras teeb. Mind huvitab, mida teeb keskmine eestlane. Ma tahan lugeda sellest, mida teevad tavalised inimesed.“

Ema muigas. „No ma panen oma päevategemised sinu jaoks kirja. Siis võid neid õhtuti lugeda, kui sul igav on. Mina annan kindlasti keskmise eestlase mõõdu välja.“

„Jaa, mina võin ka kirjutada!“ hüüdis Leen. „Ma võin tegelikult kohe öelda: ma sõin täna hommikust, läksin kooli, sõin lõunat, läksin trenni ja nüüd söön õhtust. Issand, tundub, et mu päev koosneb söömisest ...“ Ta tegi näo, nagu jääks selle avastuse üle pingsalt järele mõtlema.

„Äh,“ ütles Tim, „meie pole ju tavalised.“

„Otse vastupidi,“ sõnas isa. „Minu meelest me just olemegi üks täiesti tavaline perekond.“

„Keda sa täpsemalt veenda püüad?“ küsis Tim. „Mäletad, kui te emaga pidite peaaegu politseisse sattuma, sest tahtsite poest võõra inimese käruga autosse minna? Või kui ema läks ükskord hommikumantlis tööle. Tavaliste inimestega ju nii ei juhtu.“

„Ma ei saa nüüd aru,“ sõnas isa. „Sa väidad, et meie polegi tavalised inimesed. Kes me siis sinu arust oleme, mingid tulnukad või?“

„Meiega juhtub ju alatasa midagi,“ sõnas Tim. „Mäletate, kuidas ükskord Leen Maksimarketi parklas mingite võõraste inimeste autosse istus ja küsis, kus tema jäätis on?“

„Äh, see oli kogemata,“ õigustas end Leen.

„Nojah, mina olen jälle kummitust näinud,“ alustas ema. „Võimalik, et see polegi nii tavaline.“

Leen ohkas. Nad olid seda lugu juba sada korda kuulnud ja püüdnud emale ka sada korda seletada, et ta oli olnud pikast päevast ja magamata ööst üleväsinud ning näinud seetõttu asju, mida tegelikult olemas polnud. Ema ei teinud sellest tavaliselt väljagi. Ta töötas nimelt lastehaiglas õena ja väitis, et oli ühel ööl valves olles pesuehtsat vaimu näinud.

„Ma kuulsin tookord tõepoolest koridoris mingeid samme, aga kui ma vaatama läksin, ei näinud midagi, ainult tualeti uks kääksatas,“ rääkis ema juba kõigile pähe kulunud juttu. „Siis ma läksin sinna asja uurima ja uskuge või mitte, aga seal ta seisis. Kohe oli aru saada, et tegu pole päris inimesega, ta oli selline natuke nagu läbipaistev ja ...“

Korraga Timi nägu selgines. Kui nad mind ei usu, siis ma tõestan neile. Talle oli pähe tulnud üks kaval mõte, kuidas oma plaan ellu viia.

Pärast sööki kadus Tim kiiresti oma tuppa. Blogi! Ta ei teadnud, kust see mõte täpselt oli tulnud, aga igal juhul oli see hea mõte. Ta otsustas hakata oma perekonnast blogi pidama. Katsugu nad siis veel seletada, et on täiesti tavalised. Täiesti tavalises perekonnas ei pese ema suurest hajameelsusest kätekreemiga hambaid ning isa ei pane oma rahakotti sügavkülma ega süüdista selle kadumises tervet perekonda. Ja need olid vaid paar näidet. Vaid paar näidet miljonist, oleks meeldinud Timile suureliselt öelda, aga see olnuks vale. Võib-olla nad ei mäletagi kõike, mis nendega juhtunud on, mõtles poiss. Aga kui see on kirjas, siis saab seda neile ometigi meelde tuletada. Jah, ta paneb kõik nendega juhtunu täpselt kirja. Ta ei taha midagi muuta ega välja mõelda. Ta tahab tõde. Karmi ja ilustamata tõde.