Matilda

Katkend (lühendatud)

Michael oli täiesti tavaline poiss, kuid tema õde, nagu ma ütlesin, oli selline, kes sinu silmad imestusest suureks ajaks. Poolteise­aastaselt rääkis Matilda perfektselt ja teadis niisama palju sõnu kui enamik täiskasvanuid. Selle asemel et oma tütart kiita, kutsusid härra ja proua Koirohi teda lärmakaks tatraveskiks ja teatasid otsustavalt, et väikesi tüdrukuid ei tohi näha ega kuulda olla. Kolmeselt oli Matilda kodus vedelevaid ajalehti ja ajakirju uurides iseseisvalt lugema õppinud. Nelja-aastaselt suutis ta juba nii kiiresti ja kenasti lugeda, et hakkas raamatute järele igatsema. Ainus tolle õpetatud pere raamat kuulus emale ja kandis pealkirja „Lihtne toidu­valmistamine“ ning kui Matilda oli selle kaanest kaaneni läbi lugenud ja kõik retseptid pähe õppinud, jõudis ta otsusele, et tahab midagi huvitavamat lugeda.

„Issi,“ ütles ta, „kas sa saaksid mulle ühe raamatu osta?“

„Raamatu?“ küsis too. „Milleks sulle seda pagana raamatut vaja on?“

„Lugemiseks, issi.“

„Jumala eest, mis siis telekal viga on? Meil on tore kolmekümnesentimeetrise ekraaniga telekas ning sina tuled raamatut küsima! Sa oled üks rikutud laps, mu tüdruk.“

Peaaegu igal argipäeva pärastlõunal jäeti Matilda üksi koju. Tema vend (viis aastat vanem) oli koolis, isa tööl ja ema kaheteist kilomeetri kaugusel asuvas linnas bingot mängimas. Proua Koirohi oli bingost niivõrd haaratud, et ta mängis seda viiel õhtul nädalas. Sel pärastlõunal, mil isa oli keeldunud raamatut ostmast, otsustas Matilda omapead küla raamatukokku jalutada. Kohale jõudnud, tutvustas ta end raamatukoguhoidjale proua Sabinale. Ta küsis, kas ta võib natuke aega istuda ja mõnda raamatut lugeda. Proua Sabin, kes oli küll natuke hämmastunud, et nii tilluke tüdruk ilma vanemateta saabus, ütles talle sellegipoolest, et ta on teretulnud.

„Vabandage, kus on lasteraamatud?“ küsis Matilda.

„Seal alumistel riiulitel,“ vastas proua Sabin. „Kas sa tahad, et ma aitan sul mõne ilusa raamatu leida, sellise, milles on palju pilte?“

„Ei, aitäh,“ ütles Matilda. „Ma arvan, et ma saan ise hakkama.“

Sellest ajast peale, igal pärastlõunal, kui ema oli bingot mängima läinud, vänderdas Matilda raamatukokku. See jalutuskäik nõudis ainult kümme minutit ning andis talle võimaluse kaks õndsat tundi hubases nurgas omaette istuda ja ühe raamatu teise järel neelata. Kui ta oli läbi lugenud viimase kui ühe lasteraamatu, hakkas ta midagi muud otsides ringi uitama.

Proua Sabin, kes oli tüdrukut paar nädalat võlutult jälginud, tõusis nüüd oma laua tagant ja läks tema juurde. „Kas ma saan sind aidata, Matilda?“ küsis ta.

„Ma mõtlen, mida veel lugeda,“ ütles Matilda. „Olen kõik lasteraamatud läbi lugenud.“

„Sa pead silmas, et oled kõik pildid üle vaadanud?“

„Jah, kuid ma olen nad ka läbi lugenud.“

Proua Sabin vaatas Matilda poole alla ning Matilda vaatas proua Sabinale vastu.

„Minu meelest olid mõned küll väga kehvad,“ ütles Matilda, „kuid mõned olid head ka. Kõige rohkem meeldis mulle „Salaaed“. See oli nii salapärane – kinniste uste taga tuba ja kõrge seina taga aed.“

Proua Sabin oli rabatud. „Kui vana sa täpsemalt oled, Matilda?“ küsis ta.

„Nelja aasta ja kolme kuune,“ ütles Matilda.

Proua Sabin oli rabatud rohkem kui kunagi varem, kuid ta oskas seda varjata. „Mis laadi raamatut sa veel lugeda sooviksid?“ küsis ta.

„Ühte tõeliselt head raamatut, mida täis­kasvanud loevad. Mõnda kuulsat raamatut. Ma ei tea nende pealkirju.“

Proua Sabin vaatas pikkamööda riiulid üle. Ta ei teadnud hästi, mida sellele lapsele pakkuda. Kuidas, küsis ta endalt, valida kuulsat täiskasvanute raamatut nelja­aastasele tüdrukule? Alguses mõtles ta pakkuda üht noorte teismeliste armastus­lugu, kirjutatud viieteistkümne­aastastele kooli­tüdrukutele, kuid miskipärast leidis ta end vaistlikult sellest riiulist mööda kõndivat.

„Proovi seda,“ ütles ta lõpuks. „See on väga kuulus ja väga hea raamat. Kui see on liiga pikk, siis ütle ainult, ja ma otsin sulle midagi lühemat ja lihtsamat.“

„„Suured lootused“,“ luges Matilda, „Charles Dickens. Ma prooviksin seda lugeda.“

Ma olen ilmselt hull, ütles proua Sabin endale, kuid Matildale lausus: „Muidugi võid sa seda proovida.“

Järgmiste õhtupoolikute jooksul suutis proua Sabin vaevu oma silmi pöörata väikeselt tüdrukult, kes istus tundide kaupa suures tugitoolis ruumi kaugeimas nurgas, raamat süles. Oli veider vaatepilt, kui see tilluke inimene istus, jalad kõrgel põranda kohal, üleni kaasa kistud maagilisest lummusest, mille Dickens, see suure­pärane jutustaja, oma sõnadesse oli kudunud. Ainus lugeja­poolne liigutus oli aeg-ajalt kätt tõsta, et lehte keerata, ning proua Sabin oli iga kord kurb, kui tuli aeg saali teise otsa kõndida ja öelda: „Kell saab kümne minuti pärast viis, Matilda.“

Matilda luges „Suured lootused“, mis oli nelisada üksteist lehe­külge pikk, ühe nädalaga läbi. „Mulle meeldis see väga,“ ütles ta proua Sabinale. „Kas härra Dickens on veel midagi kirjutanud?“

„Päris palju,“ ütles proua Sabin, kes oli rabatud. „Kas ma valin sulle mõne teise raamatu?“

Kuue kuu jooksul luges Matilda proua Sabina valvsa ja kaas­tundliku pilgu all läbi neliteist täiskasvanutele mõeldud raamatut.

See oli hirmuäratav nimekiri. Proua Sabin oli imestunud ja elevuses, ometi ei lasknud ta end sellest kõigest täielikult kaasa haarata, ning küllap see oli hea. Iga teine oleks selle väikese lapse saavutusi nähes tõenäoliselt tundnud kiusatust asjast suurt kära teha ja uudisest üle küla ning kaugemalegi pasundada, kuid mitte proua Sabin. Tema tegeles oma asjadega. Ta oli juba ammu aru saanud, et võõraste laste ellu ei tasunud end segada.

„Härra Hemingway räägib paljust, millest ma aru ei saa,“ ütles Matilda. „Eriti meeste ja naiste kohta. Kuid see meeldib mulle ometi. See, kuidas ta jutustab, mõjub mulle nii, nagu oleksin ise seal ja vaataksin pealt, kuidas kõik toimub.“

„Hea kirjanik paneb sind alati niiviisi tundma,“ ütles proua Sabin. „Ja ära muretse, kui sa millestki aru ei saa. Ära pinguta, lase sõnadel nagu muusikal enda ümber hõljuda.“

„Just, seda ma teen.“

„Kas sa teadsid, et raamatukogust saab raamatuid koju kaasa laenutada?“

„Ei teadnud,“ ütles Matilda. „Kas ka mina saaksin seda teha?“

„Muidugi,“ ütles proua Sabin. „Kui sa oled raamatu välja valinud, siis too see minu kätte, et ma saaksin selle üles märkida, ning siis võid seda kaks nädalat enda käes hoida. Kui soovid, võid ka rohkem kui ühe raamatu võtta.“

Sellest ajast peale külastas Matilda raamatukogu ainult korra nädalas, et võtta uusi raamatuid ja tagastada vanu. Tema väikesest magamistoast sai lugemissaal ning seal ta istus ja luges pea kõik pärastlõunad, kruus sooja šokolaadiga käeulatuses. Raamatud kandsid teda uutesse maailmadesse ja tutvustasid talle hämmastavaid inimesi ja nende põnevat elu. Ta seilas endisaegsetel purjelaevadel koos Joseph Conradiga. Ta käis Ernest Hemingwayga Aafrikas ja Rudyard Kiplingiga Indias. Ta rändas läbi kogu maailma, istudes samal ajal ühes Inglise külakeses oma väikeses toas.

Inglise keelest tõlkinud Leelo Märjamaa-Reintal