Trummilinn

Katkend

Kätte oli jõudnud õhtu ja linnapea Tamburone vaatas parasjagu laste seltsis naljafilmi, et saaks enne magamaminekut korraliku kõhutäie naerda. Sama tegid teisedki linnaelanikud.

Juba oli kuu hakanud pilve tagant välja piiluma. Tänavatel ei liikunud enam ainsatki hingelist.

Pimeduse varjus hiilisid linna vaenlased ja kiskusid esimese asjana linnaväravalt alla sildi, kus hiigelsuure trummi all tervitas tulijaid kiri „Tere tulemast Trummilinna!“.

Seejärel jõudsid võõrad tühjale peaväljakule. Oma mustades frakkides jätsid nad ühtaegu hirmuäratava ja elegantse mulje. Jalas olid neil rulluisud.

Nüüd lõid nad tohutu suured suud pärani lahti, paljastades silmatorkavad hambaread, mis meenutasid klaveriklahve. Korraga hakkasid nad hambaklahvidel mängima nii valju muusikat, et väljaku keskel trooniv trummimonument oleks äärepealt kokku varisenud.

Lärmi kuuldes tõttasid Pampurio Tamburone ja ülejäänud linnarahvas kibekähku rõdudele vaatama, mis juhtus.

Väljakul seisis rivis terve trobikond klaverilinlasi, kes mängisid kuupaistel muusikat. Tamburonel pidi hing kinni jääma ja tema kõht vajus suurest murest lössi. Ta ei jõudnud veel kaaslinlastega sõnagi vahetada, kui juba olid Klaverilinnast saabunud võõrad kontserdi lõpetanud ja hõivanud linna tähtsamad sõlmpunktid.

Ühtäkki katkestas rõdudelt kostva mureliku sumina sünge ja hirmuäratav hääl: „VAIKUST!“ Väljakule rulluisutas pikka kasvu sõdur lumivalges frakis.

„Minu nimi on Steinway,“ tutvustas ta end linnarahvale, kirtsutades kurjalt oma pikka nina. „Olen pärit Klaverilinna iidsest puhastverd suguvõsast. Olen selle sõjaväe pealik ja tulin siia seda tahumatute matside linna vallutama. Nüüdsest peale peavad kõik kutsuma seda paika Klaverilinnaks.“

Rõdudelt kostis jahmunud pominat.

„Ma ju ütlesin, et VAIKUST! Nüüdsest peale võtab elu siin linnas hoopis teise pöörde,“ jätkas Steinway, kelle jäised silmad paistsid kuuvalgel lausa hiilgavat, samal ajal kui nina kiskus aina rohkem krimpsu. „Teie trummipõrin pole ju mingi muusika, vaid talumatu lärm. Lihtlabane kurdistav müra!“ 

Suutmata end tagasi hoida, hüüdis Tamburone: „Oh ei! Kuidas te julgete ...“ 

„VAIKUST!“ käratas Steinway taas. „Nüüdsest peale on nii päeval kui ka öösel KEELATUD põristada trummikõhtu. [---] Ja ennekõike ON KEELATUD naerda. Teie komme naerda vahetpidamata, ilma et oleks õieti põhjustki, on nii hirmus labane. Talumatu värk! Ja otse loomulikult on KEELATUD vaadata naljafilme. KEELATUD on ka rahvakogunemised ja koosolekud ...“

Keeldudel ei paistnud otsa ega äärt. Viimaseks käskis Steinway muudkui nina kirtsutades kõigil jalamaid tuppa minna – ja hoida seejuures täielikku „VAIKUST!“, nagu arvata võib.

Järgmisel hommikul polnud trummipõrinat enam kusagilt kosta.

Trummilinlasi sunniti osa võtma lakkamatutest klaveri- ja solfedžotundidest, järgima ranget dieeti ja võimlema iga päev, et trullakast kõhust lahti saada. Õhtuti pidid nad kogunema peaväljakule, et kuulata kuupaistel kontserti. Rõõmus ja päikseline linnake muutus päris nukraks.

Steinway pani režiimi peakorteri püsti linnavalitsuse hoonesse ja tema käsilased hõivasid linna parimad kodud. Linnapea Pampurio Tamburone pidi oma elamise loovutama Steinwayle, ja nüüd tuli linna peaväljakul, kus varem oli kõrgunud trummimonument, imetleda hoopis hiigelsuurt tiibklaveri kuju.

Päevad aina möödusid ja rahval oli trummiigatsust üha raskem välja kannatada.

Ühel õhtul pärast kohustuslikku kontserti võttis meeleheitel Tamburone südame rindu ja püüdis Steinwayga juttu teha.

„Kindral Steinway, ma palun, võtke mind kuulda!“

Ilmselgelt ärritunud Steinway pööras end tema poole. Ta kirtsutas mitu korda põlglikult nina ja jõllitas vaest Tamburonet jäise pilguga. [---]

Tamburone hingas sügavalt sisse, enne kui jätkas. Ümberringi valitses hiirvaikus.

„Kui Trummilinna saabusite, arvasin, et mu kodukohal on nüüd lips läbi. Algul olid õhtused klaverikontserdid meile hirmus vastumeelt, igatsus hommikuse trummipõrina järele ei andnud kuidagi asu. Aga tuleb tunnistada, et pikapeale on teie romantiline klaverimäng meile lausa meeldima hakanud.“

Steinway näis olevat meelitatud. Sellest julgust juurde saanud, jätkas Tamburone: „Niisiis hakkasin ma mõtlema: miks me ei võiks rahumeelselt koos elada? Kui meie oleme teie klaverikontserdid omaks võtnud, siis võiksite ju lõppude lõpuks suhtuda samamoodi meie hommikusse trummimängu? Muidugi saaksime panna paika kindlad kellaajad ...“

Steinway võpatas silmanähtavalt, kirtsutas hullumoodi nina ja kargas Tamburone juttu katkestades talle kraesse: „Hulluks olete läinud või? Kuidas te küll julgete, Tamburone? Ütlete, et teie olete meid Trummilinna vastu võtnud? Hah! Mis jutt? Hoopis meie oleme teid oma võimu alla painutanud! Ja sellest hoolimata üritate teie meile oma labast kurdistavat põrgulärmi peale suruda? Sihukest jampsi pole ma enne kuulnud!“

„Aga härra kindral,“ sekkus Tamburone, võttes nüüd kokku viimsegi julgusenatukese, „kas te üldse olete kunagi meie trummipõrinat kuulnud?“

„Eluilmaski mitte! Saate ju isegi aru, et klaver on kõigist pillidest etem,“ vastas Steinway ja lisas siis jahmunult: „Õilis ja vooruslik klaver on era- ja ainukordne pill. Oleme äravalitud puhastverd liik. Vaat meie juba teame, mis on muusika! Teie aga oskate teha ainult labast põrgulärmi!“

Itaalia keelest tõlkinud Eda Ahi