Masina jalad

„Parun sõitis Peterburi,“ sõnas isa pakasesel talvepäeval.

„Kas saaniga?“ pärisin mina.

„Ei temasugune saanil reisi, ikka masinal.“

Masinaks nimetasid inimesed tollal rongi. Kuid minul polnud muust masinast aimu kui laual seisvast ema õmblusmasinast. Ronisin pingile seda lähemalt takseerima. Parasjagu mulle külla tulnud Vinni Ilmar trampis enne tükk aega põrandal, sest ta paljad varbad külmetasid. Siis ronis samuti pingile ja nõudis:

„Ütle silmapilk, kuskohal selle masina peal meie platsid on?“

Leidsime koos, et parun istub kõige ees, hõbedavärvi plaadil, kus nõel läbi riide torgib. Aga selle üle, kuhu meid endid reisil pannakse, läksime raginal tülli. Mina kinnitasin, et taha vända alla, Ilmar arvas, et üles niidirulli otsa.

„Mis teil seal jälle on?“ astus ema vahele. Kuulnud, milles asi, rääkis ta õhtul onu Juhanile:

„Kui Popovkasse uue höövelpingi ära viid, võta poisid kaasa. Las näevad õiget masinat, et nägelemise jätaksid.“

„Võib kua,“ kostis Juhan. Juba järgmisel nädalal asutas ta minekule, sättis meid Ilmariga reele. Meil kummalgi oli peas oma läkiläki, ümber aga ühine suur kasukas. Selle kaelaavast mahtusid meie mõlema peenikesed kaelad läbi, nii et ka haak lõua all kinni ulatus.

Höövelpink Popovkas üle antud, peatas Juhan tagasiteel Laugu metsa vahel ja sidus puu külge. Paljasjalgse Ilmari jättis ta reele kasuka sisse, mind, kellel jalas ema kotad, talutas veidi edasi laiale sihile.

„Vuata, ongi raudtee.“

Mina imestasin: räägivad raudtee, aga maas ainult kaks ilmatu pikka rauast latti! Kuidas masin siin sõidab? Mõtlesin ja mõistatasin.

Samas ilmus masin käänaku tagant – sugugi mitte ema väike õmblusmasin, vaid kohutav mürakas. Tõmbusime Juhaniga põõsa taha. Oli ka viimane aeg, kohe tuhises masin meist mööda huilates, ähkides ja sädemeid pildudes.

Alles kui ta metsa varju kadus, toibusin ehmatusest ja hüüdsin:

„Ta käib rataste peal ja mööda neid kitsaid latte! Kuidas ta sealt maha ei kuku?“

Juhan sügas lõuga:

„Eks ta pea ette vuatama.“

Ka Ilmar oli hirmuga meie juurde vadinud, kargas kohapeal, et varbaid soojendada, ja nõudis:

„Onu, kus on jalad, mis masina rattaid veavad?“

Juhan sattus päriselt segadusse – tema oli kah harjunud, et ratastega sõidukit veavad jalad. Pisut endamisi arutlenud, lausus ta:

„Küllap jalad ikki rataste vahel peidus on. Ainult ega harimata inimene iga imet vuadata oska. Kui kuolis käite, hakkate masina jalgu nägema.“

Lauk oli meist kõige enam kartnud. Ta heitis kohkunud pilke raudtee suunas ja lidus tuhatnelja kodu poole. Meie Ilmariga olime nagu ennegi ühise kasuka sees, haak lõua alt kinni. Nüüd käskis Ilmar mul silmapilk ütelda, kuhu me sihukese masina peal istume, nagu see oli. Ta ise arvas, et paruni taha, mina, et paruni kõrvale. Läksime raginal tülli, kuigi pead kõvasti teineteise vastu ja haak kõri pigistamas.