Kummitavad palitud

Preili Pirtspek oli üliväga peen inimene, täpsemalt öeldes: väga peen daam. Ta elas isiklikus üliväga peenes majas linna kõige laiema tänava ääres. Tegelikult ei teadnud keegi, miks preili Pirtspek oli nii ülimalt peen inimene, aga arvatavasti tuli see sellest, et ta oli kord sündinud ja et ta oli sündinud Pirtspekina. Muud polnud ta teiste teada kogu elu jooksul üldse teinud.

Preili Pirtspek ei olnud enam eriti noor: tal olid kolmandad hambad. Juba piimahammaste väljalangemine oli talle tublisti meelepaha teinud, aga kui läksid ka pärishambad, pidi ta peaaegu täielikult kokku varisema, sest ta hoolitses piinliku täpsusega oma maise vara eest. Neid kunsthambaid, mille omanik ta praegu oli, hoidis ta soodaveeklaasis, mille ta ööseks rahakappi luku taha pani.

Apteeker ja Vinski, mõlemad nähtamatud, astusid reipal sammul preili Pirtspeki maja poole.

„Mida see peaks tähendama, et minu kõhukoopas justkui kõditab?“ küsis Vinski.

„See on põnevusest. Minagi olen märganud, et kui on oodata midagi erakordset, siis kõhu­koopas justkui kõditab. Inimese kõht on niisugune, et see tunneb juba ette mõnu.“

„Aga üks asi selles nähtamatuseküsimuses vaevab mind veel. Kas tohin küsida?“

„Miks mitte.“

„Vaadake, apteeker, kui ma pistan pulbrit suhu ja tonksan parema jalaga vasaku jala suurt varvast ning ütlen: „Läbi seinte“, siis muutun ma nähtamatuks koos riietega, eks ole?“

„Just nii.“

„Aga mis siis, kui ma võtan nüüd kas või tolle voorimees Ruuskase peast mütsi ja panen selle endale pähe? Kas see muutub siis ka nähtamatuks?“

„Ei, ei muutu. See on oluline seik. Ainult need riided, mis teil pulbri võtmise ajal seljas on, muutuvad nähtamatuks. Kui nüüd napsate näiteks tolle voorimees Ruuskase mütsi ja torkate selle endale pähe ning pistate jooksma, siis jääb selline mulje, nagu jookseks voorimees Ruuskase müts iseendast mööda tänavat. Nii on lood. See on nimelt Prantsuse nähtamatuse­pulber, pidage meeles!“

„Selge!“ ütles Vinski.

Niimoodi aktuaalseid küsimusi arutades jõudsid nad preili Pirtspeki maja juurde.

Läbi seina preili Pirtspeki saali astudes ei näinud Vinski ja apteeker kedagi. Tühi tuba. Aga mitte eriti tühi, sest silmadel ringi käia lastes nägi Vinski tohutul hulgal patju, suuri ja väikesi, ümmargusi, nelinurkseid ja pikergusi, karvaseid ja karvadeta patju, mida oli seatud igale poole: sohvale, toolidele, põrandale.

„Vaadake, preili Pirtspek ei salli eriti inimesi: suur osa neist ei ole tema meelest küllalt peened. See-eest armastab ta patju. Ta on kogu oma elu täielikult patjadele pühendanud. Patju kannab ta alati südames. Just praegu peaks siin Padjaklubi kokku tulema. Sellepärast me siin olemegi,“ sosistas apteeker Vinskile kõrva.

Nad võtsid istet nurgas klaveri peal, kus oli võimalik teiste kuulmata vaikselt juttu puhuda.

Samas tuligi esimene külaline – proua, kes vähemalt lõhna järgi otsustades oli peaaegu poolenisti nii peen kui preili Pirtspek.

„Ah, preili Pirtspek!“ ohkas proua tundeliselt, nagu oleks keegi talle pöidlaga kõhtu puksanud.

„Oi, preili Pirtspek, kui tore on jälle näha preili Pirtspeki patju! Kuidas preili Pirtspeki patjade käsi käib? See on tore, preili Pirtspek! Kui hea, et mõned õilsad inimesed end veel patjadele ohverdavad! Alles padjad annavad elule mõtte, eks ole, preili Pirtspek?“

Niimoodi see võõras proua ahhetas ja ohhetas, ja kummaline, et preili Pirtspekil paistis selle üle hea meel olevat. Ta juhatas proua istuma kahe uhke padja vahele. Jalad asetati jalapadjale ja preili Pirtspek läks teisi külalisi vastu võtma.

Neid tuli palju, prouasid ja preilisid ja igasuguseid umbes taolisi. Keegi neist polnud nii peen kui preili Pirtspek, aga kõik olid sutike peenemad kui tavalised inimesed. Ükski ei jätnud küsimata preili Pirtspeki patjade käekäigu järele ja imetlemata nende toredust.

Vinski kuulas, kõrvad kikkis ja silmad nagu tõllarattad, sest niisugust loba polnud ta varem veel kuulnud. Aga ta polnud ka kunagi varem nii peenes kohas olnud.

„Kas hakkame kummitamisega pihta?“ küsis Vinski apteekrilt tasakesi.

„Veel mitte. Oodake, kuni nad on esimese tassi kohvi ära joonud, siis alles hakkavad nad päris totrusi rääkima. Siis …“

Tõepoolest – kui need peened daamid olid esimese tassi kohvi ära joonud, siis hakkasid nad rääkima ja rääkisid nii, nagu oleks voolav vesi nende keelt ringi ajanud. Siinkohal tuleb meil ette tõsiseid raskusi, sest nii meelsasti kui me ka tahaksime jutustada sellest, mida keegi ütles, on see täiesti võimatu. Nad rääkisid nimelt kõik korraga ja peadpööritava kiirusega, nii et paljud neist ei teadnud kindlasti isegi, kas nad üldse räägivad või liigutavad niisama suud. [---]

„Ma ei taipa kõige vähematki,“ sosistas Vinski apteekrile.

„Loomulikult te ei taipa, sest te ei ole Padjaklubi liige. Nad räägivad sellest, et ülemkonstaabli tütart on eile õhtul nähtud pagari õpipoisiga jalutamas. Neile see ei meeldi.“

„Aga mis on neil sellega pistmist?“

„Jaa, jaa. Siin ilmas on kõigil kõigega pistmist.“

„Aga pagaripoiss ei võinud ju neid kõiki jalutama viia!“

„Muidugi mitte. Nad ei tunnegi seda pagari­poissi, neil ei kõlbagi tunda. Kas teie tunnete?“

„Selge see, et tunnen. Ta on väga vahva, ta võidab mõnikord pagari endagi käe maha­surumises.“

„Ühesõnaga – tähelepanuväärne ja tubli isik, seda võis arvata. Aga see klubi ei tea midagi tema tublidusest ja vaevalt käe maha­surumine­gi nende arvamust muudaks. Nad on juba kord otsustanud nördinud olla.“

„Kas selles jalutamises oli siis midagi halba?“

„Tjaa, ei tea. Kui teed mitu aastat ühtesoodu patju, siis ehk näed midagi halba juba paljas jalutamiseski.“

„Aga see on ju ilma peata jutt, nagu isa ütleb.“

„Ilma peata ja ilma sabata, just nii. Mis te arvate, kas hakkame peale?“

„Nüüd kohe või?“

„Nüüdsama.“

„Jah,“ ütles Vinski ja hiilis apteekri kannul esikusse. Seal panid nad oma nähtamatustele selga kaks naistepalitut. Teineteist vaadates oli neil raske hoiduda naeru pugistamast. Vinski võttis apteekril käe alt kinni ja nii siis mindigi: kogu oma hiilguses astusid nad preili Pirtspeki saali.

Kui nüüd silmas pidada, et nii Vinski kui ka apteeker olid ise nähtamatud, aga palitud nähtavad, siis oli see alles ilmutis, mis sigines preili Pirtspeki saali uksele!

Kaks palitut, mille hõlmade alt ei paistnud jalgu, mille varrukatest ei paistnud käsi ja mille kohal polnud pea varjugi, astusid hõlmu lehvitades klatšiseltskonna ette ja kummardasid väärikalt.

„Tere päevast, keelepeksjad!“ lausus üks palitutest kõmiseva häälega.

„Tere päevast, keelepeksjad!“ piuksus teine järele.

„Mis uudist, pläralärad?“ küsis esimene.

„Mis uudist, pläralärad?“ kordas teine.

„Laske aga jutul tulla!“

„Laske aga tutul julla … hm, laske aga jutul tulla!“

Naised kahvatasid hirmust. Higised olid nad juba lobisedes olnud, nüüd aga kerkis neil laubale veel hirmuhigi. Keegi ajas tooli ümber, kui trügis koos teistega saali kõige tagumisse nurka, keegi kükitas postamendi taha peitu, keegi hoidis kätt selle koha peal, kus teistel inimestel on süda.

„Lugupeetud Padjaklubi ajas tühja juttu, nii-öelda loba. Meie, palitud, kuulasime esiku nagis pealt ja oleme kõrini tüdinud,“ ütles apteeker.

„Võtke arvesse, et ülemkonstaabli tütar ja pagari­poiss ei ole teile midagi kurja teinud, aga teil jätkub häbematust neist igasugust tühja juttu rääkida. Siin on nüüd teile tühi palitute paar. Meist võite tühja juttu ajada. Kas me tohime end tutvustada?“

Ning Vinski ja apteeker – õigemini nood kaks käevangus patseerivat palitut – hakkasid naistele lähenema.

Soome keelest tõlkinud Välja Künnap