Eesti ballett
Juba 15. sajandil oli ballett osa Itaalia õukonnapidustustest, kus aadlikke kostitati muusika saatel toimuvate uhkete teatraalsete vaatemängudega. Õukonnaballeti areng jätkus 16. sajandil, mil seda hakkas rahastama Catherine de’ Medici – itaalia aadlik, Prantsusmaa kuninga Henri II abikaasa ja suur kunstide soosija. Tema korraldatud festivalid aitasid õukondlikul balletil, mis hõlmas endas tantsu, dekoratsioone, kostüüme, laulu, muusikat ja luulet, veelgi enam populaarsust võita ja areneda.
17. sajandil kujunes Prantsuse kuningas Louis XIV õukonnas balletist professionaalset ettevalmistust nõudev lavažanr, mille tarvis töötas kuninga isiklik ballettmeister Pierre Beauchamp [p´jäär bošoo] välja viis jalgade ja käte positsiooni. Lavažanri kujunemist soodustasid Pariisis Louis XIV asutatud Kuninglik Tantsuakadeemia ja esimese elukutselise tantsutrupi loomine Kuningliku Muusikaakadeemia juurde.
Ooper ja ballett on muusikalised lavažanrid, mistõttu etenduste publikuni toomiseks on tarvis heliloojat. Erinevalt ooperist, kus tegevus toimub peamiselt lauldes, antakse balleti süžee edasi tantsides, kasutades ajalooliselt kujunenud jalgade ja käte positsioone. Liikumise ja tantsude seaded ehk koreograafia loob muusikast lähtuvalt ballettmeister ehk koreograaf. Lavastaja ülesanne on siduda muusika ja tantsud nauditavaks terviketenduseks, millele kunstnik, kelle näpunäidete järgi valmivad dekoratsioonid ja kostüümid, loob sobiva vaimsuse. Maagilisena mõjuva õhustiku loovad varvaskingadel hõljuvad naistantsijad ehk baleriinid. Nad võivad tantsida nii üksi kui ka kahekesi meesartisti ehk balletitantsijaga, aga ka rühmas, mida teatakse kordeballeti nime all.
Tänapäeval luuakse ja esitatakse peale klassikaliste ballettide moderntantsuetendusi. Nendes on tantsijad enamasti paljajalu ning tantsusammud on balleti omadest täiesti erinevad. Nüüdisaegsete tantsuetenduste saateks võib kõlada nii pop- kui ka rokkmuusika.
