„Iiveldus“ (1938)

Jean-Paul Sartre

Vabaduse ja värvatuse kirjanik

Kui Jean-Paul Sartre (1905–1980) 1931. aastal Pariisist pimedasse ja igavasse sadamalinna Le Havre’isse kolis, oli ta 27-aastane, kuid tal oli juba mõtteis küpsemas romaan, mis seitse aastat hiljem ilmudes tegi noorest ja tundmatust kooliõpetajast üleöö kuulsa kirjaniku. Teoses idanevaid ideid edasi arendades kujunes Sartre’ist hiljem üks 20. sajandi suuremaid prantsuse filosoofe. Kirjandus ja filosoofia on Sartre’i puhul olemuslikult seotud. Sartre lähtub veendumusest, et inimene on teda ümbritseva maailma suhteliselt juhuslik saadus, kellel puudub olemuslik sisemine terviklikkus, elueesmärk või tähendus. Sartre usub aga ka seda, et oma tegudega saab inimene sekkuda sellesse mõjusse, mida maailm talle avaldab, osaleda iseenese loomises. Tegutsemine, seisukohtade võtmine ja nende väljendamine on Sartre’i arvates võimalus seista vastu eksistentsi mõttetusele ja sattumuslikkusele ning saavutada vabadus.

Le Havre 1914. aasta paiku. Sartre asus sinna elama ja tööle mõnevõrra hiljem, kuid linna ilmes ning atmosfääris, millel suuresti põhineb „Iivelduses“ kujutatud fiktsionaalne Bouville, oli nii mõndagi samaks jäänud.

Sellest põhimõttest lähtub Sartre’i arusaam kirjaniku ja üldse haritlase ülesannetest. Vaimu- ja loomeinimene ei tohiks sulguda isiklikku omailma ega takerduda mingitesse valmismõtetesse, vaid peab jääma tähele­panelikuks maailma suhtes, avaldama arvamust ümber­ringi toimuva kohta, igas olukorras midagi ette võtma, tegutsema. Kunstilooming on Sartre’i meelest üks lootusrikkamaid ja võimsamaid tegusid. Just loomingulises ja mängulises tegevuses, kujutlusvõimes ja kunstis peitub tema arusaamist mööda kindlaim tee vabadusele.

Seesama idee on kätketud juba tema esikteosesse „Iiveldus“, romaani kirjutamine ise tähendas Sartre’i jaoks tegu, millega väljendada oma veendumusi ning suhestuda oma ajastuga, täpsemalt selle kirjandusliku maitse ja poeetikaga. Prantsuse kirjandus oli Sartre’i loometee algus­ajaks jõudnud uude etappi. 19. sajandi haaravate ühiskonnakriitiliste romaanide mõju oli hakanud tuhmuma ning tegi ruumi uutele otsingutele. 1920. aastate lõpuks oli ilmunud mitu kunstiliselt tugevat, varasemast proosatraditsioonist erinevat romaani (nt André Gide’ilt, Louis Ferdinand Céline’ilt, Marcel Proustilt). Need olid äratanud lugejaskonna tähelepanu ja võitnud poolehoidu, kuid samas külvanud konflikte uuendusliku kirjanduse pooldajate ja traditsioonilise proosa eelistajate vahele. Aasta pärast „Iivelduse“ ilmumist ründas Sartre jõuliselt tollal ehk kõige mainekamat ja väärikamat kirjanikku François Mauriaci, heites viimasele ette kõiketeadvat suhtumist tegelastesse. „Hr Mauriac tapab tegelaste teadvuse,“ kirjutas ta artiklis „Härra François Mauriac ja vabadus“. Romaani „Iiveldus“ keskmes ongi peategelase teadvus ja vabadus.

Mis on kirjanduse ülesanne?

1964. aastal külastas Sartre Eestit ning andis Eesti Raadios lühiintervjuu Valdo Pandile. Vastuses Pandi küsimusele väljendub Sartre’i arusaam kirjanduse ülesannetest: „Me elame ühiskonnas, mis hoogsalt areneb ja kus, nagu oleme näinud 1917. aastast kuni Aafrika revolutsioonideni, laieneb võitlus, milles kõik rahvad püüavad vabaks saada. Ma arvan, et kirjanik peab olema selle suure vabanemis­liikumise teenistuses.“

Mida kirjandus inimesele tähendab?

Sõnad

Jean-Paul Sartre, 1964 (katkend)

Ma alustasin oma elu nii, nagu ma selle kindlasti ka lõpetan: raamatute keskel. Vanaisa kabinetis oli neid kõikjal; tolmu pühkimine oli keelatud, välja arvatud üks kord aastas, oktoobris, enne töö algust Elavate Keelte Instituudis. Ma ei osanud veel lugeda, kui ma neid juba austasin, neid pühi kive; püsti või kaldus, kokku surutud nagu tellis­kivid või suursuguste vahedega nagu menhirid, seisid nad riiulitel, ja ma tajusin, et meie perekonna hea käekäik sõltub neist. Nad olid kõik üksteisega sarnased, ma mängisin tillukeses pühamus kesk muistseid masajaid mälestusmärke, mis olid näinud minu sündi ja mis näevad kord mu surma, ning nende igavikulisus kindlustas mulle niisama rahuliku tuleviku, kui oli olnud minevik. Ma puudutasin neid salaja, et nende auväärsest tolmust osa saada, aga ma ei teadnud, mis nendega õieti tehakse, ja iga päev olin ma tseremooniate tunnistajaks, mille mõte mulle tabamatuks jäi: minu tavaliselt nii saamatu vanaisa, kellel ema pidi kindanööbid kinni panema, käsitses neid kultuuri­esemeid jumala­teenistust pidava preestri osavusega. Olen tuhat korda näinud, kuidas ta äraoleval ilmel oma kirjutuslaua tagant tõusis, kahe sammuga kabineti teise seina jõudis, endale valimiseks aega andmata kindlalt ühe köite võttis, seda tagasi minnes nimetissõrme ja pöidla abil harjunult lehitses, ning vaevalt oma tugitooli istunud, raamatu kuiva plaksuga õige koha pealt lahti lõi, pannes köite kägisema nagu kinga. Mõnikord astusin ma juurde, et vaadata lähemalt neid karpe, mis läksid lahti nagu austrid, ja avastasin nende siseelundid nende katmatuses – koltunud lehed hoidsid natuke kummi, neid kattis trükimusta soontevõrk ja nad lõhnasid seenetuse järele.

Vanaema toas seevastu olid raamatud pikali, ta laenas neid lugemislauast ja ma polnud tal kunagi näinud rohkem kui kahte korraga. Need nipsasjad panid mind mõtlema uusaasta­maiustustele, sest nende õhukesed helkjad lehed mõjusid läikpaberist väljalõigatuna. Need edevad valged ja peaaegu uued raamatud olid ette­käändeks tühisele müstikale. Igal reedel pani vanaema end linna­riidesse ja ütles: „Lähen viin need ära.“ Tagasi jõudnud ning musta kübara ja loori ära võtnud, tõmbas ta need oma muhvist välja, ning müstifitseeritult küsisin ma endalt: „On nad needsamad?“ Ta pani neile hoolikalt paberi ümber, valis ühe, seadis end akna lähedale sügavasse tugitooli, pani prillid ette, õhkas õnnetundest ja mõnusast roidumusest ja langetas laud peene rauge naeratusega, mille ma hiljem Mona Lisa huultel ära tundsin; minu ema oli tasa ja käskis ka minul tasa olla, ma mõtlesin missale, surmale, unele: ma olin täis püha vaikust. Aeg-ajalt naeris Louise omaette, kutsus tütre, näitas näpuga mingit rida ja mõlemad naised vahetasid mõistva pilgu. Ja siiski ei meeldinud mulle need ülearu edevad raamatud: nad olid kontvõõrad ja vanaisagi ei varjanud, et nad olid alamat sorti jumalad, kes väärisid ainult puhtnaiselikku palveldamist. Pühapäeval astus ta igavusest oma naise tuppa ja jäi tema ette seisma, oskamata millestki juttu teha; kõik vaatasid talle otsa, ta trummeldas sõrmega aknaklaasi pihta, ja et tal ikka midagi pähe ei tulnud, läks ta uuesti Louise’i juurde ja võttis tal romaani käest. „Charles,“ sai naine kurjaks, „sa kaotad mul järje ära!“ Vanaisa aga luges juba ja tema kulmud kerkisid, äkki raius ta nimetissõrm raamatut: „Mitte midagi ei saa aru!“ – „Kuidas sa võiksidki aru saada, sa loed ju keskelt!“ ütles vanaema. Lõpuks viskas Charles raamatu lauale ja kadus õlgu kehitades.

Tõlkinud Leili-Maria Kask
„Sõnades“ mõtiskleb Sartre selle üle, kuidas lapsepõlv mõjukate kodanlike intellektuaalide peres sisendas temasse usu sõna võimust ja tähtsusest, milles ta hiljem üha enam kahtlema lõi. See on raamat armastusest kirjanduse vastu ja selle armastuse allikatest, kuid ühtlasi ka omamoodi hüvastijätt iseenda kui kirjanikuga – Sartre’i viimane kirjandusteos, mis ilmus samal aastal, mil ta loobus Nobeli kirjanduspreemiast.
Kuidas jutustaja lapsena raamatutesse suhtus?
Milline oli tollal jutustaja isiklik kokkupuude raamatutega?
Milles seisneb vastuolu? Mille põhjal jutustaja suhtumine oli kujunenud? Mil määral saab seda pidada tema oma suhtumiseks? Põhjenda.

Proosa vabastamine vanadest vormidest

„Iiveldus“ kasutab esmapilgul traditsioonilisi, 18.–19. sajandi proosas välja kujunenud vormivõtteid. Teos on kirjutatud päevikuvormis ja algab fiktiivse „Kirjastajate eessõnaga“. Päevik- ja kiriromaan püüavad sageli jätta mulje, et tegu on kellegi eheda ja isikliku kirjutise, mitte ilu­kirjandusega. Seepärast on nendes žanrites levinud, et luuakse fiktiivne vahendajakuju seletamaks, kuidas need tekstid raamatuks on saanud.

„Iiveldus“ aga õõnestab senist traditsiooni sellega, et taotleb eheduse illusiooni tinglikult ja pinnapealselt. Eessõna ei veena lugejat põrmugi oma ehtsuses. Sartre’i teose eessõna puhul on tegemist pigem iroonilise osutusega traditsioonile kui siira sooviga tekitada lugejais muljet, et taoline mees ja tema kirjatükk on tõepoolest eksisteerinud. Ka tõsimeelne päevikuvorm oli „Iivelduse“ ilmudes oma aja romaani­kunstis ära elanud ning varjamatult fiktiivse saatesõna lisamisega ütleb autor lugejale hoopis vastupidist: ärge võtke seda tegelaskuju liiga eluliselt, sest see, et ta elab ja tegutseb maailmas, mis on meie oma sarnane, ei tähenda, et selles maailmas asjad samal kombel käiksid, kui me oleme harjunud.

Eheduse illusioon

Fiktsionaalsed on asjad ja nähtused, mida pole päriselt olemas ning mida esitatakse ja käsitletaksegi kui väljamõeldist (nt ilu­kirjanduslikud tegelased). Fiktiivsed on asjad ja nähtused, mida ei ole päriselt olemas, kuid mis tahavad jätta muljet, nagu nad oleksid päriselt olemas (nt dokumendid, mis esitatakse ehtsate pähe, kuid mis kajastavad välja mõeldud asjaolusid). „Iivelduses“ on autor loonud nii fiktsionaalse tegelas­kuju Roquentini, kes peab päevikut, kui ka fiktiivsed kirjastajad, kes justkui on Roquentini päeviku leidnud ja välja andnud.

„Iivelduse“ jutustaja

Päevikuvormile kohaselt on „Iiveldus“ mina­jutustus, kuid päeviku­vorm tähendab ühtlasi ka seda, et jutustaja teadmised iseendast ja maailmast on piiratud sellega, mida ta kas on juba kogenud või parajasti kogeb. Ta ei tea, kuidas lugu edasi läheb või mis temast endast saab.

Illusiooni rikkumine

Loe romaani esimest paari­kümmend lehekülge ja pööra tähelepanu teose vormile.

  • Milliseid päevikuvormi tunnuseid märkad?
  • Mida on fiktiivsed kirjastajad Roquentini päevikule lisanud?
  • Kuidas sellised lisandused mõjutavad lugeja ettekujutust teosest, kui lugeja usub, et need kirjastajad on päriselt olemas? Kuidas sellised lisandused mõjutavad lugeja ettekujutust teosest, kui lugeja teab, et kirjastajad on fiktiivsed?

Illusiooni rikkumine

Lehitse teost ja leia tekstinäiteid, mis ei mõju usutavalt isikliku päeviku sissekannetena.

Päevikuvormi tinglikkust kinnitab ka see, et autor ise joonealustest märkustest ja „puuduvatest“ sõnadest tekstis üsna ruttu väsib ning lubab endale hiljem stseene (nt Roquentini kohtumine oma armastatud Annyga), mida keegi nii põhjalikult küll oma päevikusse ei kirjutaks, ning koguni tavapärast romaanilikku dialoogi.

Ehkki Sartre ei soovi siiralt jätta muljet, nagu olekski tegu kellegi päevikuga, kasutab ta osavalt ära mõningaid päevikuvormi eeliseid. Nimelt annab päevikuvorm autorile võimaluse väljendada end märksa kiretumas ja lakoonilisemas stiilis, kui toonane valdavalt ilulev ja kujundirikas kunstiline keelekasutus oleks lubanud. „Ei midagi. Eksisteeritud.“ terve ühe peatüki või päevikusissekandena on ilmekas näide selle võimaluse kasutamisest. Neutraalset väljenduslaadi, mida Sartre hiljem ise Camus’ esikteose „Võõras“ (1942) puhul kiitvalt esile tõstis, ta ise siiski läbivalt rakendanud pole.

Sartre ei kasuta läbivalt kindlat stiili või žanri, vaid mängib vormivõtete mitmekesisusega. „Iivelduses“ leidub teatraalsena mõjuvaid dialooge. Mõned lõigud (nt Roquentini päevikusissekanne päeval, mil teda tabab äratundmine oma ängistuse olemusest) meenutavad James Joyce’i laadis teadvuse voolu. Iseõppija tabamise stseen raamatukogus, kus ta „ei lase lastel oma koolitükke teha“, on esitatud kriminaal­romaanile omase pingega. Lõiku päris teose algusosas, kus minategelane püüab oma tindipoti pakendit kirjeldada, on võrreldud naturalistliku romaani detailse kirjeldusega.

„Iivelduses“ kasutatud stiili- ja vormivõtted esindavad seega nii varasemat, 18.–19. sajandi proosatraditsiooni, modernistlikke proosauuendusi kui ka 20. sajandi jooksul üha enam maad võtnud põhiliikide segunemist. Vormiline kirevus loob võimaluse toetuda peategelase nime mõtestamisel prantsuskeelsele sõnale roquentin, mis muu hulgas tähistab ka rahvalikku popurriid.

Kõik see annab autorile võimaluse loobuda traditsioonilise romaani põhitalast – kõiketeadvast ja ‑nägevast jutustajast. Kasutades mina­vormi ei võta autor endale õigust ega kohustust tegelase mõtteid ja käitumist põhjendada, sissevaateline päevikuvorm laseb meil tegelase peas toimuvat küll jälgida, aga tema enda selgitustest hoolimata mitte alati mõista. Roquentini ei saa käsitleda kui traditsioonilist tegelast, kelle psühholoogiat põhjalikult seletatakse ning tema suhete, töö ja ühiskondliku eluga seostatakse.

Teadvuse vool

Iiveldus

Tallinn: Varrak, 2002, lk 131–132

Mees. Ilus mees eksisteerib. Mees tunneb, et ta eksisteerib. Ei, ilus mees, kes möödub, uhke ja õrn nagu mooniõis, ei tunne, et ta eksisteerib. Pakatada. Mu haav valutab, eksisteerin, eksisteerin, eksisteerin. Ilus mees eksisteerib, Auleegion eksisteerib, vuntsid eksisteerivad, kõik. Kui õnnelik võib olla see, kes on kõigest Auleegion ja kes on kõigest vuntsid, ja ülejäänut ei näe mitte keegi. Ta näeb vuntside teravaid otsi mõlemal pool nina. Ma ei mõtle, järelikult olen ma vuntsid. Ta ei näe oma kõhetut keha ega oma suuri jalgu, tema pükstes tuhnides võiks leida kaks halli kera. Tal on Auleegioni orden, Kaabakatel on õigus eksisteerida: „Ma eksisteerin, sellepärast, et mul on selleks õigus.“ Mul on õigus eksisteerida, järelikult on mul õigus mitte mõtelda. Sõrm tõuseb. Kas ma lähen... silitama valgete linade õitsengus valget õitsvat ihu, mis langeb õrnalt, kas puudutada lõhnavat kaenlaaluste niiskust, eliksiire ja likööre ja ihu õiestumist, kas siseneda kellegi teise eksistentsi, olla punaste mahlade raskes, magusas, magusas eksistentsis, kas tunda end eksisteerimas seal, kus on magusad märjad huuled, kahvatust verest punased huuled, üleni eksistentsist märjad avanevad tukslevad huuled, heledast mädast märjad huuled, kas olla magusate märgade huulte vahel, mis tilguvad pisaraid nagu silmad? Minu lihast keha, mis elab, ihu, mis kobrutab ja tilgastub likööriks, mis tilgastub kooreks, ihu, mis tilgastub, tilgastub, tilgastub, mu õrn ja magus ihu vesi, mu käe veri, mul on valus, õrn on mu tilgastuv tapetud ihu, kõnnib, ma kõnnin, ma põgenen, ma olen jälk koletis tapetud lihaga, tapetud nende müüride eksistentsist. Mul on külm, ma astun sammu, mul on külm, samm, pööran vasakule, ta pöörab vasakule, ta mõtleb, et ta pöörab vasakule, hull, kas ma olen hull? Ta ütleb, et tal on hirm olla hull, eksistents, kas sa näed end väiksena eksistentsis, ta peatub, keha peatub, ta mõtleb, et ta peatub, kust ta tuleb? Mida ta teeb? Ta läheb edasi, tal on hirm, väga suur hirm, jälk koletis, iha nagu udu, iha, vastikus, ta ütleb, et tal on vastik eksisteerida, kas tal on vastik? Ta on väsinud sellest, et tal on vastik eksisteerida. Ta jookseb. Mida ta loodab? Kas ta jookseb, et põgeneda, et viskuda vette? Ta jookseb, süda lööb, pidu. Süda eksisteerib, jalad eksisteerivad, hingamine eksisteerib, nad eksisteerivad joostes, hingeldades, pehmelt tukslemas, ta on õrnalt hingetu, teeb mind hingetuks, ta ütleb, et on hingetu.

Tõlkinud Tanel Lepsoo
Selles katkendis rakendab Sartre, kes muidu jääb modernistlikes vormiotsingutes üsna tagasihoidlikuks, üht modernistliku proosa tunnus­võtet – teadvuse voolu.

Mis toimub teadvuses?

Seleta katkendile toetudes, mida tähendab teadvuse vool. Mida selle võtte abil kujutatakse ja kuidas?

Kui oled romaani läbi lugenud, seleta, miks sobib teadvuse vool selle episoodi sisu edasiandmiseks eriti hästi.

Mis on Iiveldus?

Roquentin on juba teose alguseks oma elu otsekui ära elanud, tugevamad tunded on tuhmunud ning uurimistöö kirjutamine jääb soiku. Lugeja näeb järk-järgult tegelase subjektiivset ja sisemist moondumist. Välises plaanis ei tee tegelane muud, kui põrnitseb kõikvõimalikke asju, aeleb kohvikutes ning tunneb, et tal on süda paha. Tegevusetuid ja eesmärgituid tegelaskujusid leidus juba 19. sajandi kirjanduses (nt Gontšarovi Oblomov, Flaubert’i Frédéric Moreau), sihitult olesklev tegelane andis märku romaani ümbermõtestamisest, huvi koondumisest inimese sisemusele, mitte ümbrusele.

Melanhooliast ängistuseni

Sartre’i esialgne kavatsus oli pealkirjastada oma romaan Albrecht Düreri gravüüri „Melanhoolia“ (1514) järgi. Kirjastaja ettepanekul sai teose nimeks „Iiveldus“.

Teadvus ja kogemused

17. sajandi filosoofi René Descartes’iga (1596–1650) ühendab Sartre’it põhimõtteline veendumus, et inimese tuum on teadvus (mõtlemine, kujutlemine, tunded jne). 20. sajandi mõtleja Edmund Husserl (1859–1938), kelle filosoofiast Sartre õpingute ajal vaimustus, sedastas, et teadvus on sageli suunatud mingile iseendast väljaspool asuvale objektile, tegeleb maailmaga iseenese ümber ja on sellega seotud. Sartre liikus neist lähte­kohtadest edasi, tema arvates ei erine inimese mina välistest objektidest – see ei ole olemas enne teadvust ega inimesele kätte­saadavam kui väline maailm. Mina tekib teadvuse tegevusest: inimene kogeb midagi ja suhtub sellesse kuidagi (nt tajub midagi vastikuna või meeldivana, vihkab või armastab kedagi, tunneb kellelegi kaasa, huvitub millestki), teadvustab oma kogemust ning saab nõnda iseendaks – inimeseks, kellel on niisugused kogemused.

Kunst lohutab inimest

Roquentini Iiveldust leevendav muusikapala on Shelton Brooksi „Some of These Days“ („Ühel päeval“), mis sai 20. sajandi algupoolel väga populaarseks Sophie Tuckeri esituses. Hiljem on seda seostatud Ella Fitzgeraldiga, kes lauljana juba 1930. aastail tähelepanu äratas, kuid seda pala siis veel ei salvestanud. Plaat, mida Roquentin kuulab, on seega tõenäoliselt sama fiktsionaalne nagu „Iivelduse“ maailm tervikuna. Nagu moder­nistlik kirjandus näitas, on fiktsioon tegelik­kusega seotud, kuid seosed ei seisne tege­likkuse üksüheses jäljendamises, vaid tegelikkuse mõtestamises, sealt endale olulise valimises ning selle edasiarendamises.

Kunst mõjutab maailma

Sartre (vasakult teine) Nicole Vedre’i pool­fiktsionaalses filmis „Elu algab homme“ (1949), kus ta kehastab Eksistentsialisti. Film käsitleb inimkonna väljavaateid tuumaajastul ning hulk tollaseid nimekaid kultuuritegelasi kehastab seal pooltinglikke rolle, mis on seotud nende tegeliku loomingu ja vaadetega.

Roquentini tegevusetusele lisab tähendust Sartre’i filosoofiline taust. Sartre on esmalt Descartesi ja seejärel Husserli õpilane. Descartesi kuulus lause cogito, ergo sum („ma mõtlen, järelikult olen olemas“) võtab kokku arutluskäigu kahtlusest, millele on võimalik taandada kõik ülejäänu, sest kahtlemine ise on ainus, milles kahelda pole võimalik. Roquentin viib Descartesi õpetuse äärmuseni: ta lööb kõigepealt kahtlema asjade kirjeldamise objektiivsuses (kuidas mingit eset ammendavalt kirjeldada?), seejärel ajalookirjutuse objektiivsuses (kas markii de Rollebon, keda ta uurib, on ajalooliselt tõepärane või ta oma kujutluse vili?), kuni lõpuks kaotab üldse võime esemeid tähistada ja liigitada.

Roquentin sooritab selle, mida Husserl nimetab sulgudesse panekuks – mingi asja või nähtuse eraldamise keelelistest ja kultuurilistest määratlustest. Kuna inimene vajab neid määratlusi maailma mõistmiseks, siis muutub mis tahes asi nende eemaldamise tagajärjel võõraks ja hirmutavaks. Eriti jubedaks muutub loodus, sest Roquentin hakkab tunnetama, mil määral maailma tajumine süsteemse, korrastatu ja turvalisena on tegelikult inimese ettekujutuse vili ja kui hõlpsalt seda on võimalik kõikuma lüüa. Koguni iseenese peegelpilti uurides tajub Roquentin, kuidas tema nägu muutub vormituks, tähenduseta massiks. Taoline meeleseisund, kus tegelane isegi iseennast ei suuda mõtestatud olendina tajuda, vaid võrdleb oma nägu millegagi, mis on „vegetatiivse maailma piiril“, saabki igal korral lõppeda Iiveldusega, mida Roquentin hakkab edaspidi suure tähega kirja panema. Iiveldus väljendab seega inimese arusaama oma eksistentsist.

Oma hilisemates filosoofilistes töödes tähistab Sartre Roquentini Iivelduse-taolist äratundmist mõistega ängistus. Et igal inimesel on oht ängistuse kätte sattuda, siis on tavalahenduseks „halb usk“. See tähendab üldisemalt enesepettust või täpsemalt püüet enese eksistentsi põhjendada, ehkki inimese ja tema teadvuse eksisteerimisel mingit põhjendust ei ole. Romaanis kujutavad halvas usus viibimise kõige äärmuslikumat juhtu Kaabakad. Need on upsakad kodanlased, kes erinevalt peategelasest ei küsi iialgi, miks üks või teine asi on olemas ja mida see endast kujutab, vaid on juba ette veendunud selles, kuidas elus asjad käivad ning mis on õige ja vale.

Teose lõpus selgub, et Kaabakate võltsi, illusoorse maailma ning Roquentini äärmuslikult lahtikodeeritud tähenduste vahel on võimalik kompromiss. Tegelane avastab, et on miski, mida ei ole võimalik tühistada ega muuta vormituks ja vedelaks massiks – see on muusika. Tema Iiveldus taandub, sest helid ja harmoonia loovad teistsuguse maailma, mis ei allu ümbritsevale, on otsekui sõltumatu mis tahes tõlgendustest. Muusika kuulub teistsugusesse aegruumi, mida iseloomustab pidevus, ning materiaalne maailm – esitaja, kuulaja, plaat, grammofon, kohvik – ei avalda sellele mingisugustki mõju. Nõnda saab Roquentin lahkuda Bouville’ist lootusekübemega, et ka tema ise suudab ühel päeval luua midagi igapäevasest aegruumist erinevat ja omaette tähendavat, teisisõnu kunstiteose.

„Iiveldust“ ei tuleks muidugi lugeda kui lühikursust eksistentsialismi­filosoofiasse. Sartre on siin alles oma filosoofikarjääri alguses ning pealegi on tegemist kirjandusteosega, mille taandamine filosoofia-alaseks õppematerjaliks võtaks ära lugemisest tekkiva mõnu ja muudaks tegelaskuju ja tema askeldused liialt tõsi­meelseks. Tuleb arvestada ka seda, et Sartre ülimalt viljaka ning provokatiivse intellektuaali ning kirjanikuna (nt keeldus ta 1964. aastal Nobeli preemiast) tegutses aktiivselt kuni surmani 1980. aastal (ehkki viimased aastad kannatas ta raskete tervisehäirete käes). Seetõttu peegelduvad sajandi suured muutused nii tema filosoofilises mõttemaailmas kui ka romaanides ja näidendites, nii et moodustub kaunis keerukas, ent samas põnev võrgustik, mida ei ole võimalik liigsete lihtsustusteta kokku võtta.

Asjad kaotavad nime

Iiveldus

Tallinn: Varrak, 2002, lk 160, 162–163, 164

Toetan käe istmele, kuid tõmban selle kähku ära – see eksisteerib. Asi, millel ma istun, millele ma oma käe toetasin, selle nimi on iste. Nad tegid ta kindla kavatsusega, et tema peal võiks istuda. Nad võtsid nahka, vedrusid ja riiet ning hakkasid tööle, mõttega, et teevad ühe istme. Ja kui nad lõpetasid, olid nad teinud selle. Nad tõid selle siia vagunisse ning vagun veereb ja rappub akende värinal ning kannab oma sisemuses seda punast asja. Pomisen manades: „See on iste.“ Kuid sõna jääb mu huulile, ta keeldub asjale laskumast. Asi jääb selliseks, nagu ta on, punane plüüs, tuhat punast jalakest, mis on õhus püsti, kanged ja elutud. See määratu, kõikuv ja veritsev, taeva poole pööratud tursunud kõht, kõigi oma elutute jalakestega, see vagunis hõljuv kõht ei ole iste. See võiks vabalt olla mõni lõpnud eesel, mida vesi loksutab ning mis ujub, kõht taeva poole, suures hallis jões, üleujutuse jões. Ja mina otsekui istun eesli kõhul ja mu jalad ligunevad selges vees. Asjad on oma nimedest vabanenud. Nad on olemas, grotesksed, kange­kaelsed, hiigla­suured, ja tundub tobe neid istmeteks nimetada või ülepea midagi nende kohta ütelda. Ma olen Asjade seas, nimetamatute seas, üksnes nemad ümbritsevad mind, sõnatud, hambutud, minu all, minu kohal. Nad ei nõua midagi, nad ei suru ennast peale, nad on.

[‑‑‑]

Niisiis olin ma äsja linnapargis. Kastani­puu juur tungis maasse otse mu pingi kõrval. Ma ei mäletanud enam, et see oli puujuur. Sõnad olid haihtunud ning koos nendega asjade tähendus, nende kasutusõpetus, need ähmased abijooned, mida inimesed on asjade pinnale kraapinud. Ma istusin veidi kummargil, pea longus, ihuüksi selle musta ja pahkliku massi vastas, mis oli üleni toores ja hirmutas mind. Ja siis saabus ära­tundmine.

Mul jäi hing kinni. Mitte iial varem, enne hiljutisi sündmusi, polnud ma aimanud, mida tähendab „eksisteerimine“. Ma olin nii nagu kõik teised, nagu need, kes kevadises rõivastuses jalutavad mere ääres. Ma ütlesin nagu nemad, et „meri on roheline“, et „see valge täpp seal ülal on kajakas“, kuid ma ei tundnud, et nad eksisteerivad, et kajakas on „eksisteeriv kajakas“. Tavaliselt eksistents peidab end. Ta on meie ümber, meis enestes, ta on meie ise, me ei saa moodustada paari sõnagi, ilma et me temast ei räägiks, ja me ei küüni temani. Kui ma uskusin, et ma mõtlen sellest, siis tegelikult ei mõtelnud ma midagi, mu pea oli tühi, või kui, siis oli seal üksainus sõna: „olema“. Või siis ma mõtlesin... kuidas seda ütelda? Ma mõtlesin kuuluvusele, ma ütlesin endale, et meri kuulub roheliste asjade liiki või et roheline kuulub mere omaduste hulka. Isegi siis, kui ma vaatasin asju, olin ma sadade kilomeetrite kaugusel sellest, et mõtelda, et nad eksis­teerivad. Nad ilmusid minu ette nagu dekoratsioonid. Ma võtsin neid kätte, kasutasin neid kui tööriistu, ma tunnetasin nende vastupidavust. Kuid see kõik toimus pealispinnal. Kui minult oleks küsitud, mis on eksistents, siis ma oleksin heauskselt vastanud, et see pole midagi, lihtsalt mingi tühi vorm, mis lisandub asjadele välisena, mis ei muuda asjade olemust. Ja siis korraga, ennäe, oli ta siin, selge nagu päev. Korraga oli eksistentsilt kate langenud. Ta oli kaotanud abstraktse kategooria ohutuse. Ta oli asjade eneste materjal, see puujuur oli eksistentsist vormitud. Või pigem olid puujuur, aiavärav, pink, harvad rohututid ja kõik muu kadunud. Asjade mitmekesisus, nende indivi­duaalsus oli vaid väline, lakikiht. Lakk sulas ja järele jäi koletislik pehme, korrapäratu mass – ja see oli paljas. Oma hirmuäratavas ja rõvedas alastuses.

[‑‑‑]

Mu sule all sünnib praegu sõna Absurd. Veidi aega tagasi, aias, ma ei tulnud tema peale, kuid ma ka ei otsinud teda, mul ei olnud teda vaja. Ma mõtlesin ilma sõnadeta, asjade peale ja koos asjadega. Absurd ei olnud mitte mõte mu peas ega häälepuhang, vaid see pikk surnud uss mu jalge ees, puu-uss. Uss või kihv või juur või raisakotka küüs, ükskõik. Ning täpsemalt sõnastamata ma mõistsin, et olin leidnud Eksistentsi võtme, oma Iivelduste võtme, oma elu võtme. Kõik, mida ma seejärel tunda suutsin, taandub sellele sügavale absurdile. Absurd – jälle üks sõna. Ma võitlen sõnade vastu. Seal puutusin ma kokku asjadega. Kuid praegu ma tahaksin üles tähendada selle absurdi absoluutse iseloomu. Mingi liigutus, mingi sündmus selles värvilises inimeste maailmas on alati vaid suhteliselt absurdne. Sõltuvalt neist sündmustest, mis teda saadavad. Mingi hullumeelse jutt näiteks on absurdne selle olukorra suhtes, kus ta räägib, mitte aga tema vaimu­segaduse suhtes. Ent mina elasin veidi aega tagasi läbi absoluutse kogemuse – absoluutse absurdi. See puujuur oli absurdne kõige suhtes. Oh! Kuidas suuta seda sõnadesse panna? Ta oli absurdne kivide, kollakate rohututtide, kuivanud muda, puu, taeva, roheliste pinkide suhtes. Vankumatult absurdne. Mitte miski, isegi mitte looduse kõige salajasem ja sügavam meeltesegadus poleks tema olemust õigustanud. Loomulikult ei teadnud ma kõike, ma polnud näinud idu tärkamas ega puud võrsumas. Kuid selle paksu krobelise käpa ees polnud teadmisel ega mitteteadmisel mingit tähtsust – selgituste ja põhjenduste maailm ei ole eksistentsi maailm. Ring ei ole absurdne, teda on väga hea selgitada sirglõigu abil, mis pöörleb ümber ühe otspunkti. Ent ring ei eksisteeri. See juur aga eksisteeris sel määral, et ma ei suutnud seda selgitada. Ta võlus mind oma pahklikkuses, inertsuses ja nimetuses, täitis mu silmad, viis mu lakkamatult tagasi mu enese eksistentsi. Ma võisin kuipalju tahes korrata: „See on juur“, aga see ei töötanud enam. Ma mõistsin selgelt, et tema ülesandest – juure, imipumba ülesandest – ei saanud üle minna sellele, tema kõvale ja tihkele hülgenahale, tema õlisele, mõhnalisele ja kangekaelsele välimusele. Ülesanne ei selgitanud midagi, ta vaid laskis üldjoontes mõista, mida kujutab endast üks puujuur, kuid üldse mitte seda, mida endast kujutab see siin. See juur oma värvi ja vormiga, oma tardunud liikumises oli... igasugustest selgitustest väljaspool. Iga tema omadus eemaldus temast veidi, voolas temast välja, muutus pooleldi tahkeks, muutus peaaegu mingiks asjaks.

Tõlkinud Tanel Lepsoo

Mida inimene enamasti küsib, kui näeb eset, mis on talle täiesti tundmatu?

Mida ta vastuseks ootab?

Kujutle, mis juhtuks inimesega, kes satuks suure hulga täiesti tundmatute esemete keskele, mille kohta keegi ei oska sellele küsimusele vastata. Kuidas ta ennast tunneks? Mida ta teeks?

Jälgi romaani lugedes, kuidas ja miks Roquentin jõuab sellisesse seisundisse esemete keskel, mis on talle varasemast tuttavad. Arutle, mida see ütleb keele ja suhtlemise rolli kohta inimese elus. Kuidas see Roquentini enesetundele mõjub, kui ta kõigis kokkuleppelistes tähendustes kahtlema lööb?

Kes on Kaabakad?

Loe Roquentini muljeid muuseumis käigust. Jälgi tema meeleolu ja mõtteid muuseumis. Mida Kaabaka mõiste Roquentini jaoks tähendab?

Tegevusetud tegelased

Tuleta meelde või uuri välja, milliste romaanide tegelased on Oblomov ja Frédéric Moreau. Milles seisnes nende tegevusetus ja eesmärgitus ning mis oli selle põhjus?

„Iiveldus“ Sartre’i elus ja loomingus

„Iiveldus“ on Sartre’i esimene romaan, noorpõlveteos, millest algas kirjaniku ja filosoofi mitmekesine ja pealtnäha vastuolulinegi loometee. „Iivelduses“ peegelduvad Sartre’i nooruskogemused ja ‑meeleolud (nt vastumeelsus vaimselt sumbunud kodanliku elulaadi suhtes) ning filosoofiaharidus, mille ta 1920. aastail Pariisis omandas.

Kuigi Sartre’i hilisemad kogemused selles romaanis mõistagi ei kajastu, aitavad need „Iiveldust“ paremini mõista. Osa ideid ja hoiakuid, mida „Iiveldus“ väljendab, arendas Sartre hiljem edasi, osa muutus elu jooksul risti vastupidiseks. Idee, et inimene peabki muutuma ja arenema, kas või vastuoluliselt, on kätketud juba „Iiveldusse“. Ehkki isegi „Iivelduse“ kirjutamise aegset Sartre’it (veel vähem hilisemat) ei saa Roquentiniga samastada, ühendab neid viha inimeste vastu, keda Roquentin Kaabakateks nimetab, ning eitav suhtumine valmismudelitesse ja arenematusse.

„Iiveldus“ käsitleb teemasid, millele keskendub edaspidi Sartre’i filosoofia: teadvus ja tunnetus, olemise ja eksistentsi absurdsus, inimese ängistus‑ ja ahistustunne maailma suvalisuse ees. Roquentin ja maailm, kus ta elab, kehastavad endale sellest aru andmata mõningaid Sartre’i filosoofilisi arusaamu.

Ilukirjandusteosena on „Iiveldus“ Sartre’ile iseloomulik – keeleliselt ja kunstiliselt suhteliselt lihtne, sest kirjanikku huvitas kirjanduslikus loomingus peamiselt sisuline, temaatiline külg. Modernistlike vormiotsingutega tegeles ta vähe, varasemale romaanitraditsioonile vastandus sellega, et astus välja psühholoogilise realismi vastu.

Jean-Paul Sartre 1971. aastal demonstratsioonil rassismi vastu

Sartre’i teoseid

Ilukirjandus:

  • romaan „Iiveldus“ (1938, ee k 2002),
  • näidendid „Kärbsed“ (1943), „Kinnine kohus“ (1944, ee k 1989), „Altona vangid“ (1959, ee k 1989),
  • romaanitsükkel „Vabaduse teed“ (1945–1949),
  • autobiograafia „Sõnad“ (1964, ee k 1965).

Filosoofia:

  • „Olemine ja eimiski“ (1943),
  • „Dialektilise mõistuse kriitika“ (1960).

Kirjanduskäsitlused:

  • „Mis on kirjandus?“ (1947/1948, ee k osaliselt 2000),
  • „Baudelaire“ (1947),
  • „Idioot perekonnas“ (uurimus Gustave Flaubert’ist, 1971–1972).

Küsimused

  1. Kuidas on vaimu- ja loomeinimestel Sartre’i arvates võimalik seista vastu eksistentsi mõttetusele ja saavutada vabadus?
  2. Milliste võtetega lõhub „Iiveldus“ traditsioonilist päevikromaani vormi?
  3. Milliste traditsiooniliste žanrite tunnuseid ja modernistlikke stiilivõtteid teoses esineb?
  4. Miks hakkab Roquentin nimetama teadvustatud eksistentsiga kaasnevat tundmust Iivelduseks?
  5. Mida esindavad romaanis Kaabakad?
  6. Mis aitab Roquentinil lootusetusest üle saada? Kuidas haakub see Sartre’i arusaamadega kunsti ja eksistentsi suhetest?