George Orwelli (1903–1950) romaan „1984“ on kirjandus­teos, mille mõju ulatub kirjandusest palju kaugemale, näiteks pop­kultuuri ja teadusesse. Orwelli romaanile viidatakse peaaegu kõigis totalitarismi käsitlustes. See, et kirjandus­teos ühiskonna­teoreetilist mõtlemist nii sügavalt mõjutab, on üsna haruldane. Ilukirjandus keskendub enam­jaolt individuaalsele ja subjektiivsele temaatikale. Suhted ühiskonnaga on mõistagi individuaalse elu osa, kuid vähestel kirjanikel õnnestub neid kujutada nii üldistus­jõuliselt, et teost hakatakse käsitlema kui mõningate sotsiaal­poliitiliste või ‑psühholoogiliste probleemide põhimõttelist mudelit.

Orwelli romaan kuulub nn düstoopilise kirjanduse hulka. Düstoopia (kr k halb koht) on niisugune fiktsionaalne maailm, kus elutingimused on jubedad ja inim­vaenulikud, teisisõnu äras­pidine utoopia. Utoopilises kirjanduses, mida on viljeldud alates antiikajast, otsitakse võimalikult hüvelisi ühiskonna­mudeleid. 20. sajandi jooksul taandus utoopiline fiktsioon düstoopilise ees. Selle asemel et puht­südamlikult juurelda, kuidas maailma ideaalselt korraldada, hakkasid kirjanikud küsima, milliseks maailm võib muutuda, kui mingeid vägivaldseid ümber­korraldusi ette võtta või ka lihtsalt senist eluviisi jätkata. Osa düstoopilisi lugusid keskendub tehnoloogia ja teaduse arengu ning loodus­keskkonna muutuste tagajärgedele. Orwelli romaan on eelkõige ühiskondlik-poliitiline düstoopia.

Mõte kirjutada niisugune teos tekkis Orwellil teise maailmasõja päevil. Innustust sai ta mitmest varasemast düstoopiast, näiteks Jevgeni Zamjatini romaanist „Meie“ (1924, ee k 2006) ning Aldous Huxley teosest „Hea uus ilm“ (1932, ee k 1989). Romaani tegevusaega nihutas Orwell teose kirjutamise käigus mitu korda pisut edasi: esialgu kavandatud 1980. aastast sai lõpuks 1984. Tegevus­aja valik on düstoopilises kirjanduses oluline. Ühest küljest on tähtis paigutada sündmused tulevikku, teisest küljest peab see olema suhteliselt lähedane tulevik, et lugeja mõistaks põhjuslikku seost reaalsete, kaas­aegsete nähtuste ja teoses kujutatud võimalike taga­järgede vahel. Düstoopilise kirjanduse eesmärk ei ole lihtsalt koledaid maailmu välja mõelda, vaid analüüsida ohte, mis on tegelikus maailmas juba olemas.

Oht, mida Orwell teose kirjutamise eel ja ajal selgesti tajus, lähtus totalitarismist ning ideoloogilisest hirmu­valitsusest, mille kujunemist ja kuritegusid Euroopas ta oli näinud. Elu, mida ta oma viimases romaanis kujutab, on totalitaarsele ühis­konnale ise­loomulik: puudub sõna- ja mõttevabadus, valitseb kultuuriline üheülbalisus, surutakse alla individuaalsust, õõnestatakse usaldust ja lähedust inimeste vahel, teisiti­mõtlejate allutamiseks kasutatakse halastamatuid meetmeid, otsitakse vaenlasi ning õhutatakse vihkamist ja vägivalda nende vastu.

Lisaks totalitarismi kriitikale tõstatab Orwelli romaan probleeme, mis ei ole aktuaalsed ainult totalitaarses ühiskonnas, vaid puudutavad inimese ja ühiskonna suhteid üldisemalt, ehkki demokraatlikus maailmas mõnevõrra varjatumalt. Orwell ei kujuta lihtsakoelist konflikti, mis vastandab vabalt mõtleva inimese julmale ja kontrolli­himulisele süsteemile. Ta näitab, kuidas inimesel on tegelikult väga raske end ühiskonnale vastandada, isegi kui ta tunneb, et ühiskonnas on midagi viltu.

Et kehtivale korrale vastanduda ja selle vastu võidelda, tuleb mõista võimu huvisid ja mõjutus­vahendeid ning iseenda eesmärke ja võimalusi. Üks „1984“ peategelasi, Julia, püstitab selle ülesande väga piiratud kujul ja enesele jõu­kohasena: süsteem tahab tema elu segada, tema tahab süsteemi kiuste elust rõõmu tunda. Winstonil, kelle vaate­punktist lugu jutustatakse, on küll avaram eesmärk, kuid ta ei hooma süsteemi toimimisloogikat ega hinda õigesti valitseva režiimi manipuleerimis­võimet. Winston tajub vägivalda ja ahistust, kuid ei näe läbi kõiki varjatud mõjutus­viise, samuti ei suuda ta seista vastu süsteemi kogu julmusele ja meele­valdsusele, kui see otseselt tema vastu pöördub.

Üks peamisi vahendeid, millega Orwelli romaani tegevus­paigas Okeaanias inimesi mõjutatakse ja kontrollitakse, on keel. Seda, kuidas inimesi keele abil kontrollida saab, näitab hästi Winstoni amet. Tema töö on ümber kirjutada ja asendada tekste, mis peaksid peegeldama tegelikkust, kuid mida muudetakse kogu aeg vastavalt sellele, millisena Okeaania võimudel on parajasti tarvis tegelikkust näidata. Nagu tegelikes totalitaarsetes režiimides elanud inimesed, nii kaotavad ka Orwelli tegelased vähehaaval pidepunktid, mis aitaksid ideoloogia huvides loodud võlts­tegelikkusest vabaneda. Kui kellegi mälestused kaugemast minevikust või isegi mõne päeva tagustest uudistest lähevad vastuollu sellega, mida on parajasti ette nähtud kirjutada ja rääkida, ei ole võimalik mälestustele kuskilt tuge leida. Kõik varasemad allikad, mille sisu uutega vastuollu võiks minna, Okeaanias hävitatakse.

Peale maailma pideva ümber­kirjeldamise on Okeaanias asutud välja töötama ka hoopis uut keelt, mida nimetataksegi uuskeeleks. Selles puuduvad mõisted, mille abil saaks ühiskonna­kriitilisi ideid väljendada, ning üldse on see väga piiratud sõnavara ja lihtsa­koelise ehitusega keel. Uuskeel on loodud arvestusega, et kui keelt maksimaalselt kammitseda ja lihtsustada, jäävad algelisemaks ka mõtte­käigud, milleks inimesed võimelised on. Kui nad ei valda mõisteid, mille abil maailma lähemalt kirjeldada ja kriitiliselt vaagida, ei muutu nad kehtivale korrale ohtlikuks.

Romaanis on käsitletud veel üht põhimõttelist ühis­kondlikku ja eetilist probleemi: inimeste pidevat jälgimist nii avalikus kui ka eraelus. Suure Venna kujundit, mille Orwell infoajastu künnisel lõi, kasutatakse täna­päevani, kui tahetakse mõista anda, et keegi kuri­tarvitab oma volitusi ja tehnilisi võimalusi, et inimeste järel luurata. Tehnoloogiat, mida selleks Orwelli Okeaanias kasutatakse, ei olnud teose kirjutamise ajal veel olemas, kuid Orwelli suurim läbi­nägelikkus ei seisne kujutluses, et niisugune tehnoloogia võib tekkida, vaid selles, et ta kujutab tabavalt seda, kuidas pidev jälgimine inimesele mõjub.

Inimeste järel luuramine ei tähenda ainult seda, et reeglite vastu eksijad hõlpsasti tabatakse ning neid karmilt karistatakse. Märksa sügavam mõju seisneb pidevas hirmus, mida tunneb inimene, kes teab, et teda jälgitakse või võidakse hakata jälgima. Hirmu ajel hakkab inimene üha enam iseennast kontrollima ka siis, kui keegi teda parajasti ei jälgi. Seda hirmu on ära kasutanud totalitaarsed režiimid, kuid võõras pole see ka nüüdis­aegsetes demokraatlikes ühiskondades.

„1984“ ja sellele eelnenud „Loomade farm“ on Orwelli üleilmselt tuntuimad teosed. Paljudes 20. sajandi teise poole totalitaarsetes riikides olid need keelatud, neid loeti salaja ning tõlgendati just selle režiimi vastasena, mille võimuses elati. Külma sõja ajal oli iseäranis levinud nende romaanide tõlgendamine kommunistliku ideoloogia ja revolutsiooni kriitikana.

Totalitarismi ja kommunismiga seotud tõlgendused on kindlasti õigustatud, kuid ei maksa tähelepanuta jätta, et mõlema teose tegevuspaigaks on valitud Inglismaa. Kogu Orwelli loomingus väljendub ühtaegu nii kriitiline suhtumine Inglise ühiskonda (nt klassivahedesse, ebavõrdsusse, vaesusse) kui ka armastus oma kodumaa, iseäranis sealsete lihtsate inimeste ning muu lihtsa ja loomuliku vastu (nt meeldisid kirjanikule tradit­siooni­lised inglise toidud ja maaelu). „1984“ ei ole saanud ainest ainult Euroopa totalitaarsete režiimide vaatlusest, vaid ka Orwelli ennast ümbritsenud ühis­konnast. Näiteks see, kuidas partei kujundab Okeaanias nn prolede kultuuri­tarbimist, on eeskätt satiir Inglismaa laiatarbe­kultuuri pihta.

Orwelli romaani suur menu peitubki küllap selles, et tema poliitiline satiir ei ründa üht konkreetset poliitilist vaenlast, vaid põhimõttelisi eetilisi vigu ühis­konna­korralduses. Romaani on tõlgendatud sünge ja surmtõsise teosena ning peetud autorit pessimistlikuks prohvetiks (iseäranis enne 1984. aasta tegelikku saabumist, mida ärevalt oodati). Teema tõsidusele vaatamata tuleks siiski tähele panna ka teose humoorikat külge. Orwell jutustab lihtsalt, modernistlike vormi­viguriteta, kuid mitte lihtsameelselt. Ta põimib parodeerivalt kangelas­lugu ja melodraamat, ilma et „1984“ neist kumbki oleks, sest Winston ei ole õieti kangelane ega armastaja. Jutustusele on lisatud uuskeelt käsitlev traktaat, mis näib akadeemiliselt tõsimeelne ja põhjalik, ent Orwell ei uskunud tegelikult akadeemilisusse ega sellesse, et keelt saab niimoodi kontrollida. Tõsimeeli uskus ta kõigesse lihtsasse, loomulikku ja tervemõistuslikku; kirjutas oma lugusid niisuguses keeles ja eelkõige niisugustele inimestele. Seal, kus lugu ise räägib teist­sugustest asjadest, võib kahtlustada, et jutustaja mitte ainult ei muretse, vaid ka muigab.