Viivi Luige (snd 1946) romaan „Ajaloo ilu“ ilmus äreval 1991. aastal, kui nõukogude režiim oli murenenud ning tsensuur enam ilmumistakistusi ei seadnud. Teose keskne sündmustik – peategelase („tema“), noore eesti luuletajanna ja Riias elava juudi rahvusest skulptori Lioni armu­lugu – leiab aset samuti äreval ajal, nimelt 1968. aastal, mil Nõukogude väed okupeerisid Tšehhoslovakkia.

Kujutatud ajastu ühiskondlik-poliitilised olud on Luige romaani üks peamisi teemasid, kuid teos ei püüa anda ühiskonna­teoreetilist üle­vaadet totalitaarsest režiimist. Luik vaatleb ühiskonda eelkõige argipäeva tasandilt, inimese ja ümbruse vahetu kokkupuute kaudu. Totalitaarne argitegelikkus on täis alandavaid, väärikust riivavaid kogemusi. Näiteks ei pääse riigist välja: liiva­randu katavad sõduri­saapa- ja verekoerajäljed, ametlike väljasõidu­paberite jaoks läheb aga vaja tutvusi ja altkäe­maksu. Esineb rahvuslikku diskrimineerimist: Lioni nimi muutub ametlikus vestluses alati venepäraselt Leviks. Puudub loome- ja sõnavabadus. Lion on skulptorina läinud olude sunnil kaasa riikliku kunstitellimusega, ehkki see teda unenägudeski painab. Meediakanalid edastavad ideoloogiliselt moonutatud teavet ning mõnegi kirjaniku (nt Jossif Brodski ja Paul-Eerik Rummo) tekstid on keelatud.

Totalitaarse süsteemi juurde kuuluvad lahutamatult hirm, saladused, teadmatus ja vaikus. Hirmu tuntakse Lioni peres, korteris, linnas ning kogu idablokis. Sellises õhkkonnas kehtivad kirjutamata ellujäämis­reeglid, mida peategelane alles õpib tundma. Niisamuti õpib ta salakeelt, mida Lioni peres osalt hirmust, osalt harjumusest kasutatakse: poliitiliselt kahtlased sõnad asendatakse süütutega, näiteks võib „värske maavõi“ tähendada hoopis Lääne uudiseid. Kuid salakeel ise õõnestab omal kombel samuti turvatunnet, sest peategelane ei tea kunagi, milliste sõnade taga on salajane tähendus, milliste taga mitte.

Kuigi teoses on ilmekalt kujutatud ohust ja ahistusest tulvil ühiskonda, puudub must-valge ohvrite ja võimu vastandus. Ainus stseen, kus peategelane otse vägivallaga kokku puutub, leiab aset rongisõidul Riiast Tartusse. Kuid sellegi juhtumi puhul tuleb tähele panna, et algatajaks on võimutsev tavakodanik, mitte ametliku võimu esindajad. See, et ohvriks satub ka peategelasest tüdruk, näitab, kuivõrd juhuslik ja meelevaldne võib totalitaarne kord olla. Võimukandja võib aga ise olla ühtlasi võimu ohver: peategelase jaoskonda viinud miilitsa ema on surnud küüditatuna, poeg aga hukkunud sõjaväeteenistuses, tõenäoliselt Praha sündmuste käigus.

„Ajaloo ilus“ ei ole ka kriitikavaba vastandust totalitarismi ning teisel pool raudset eesriiet asunud maailma vahel. Luik vaatleb kriitilise pilguga kogu maailma. Ta kujutab küll ühiskondade eripärasid, ent kritiseerib pahesid, mida tuleb ette igasuguses ühis­konnas, ning juurdleb põhjuste üle, miks ühiskond inimesele vaenulikuks võib muutuda. Põhjused peituvad inimeses endas, argipäevasest alandusest sündinud rumaluses, hoolimatuses ja saama­himus. Nõukogude Liidu argipäev on täis piiranguid ja puudust: kaubapuudus sunnib poesappa seisma, tutvuste ja altkäemaksudega sehkendama; hirm sunnib valetama ja vaikima. Vaba turumajandus kutsub aga esile tootmis- ja tarbimishulluse, edujanu ja konkurentsi, mille mõjul võivad samuti tuhmuda kriitiline mõtlemine, väärikus ja väärtushinnangud.

„Ajaloo ilu“ pole ainult ajakajaline ja sotsiaalkriitiline romaan, vaid juurdleb inimese koha üle maailmas märksa üldisemas mõttes. Luik kujutab inimest looduse, linna, aja- ja kultuuriloo ning maailma eri paikade taustal, et näidata keerukat suhete ja seoste võrgustikku, kuhu iga inimene kuulub. See võrgustik ühendab eri ajastuid, üksteisele täiesti võõraid inimesi, väljamõeldist ja tegelikkust, ainelist ning vaimset maailma.

Isegi kui tegelased ei oska neid seoseid märgata, on jutustaja neist teadlik ning see väljendub jutustamis­tehnikas. Jutustaja ei püsi pidevalt põhiloo juures, vaid vaatab ajas ette- ja tahapoole, jälgib põhi­sündmus­paigast kaugel toimuvat, tunnetab loodust ja linna­miljööd. Peategelase ja Lioni lugu lõimub ajaloo­sündmuste, kujutlus­piltide, arutluste, meenutustega, mis looga otseselt seotud pole.

Inimese seotust kõige ümbritsevaga rõhutab ka romaani keele- ja kujundi­kasutus. Elutuid esemeid kujutatakse vahel sündmuste põhjustajana, otsekui ise­seisvalt tegutsemas. Selleks kasutatakse isikustamist või siis kõneldakse protsesside ja sündmuste toimumisest, vaikides maha inimliku tahte ja teod, mis on nende taga. Näiteks liiguvad käsud otsekui iseenesest kaableid mööda või ilmuvad välja valgust­kartvad paberid. Näib, nagu toimuks tegelaste ümber kõik paratamatult ja iseenesest. Keskkond on iseseisev ja aktiivne ning mõjutab tegelasi.

Jutustaja keelde on lõimitud ka n-ö võõras kõne. Tekstis võib ära tunda omaaegseid käibefraase, rahvalikke ütlusi, poliitilise propaganda katkeid, ideoloogilisi loosungeid, ajakirjanduslikke ja bürokraatlikke vormeleid jm, millest osa on esitatud tähelepanu köitmiseks rasvases kirjas. Jutustaja kõneleb nähtustest, mida nende väljenditega tähistatakse, kuid ühtlasi juurdleb ta sel moel harjumus­pärase keelepruugi üle. Vahel arutleb ta selle üle ka otsesõnu, vahel annab ainult rasvane esiletõst märku, et jutustaja kutsub sõnade tähenduse ja kasutuse üle järele mõtlema. Keel, mida jutustaja kasutab, ei kuulu ainult talle endale, vaid seob teda tema ühiskondlik-kultuurilise taustaga. Tema viisi maailmast kõnelda mõjutab see, kuidas mitme­sugused teised inimesed aegade jooksul on maailmast kõnelnud, ehkki kõik need inimesed ei ole mõtteviisilt talle lähedased.

Jutustajat, kes näeb ja näitab tegelasi osana palju suuremast maailma­tervikust, esindab mõnes mõttes Issanda ingli kuju, kes teoses aeg-ajalt ilmub (kaalub inimese elu, hoiatab nõgesega, ähvardab soolvette kastetud vitsaga). Romaani avar, pealtnäha killustunud aegruum, läbivad ja episoodilised tegelased ning sündmused moodustavad terviku otsekui ingli perspektiivist. Ingli sümboolne kuju rõhutab ka romaani üldisemat, eetilist ja tunnetuslikku tähendust – see ei ole ainult lugu üksikutest tegelastest ühes kindlas ajas, vaid mõtisklus inimese ajatunnetusest ja kohast ajaloos.

Luik seob oma romaanis lihtsa ja naiivse armastusloo dramaatiliste ajaloo­sündmustega, millest osa kuulub loo tegevusaja suhtes olevikku, osa minevikku või tulevikku. Minevik, olevik ja tulevik ei ole romaani maailmas üks­teisest eraldatud, vaid põimunud, nad ei järgne üks­teisele, vaid eksisteerivad otsekui paralleelselt. See, mis on olnud, määrab selle, kuidas inimene näeb, mõistab ja tõlgendab seda, mis on praegu ja mis tulekul.

Harjumuspäraseid ajapiire hajutades kahandab Luik kõigi selliste sündmuste tähendust, mis on seotud maise võimu ja inimeste tegudega. Ehkki inimesed ise peavad selliseid sündmusi eriliseks, kordumatuks, on need kõik vaid osad aja igavesest kulgemisest. Iga üksik elulugu ning ka riikide ja rahvaste ajalugu võib tunduda katkendlik, arusaamatu ja traagiline, kui püüda seda mõtestada avaramaid seoseid mõistmata.

Aeg ise kulgeb aga vääramatult ja katkematult, hoolimata sõdadest, üksikisiku traagikast või argipäevamuredest. Seda kulgu esindab romaanis loodus oma igavese ringkäigu, ilu ja üleolekuga inimesest. Loodus elab omasoodu, pööramata tähelepanu inimeste argi­askeldustele, kõrgelennulistele kavadele, kannatustele, võimuvõitlusele, poliitikale ja ideoloogiale, mis kõik on ajutised ja heitlikud. Inimülene aeg on igavikuline ja pidev. Mõnel moel on inimesel võimalik sellest osa saada. Näiteks on romaanis noorte armumist kujutatud loodusjõu sarnasena. Armastuski on midagi igavikulist, mis ikka uuesti kelleski tärkab, hoolimata riigikorrast, päeva­probleemidest, olme­muredest või millestki muust mööduvast.

Igavikulised väärtused ja nende tunnetamine peaks olema Luige silmis kunsti loomise ajend. Kirjanduse roll ei tohiks seisneda inimeste korraldatud jõleduste paljastamises, vaid selles, et sõnade kaudu tehtaks nähtavaks see igavikuline osa maailmast – tükike lohutust ja lunastust –, mis asub siinsamas trööstituse kõrval ning kipub muidu uppuma argipäeva unustusse.