Postmodernsus

20. sajandi teisel poolel tihenesid kokkupuuted eri kultuuride vahel, tekkisid uued tarbimis­harjumused ja uus meedia. Neis oludes kujunes välja postmodernistlik kultuur.

Ще на цю тему
Інші дії

Maailm jääb väiksemaks

20. sajandi teisel poolel mõjutasid läänemaailma majanduse arengut ennekõike tehnoloogilised uuendused ja leiutised, mis olid sündinud jõudsalt edeneva teaduse toel. Tehnoloogia arenes kõigis valdkondades, näiteks olmetehnika mitmekesistus ja sai aina kätte­saadavamaks, transport muutus varasemaga võrreldes märksa võimsamaks ja kiiremaks, energiatootmises hakati kasutama uusi ressursse (nafta, tuumaenergia, hiljem nn roheline energia). Tehnoloogiline areng võimaldas inimesel tungida kosmosesse ning rajada seninägematuid infolevi- ja kommunikatsioonivõrke (sajandi keskel sündis televisioon, sajandi lõpul internet). Kuna need muutused olid väga kiired ja ulatuslikud, teisenes ka arusaam reaalsusest: tekkisid uus ruumi- ja ajakäsitus, teistsugused info- ja kultuuritarbimise harjumused. Lennukiga – post­modernse reisimise sümboliks saanud transpordivahendiga – on võimalik kiiresti jõuda ühest maakera punktist teise. Ülemaailmsed uudistekanalid toovad kaugel toimuvad sündmused reaalajas kõikidesse kodudesse. Seepärast hakkas postmodernse ajastu inimene tajuma aegruumi kokkusurutuna, maailma väiksena.

Sinine marmorkuul

20. sajandil avanes inimestel esimest korda võimalus näha oma maailma sõna otseses mõttes väiksena ja väljastpoolt, s.t atmosfäärist ja kosmosest. „Sinise marmorkuuli“ nime kandev foto maakerast, mille tegi 1972. aastal Apollo 17 meeskond, on üks ajaloo kõige tuntumaid fotosid ning selline ettekujutus Maast on nüüdseks üldtuntud ja enesestmõistetav. Varasemate ajastute inimestele oli see aga tundmatu.

Maailma n-ö väiksus väljendus ka selles, et areneva tehnoloogia tõttu ning majanduslikest ja poliitilistest huvidest ajendatuna tekkisid tihedad kokkupuuted kaugete maade ja kultuuride vahel. Üle­ilmastumise juured ulatuvad juba koloniaalimpeeriumide aega, mil läänemaailm sidus oma majanduse ja kultuuri arvukate asumaadega. Koloniaalajastul oli lääs pidanud silmas üksnes oma huve, kasutades asumaid ära oma majanduslike vajaduste ning kultuurilise uudishimu rahuldamiseks. 20. sajandil, mil asumaad iseseisvusid, muutusid aga üha intensiivsemaks ka sealsete põlisrahvaste kultuurilised enese­otsingud. Tekkis postkolonialistlik kirjandus, s.o kirjandus, mis käsitleb endiste koloniaalmaade inimeste isikliku ja kogukondliku identiteedi probleeme, suhteid koloniaalkultuuri ning varasema pärandiga. Kunstiliselt on postkolonialistlikud teosed mitmekesised, mõjutatud nii lääne traditsioonist, sh modernistlikust ja postmodernistlikust kirjandusest, kui ka kohaliku sõnakunsti tavadest.

Postkoloniaalne maailm

Kesköö lapsed

Salman Rushdie, 1981 (katkendid)

Saage aru, mida ma öelda tahan: 1947. aasta 15. augusti esimesel tunnil – keskööst kella üheni hommikul – sündis India, selle verisulis sõltumatu riigi piirides ei enam ega vähem kui tuhat ja üks last. Iseenesest ei ole selles tõsiasjas midagi ebatavalist (kuigi ei saa eitada selle arvu kummaliselt kirjanduslikke taga­maid) – tol ajajärgul ületas sündivus meie maailmajaos surevuse umb­kaudu kuuesaja kaheksa­kümne seitsme eluga tunnis. Märkimis­väärseks (märkimisväärseks! Siin, kui soovite, on teile üks tõeliselt kiretu sõna!) tegi selle sündmuse nende laste olemus, sest mingi­suguse bioloogilise kapriisi tagajärjel või tänu tolle hetke mõningasele üle­loomulikule väele või siis lihtsa kokku­sattumuse tõttu (kuigi säherdune sünkroonsuse aste võtaks vankuma isegi C. G. Jungi) olid kõikidele neile lastele osaks saanud omadused, anded või võimed, mida ei saa nimetada teisiti kui imelisteks. Näis, nagu – kui lubate mul hetkeks kujutlusele voli anda selles jutustuses, mis ülejäänud osas – ma tõotan – saab olema nii mõistlik ja tasa­kaalukas, kui see mul vähegi välja kukub – näis, nagu oleks ajalugu, jõudes kõige tähendus­rikkamasse ja palju­tõotavamasse punkti, otsustanud külvata sel hetkel tuleviku seemne, mis pidi erinema kõigest, mida maailmas kuni selle ajani nähtud.

Kui samasugune ime toimus ka teisel pool piiri, meist äsja lahutatud Pakistanis, siis ei tea mina sellest midagi; minu taju – kuni see kestis – piirnes Araabia mere, Bengali lahe ja Himaalaja mägedega, kuid ka nende kunstlike piiridega, mis tungisid läbi Punjabi ja Bengali.

[‑‑‑]

Niisiis oli kesköö lastele jagatud nii muundumise, lennu-, selgeltnägemise kui ka võluvõimeid... ent kaks meist sündisid täpselt südaööl. Saleem ja Shiva, Shiva ja Saleem, nina ja põlved ja põlved ja nina... Shivale oli see tund kinkinud sõja­pidamise ande (Ramalt, kes suutis pingutada pingutamatut vibu, ning Ardžunalt ja Bhimalt – temas oli jäädavalt ühte põimunud Kauravate ja Pandavate iidne sõjakunsti­vilumus!) ... ja minul oli osaks saanud kõige suurem anne – võime näha inimeste südamesse ja mõtetesse.

Ent käes oli Kalijuuga; kardan, et need pimeduse­tunni lapsed sündisid pimeduse­ajastu kesksel hetkel, nii et kuigi me leidsime, et kerge on särada, olime hea ja kurja küsimuses alatihti nõutud.

Nii – nüüd on see öeldud. See ma olin – need me olime.

Padma näeb välja, nagu oleks ta ema äsja surnud – tema nägu oma avaneva-sulguva suuga on nagu kuivale veetud kalal. „Oo, baba!“ ütleb ta lõpuks. „Oo, baba, teil on haigus kallal; mis te küll räägite?“

Ei, see oleks liiga lihtne. Ma keeldun ennast haiguse varju peitmast. Ärge tehke seda viga, et heidate kogu mu jutu kõrvale kui sonimise või ka lihtsalt kui üksildase, inetu lapse hullu­meelsuseni paisunud unelmad. Olen varemgi kinnitanud, et ma ei kõnele metafoorides; see, mis ma äsja kirja panin (ja sõnatuks jahmunud Padmale ette lugesin), ei ole midagi muud kui sõna­sõnaline vannun-oma-ema-juuste-nimel tõde.

Tõelisus võib omandada metafoorse sisu, kuid see ei muuda teda vähem tõeliseks. Sündis tuhat ja üks last, oli tuhat ja üks võimalust, mida veel kunagi ei olnud ette tulnud samal ajal ja samas kohas, ning tuhat ja üks ummikteed. Kesköö lapsed võivad olenevalt teie vaate­punktist esindada paljusid asju; neid võib pidada kõige aegunu ja tagurliku viimaseks hinge­tõmbeks meie müütidest puretud rahva seas ning nende lüüa­saamist võib kahe­kümnenda sajandi moodsa majanduse pealetungi valgel tõlgendada igati ihaldus­väärsena; neis võib näha tõelise vabaduse lootust, mis nüüd on igaveseks lämmatatud – ent neist ei tohi saada haige, jampsiva meele sünnitist. Ei: haigus ei tähenda midagi.

Tõlkinud Aet Varik
Briti-india kirjanik Salman Rushdie (snd 1947) kujutab postkolonialismile omaseid teemasid ning kasutab nn maagilisele realismile ise­loomulikke võtteid. Reaalne (aja)lugu põimub imepäraste sündmustega. Argitegelikkuse piiridest väljunud aegruum ja sündmused seavad käsitletud küsimused sageli uudsesse ja kriitilissegi valgusse. Kuna küsimuste juured peituvad siiski tegelikus elus ja kultuuris, on Rushdie looming, mida läänemaailm kõrgelt tunnustab, kutsunud üldisemalt esile väga vastuolulisi reaktsioone. Pärast romaani „Saatanlikud värsid“ (1988) ilmumist andis Iraani usu- ja riigipea korralduse Rushdie tappa ning kirjanik pidi elama Briti politsei kaitse all. See juhtum avaldas sügavat mõju paljudele loome­inimestele ning pani järele mõtlema sõna- ja kunstivabaduse üle külma sõja järgses maailmas 20. sajandi lõpul.

Ida ja lääs

Must raamat

Orhan Pamuk, 1990 (katkendid)

Too, kelle matustel ma eile käisin, küsis: „Mu poeg, kas teie kirjutate artikleid moraalilugemiseks või meelelahutuse jaoks?“ Demonst­reerimaks oma selget arvamust iga küsimuse puhul, ütlesin kiiresti välja esimese, mis pähe tuli: „Meele­lahutuse jaoks.“ See vastus neile ei meeldinud. Nad ütlesid: „Te olete veel noor ning seisate professionaalse tee alguses, me anname teile mõned soovitused!“ Kargasin oma kohalt tormakalt püsti: „Mu härra, ma tahaksin teie nõu­anded üles kirjutada!“ Ma kiirustasin kassa juurde ning võtsin restorani­omanikult portsu paberi­lehti. Ning praegu, kallid lugejad, tahan ma teiega jagada neid nõuandeid, mis ma tookord rohelise sulepeaga restorani­blankettide pöördele kirjutasin. Nõnda on need säilinud: ühel paberipoolel restorani nimi, teisel – nõuanded, mis ma tolle pikale veninud püha­päevase vestluse ajal sain.

Ma tean, et mõned lugejad ootavad kannatamatult, millal ma avaldan ammu unustatud meistrite nimed, vähemalt sosistan salaja kõrva, kuidas neid kuulsusi kutsuti, ehkki siiani on mul õnnestunud seda varjata – aga ma ei tee seda. Ning mitte sellepärast, et need kolm saaksid vaikselt kalmistul puhata, vaid selleks, et eristada neid lugejaid, kellel on õigus seda infot omada, nendest, kellel seda õigust pole. Seepärast nimetan ma kolme aja­kirjanikku varjunimedega, mida sultanid luulet kirjutades kasutasid. Kes oskab määrata, millistele sultanitele need pseudonüümid kuuluvad ning oskab tõmmata paralleele luuletajatest sultanite ja minu meistrite nimede vahel, lahendab võib-olla mõistatuse, mis tegelikult ei olegi eriti keerukas. Aga peamine mõistatus peitub male­partiis, mida meistrid nõuannetega esitasid. Ma ei ole kindel, et olen selle lõpuni lahendanud, aga võtsin endale õiguse lisada mõne käigu puhul sulgudes tagasihoidlikke kommen­taare. Samamoodi toimivad nõrgad kommentaatorid, avaldades arvamust ajakirjades ilmunud male­meistrite ülesannete kohta, mida nad lahendada ei oska.

A – Adli. Tol talvepäeval oli tal seljas kreemikas Inglise kangast kostüüm (ma kirjutan niimoodi, sest meil nimetatakse iga kallist kangast Inglise omaks) [‑‑‑]

B – Bahti. Lips on lõdvaks lastud ja virilalt viltu nagu tema nägugi. [‑‑‑]

C – Cemali. Väikest kasvu, närviline. [‑‑‑]

Nõndaks, meistrite nõuanded ning minu haledad kommentaarid:

1.C: Kirjutamine üksnes selleks, et lugemisrõõmu pakkuda, jätab ajakirjaniku avarale merele ilma kompassita.

2.B: Aga ajakirjanik pole ei Ezop ega Mevlâna. Moraal selgub alati loost endast, mitte vastupidi.

3.C: Kirjuta lugeja ajude, mitte enda ajude järgi.

4.A: Kompass on lugu (ilmne viide 1.C-le).

5.C: Süvenemata meie ajaloo ja kalmistute mõistatusse, pole ei meie ega üldse ida kohta võimalik midagi rääkida.

6.B: Ida-lääne teema võti on varjul Sakallı Arifi sõnades: „Oo teie, vaesekesed, kes te suundute itta, aga vaatate vaikivalt laevalt läände!“ (Sakallı Arif oli B-le kuuluva rubriigi kangelane, kellel oli oma prototüüp.)

7.A,B,C: Mõelge välja oma vanasõnad, kõnekäänud, anekdoodid, naljad, luuleread, aforismid.

8.C: Pole vaja alustada „oma“ teema otsinguga, et pärast kroonida seda mõtteteraga, kõigepealt on vaja leida hea aforism ning pärast juba otsida selle „krooni“ järgi sobiv teema.

9.A: Ära istu laua taha, kui pole veel leidnud esimest fraasi.

10.C: Usu seda, mida kirjutad.

11.A: Ning kui sul puudub siiras veendumus, siis pane lugejad arvama, et sa siiski usud.

12.B: Lugeja on laps, kes unistab laadale minekust.

13.C: Lugeja ei andesta Muhammadi solvamist, selle eest saadab Allah sulle halvatuse (mõistsin, et C-d solvas 11.A, ja ta hakkas vihjama halvatusele A näos, mis väljendub viltuses suunurgas – A kirjutas artikleid Muhammadi abielu ja üldiselt isikliku elu kohta.)

14.A: Armasta kääbuseid, neid armastab ka lugeja (vastus 13.C-le, vihje C väikesele kasvule).

15.B: Hea teema on näiteks „Kääbuste salapärane maja Üsküdaris“.

16.C: Maadlus, ka spordialana, on hea teema, sellest on huvitav kirjutada (otsustas, et 15. lausung on vihje temale, ning ta vastab, vihjates omakorda kuulu­juttudele B kirest poiste vastu, mida põhjustas aja­kirjaniku maadlus­alaste artiklite seeria).

17.A: Lugeja kannatab puudust, lugeja on hea peremees, kellel on naine, neli last ja kaheteistaastase nooruki ajud.

18.C: Lugeja on tänamatu nagu kass.

19.B: Kass ei ole tänamatu, ta on tark loom, kes lihtsalt teab, et ei tohi usaldada koeri armastavaid kirjanikke.

20.A: Ära tegele kasside ja koertega, vaid riigi probleemidega.

[‑‑‑]

Äkki hakkas kusagilt jaamast, võib-olla restorani kaugemast nurgast, kõlama laul õnnetust armastusest, hädast ja elu lootusetusest; sel hetkel unustasid nad mu täielikult. Neile meenus, et nad kõik on eakad ja vuntsidega Šahrazadid, ning nad hakkasid nukralt üksteisele jutte vestma. Mõned neist olid järgmised:

Kurbnaljakas lugu publitsistist, kes terve elu kirjutas kirglikult Muhammadi jalutus­käikudest seitsmendas taevas, kuid sai hiljem teada, et midagi sarnast oli kirjutanud juba Dante – ja see oligi tema suurim mure; lugu napakast padišahhist, kes lapsepõlves koos õega aias vareseid taga ajas; kirjanikust, kes kaotas pärast naise põgenemist kõik unelmad; lugejast, kes pidas end samal ajal nii Albertine’iks kui ka Proustiks; publitsistist, kes pidas end sultan Mehmet Vallutajaks jne, jne.

Tõlkinud Inna Ossiptšuk ja Helen Geršman
Türgi kirjanik Orhan Pamuk (snd 1952) käsitleb oma loomingus ida ja lääne kultuuri kokku­põrkeid ning nende mõju inimese identiteedile ja käe­käigule. Tundlikkus selle problemaatika suhtes on osalt kindlasti võrsunud Pamuki enese käekäigust, konfliktidest jäiga traditsionalismi ja natsionalismi esindajatega. 2005.–2006. aastal algatati tema vastu Türgis kriminaal­menetlus „türgilikkuse solvamise“ pärast, mis Türgi tollase karistusseadustiku järgi oli kuritegu ning oli toonud kaasa karistusi mitmele teiselegi kirjanikule. Pamuki protsess pälvis tähelepanu ja äratas suurt pahameelt nii maailma kultuuri- ja kirjandus­eliidi seas kui ka poliitilisel tasandil: sõnavabaduse probleemile Türgis keskendus ka Türgi liitumistaotlust kaaluv Euroopa Liit. Poliitilise surve mõjul seadust muudeti ja loobuti ka süüdistusest Pamuki vastu, kuid selleski konfliktis ilmnes, et eri kultuuride tõeks­pidamisi ja tavasid on keerukas ühitada.

Postkoloniaalses maailmas tuli lääne kultuuril hakata end teadvustama ühena paljude hulgas ning arvestada, et üleilmastumine tähendab, et üksteisele kauged ja võõrad elukeskkonnad, tavad ja tõekspidamised mõjutavad üksteist. Üleilmastumisse suhtuti nii innustuse kui ka kahtlustega. Loodeti, et kultuuride vahel tekib parem mõistmine ja konfliktid ületatakse. Samas peljati kultuurilist üheülbastumist ning tauniti kogu maailma ressursside aina ebavõrdsemat, mitte õiglasemat jaotumist riikide ja maailmajagude vahel. 20. sajandi lõpuks oli selge, et erinevused maailma kultuuride vahel on nii heas kui ka halvas mõttes siiski püsivad.

Ще на цю тему
Інші дії

Tarbimispõhine identiteet

Lääneriikides lõi 1950.–1970. aastatel jõudsalt arenenud majandus ja hüppeliselt kasvanud tööhõive eeldused järjest kasvavale tarbimisele. Sel perioodil tekkisid postmodernsele tarbimis­kapitalismile tunnuslikud super­marketid ja hüper­kaubamajad ning võeti kasutusele uued müügi­strateegiad (telepoed, kataloogi­kaubandus, järelmaksu­võimalused jm). Tarbimis- ja äriloogika hakkas mõjutama ka selliseid sotsiaalse elu valdkondi nagu haridus, kunst ja meditsiin. Näiteks kõrgkoolid hakkasid haridust reklaamima kui kaupa ja teenust samamoodi nagu mööbli­tootja või reisi­korraldaja. Tarbimis­ühiskonna kriitikud rõhutavad, et tänapäeval, „asjade ajastul“, kujuneb üksik­isiku sotsiaalne tähendus ehk kuvand paljuski tarbimis­koodide ehk kauba­märkide põhjal. Näiteks võib inimesse suhtumist mõjutada see, mis marki autoga ta sõidab või mis rõivaid kannab.

Asjade tähendus

Tarbimistung tekkis ning reklaami kui omaette kunstiliigi tähtsus kasvas ka Nõukogude Liidus, kus valitses suur tarbekaupade puudus. Kujunes paradoksaalne olukord: paljusid reklaamitud tooteid polnud hulk inimesi tegelikkuses näinudki. Eesti Reklaamfilmi ühe silmapaistvama autori Harry Egipti klippide kogumik annab mõningase ettekujutuse nõukogudeaegsest olustikust, veel enam aga nõukogude inimeste tarbimis­unistustest. Eesti Reklaamfilm (1967–1998) oli suurim reklaamfilmitootja Nõukogude Liidus.

Kultuuriline eklektika

Postmodernse ajastu suurlinn. Kas pildil on midagi, millest saab aru, mis linnaga on tegu?

Majanduse ja meedia üleilmastumise mõjul on tarbimis­harjumused kogu maailmas ühtlustunud ja nii on tekkinud globaalne tarbimisühiskond. Seda ühiskonda iseloomustab kultuuriline eklektika – eri kultuuridest pärit elementide kooseksisteerimine.

Kaubamärkide lummus

Valge müra

Don DeLillo, 1985 (katkend)

Neis pehmetes soojades nägudes oli nii puhas ja absoluutne usaldus, et ma ei tahtnud mõeldagi, et keegi võiks seda kurjasti ära kasutada. Kusagil pidi olema midagi nii suurt ja võimast ja hirmuäratavat, et võis õigustada seda sädelevat lootust ja siirast usku. Minu üle valgus meeleheitliku vagaduse tunne. See oli olemuselt kosmiline, täis igatsusi ja sihile jõudmisi. See rääkis tohututest kaugustest, peentest, kuid imetlus­väärsetest jõududest. Magavad lapsed meenutasid mingi roosiristlaste reklaami tegelasi, kelle peale langeb kusagilt tühjusest tulev võimas valguskiir. Steffie pöördus veidi ja pomises midagi läbi une. Mulle paistis millegi­pärast oluline, et ma teaksin, mida ta ütles. Praeguses seisus, nüodeeni­pilve surma­pitserit kandes, olin ma igalt poolt valmis otsima endeid ja vihjeid, märke mõnest veidrast lohutusest. Tõmbasin oma tooli lähemale. Tema sügavas unes nägu oleks võinud olla ainuüksi selleks, et kaitsta silmi, neid suuri, kartlikke asju, nii valvsaid, alteid värvidele ja teiste inimeste hädadele. Istusin ja vaatasin teda. Natuke hiljem rääkis ta uuesti. Seekord olid need eraldatavad silbid, mitte unine pomin – aga keel ei olnud päris selle maailma oma. Ma tegin pingutusi, et aru saada. Ma olin veendunud, et ta ütles midagi, sobitas kokku kindla tähendusega ühikuid. Ma vaatasin ta nägu ja ootasin. Mööda läks kümme minutit. Ta tõi kuuldavale kaks selgesti aru­saadavat sõna, ühtaegu tuttavlikku ja raskesti tabatavat; sõna, millel paistis olevat rituaalne tähendus, justkui loitsul või ekstaatilisel leelutusel.

Toyota Celica.

Möödus tükk aega, enne kui ma aru sain, et nimi kuulub autole. Tõde hämmastas mind veelgi rohkem. Öeldu oli ilus ja salapärane, ümbritsetud imetabasega nagu kullast raamiga. See nimi kuulus justkui mingile iidsele taevasele jõule, oli nagu kiilkirjas savi­tahvlisse raiutud. See tekitas minus tunde, et midagi on õhus. Aga kuidas see võimalik sai olla? Lihtne kauba­märk, tavaline auto. Kuidas võisid need lapse poolt rahutus unes pomisetud ning peaaegu mõttetud sõnad tekitada minus tunde, et neis peitub tähendus? Ta kordas ainult mingit telekahäält. Toyota Corolla, Toyota Celica, Toyota Cressida. Arvuti loodud rahvusliku eripärata nimed, mille hääldamisega ei teki enam-vähem kusagil raskusi. Igal lapsel oli ajus sellist müra, pärit kusagilt kätte­saamatuist mõtte­sügavikest. Kust iganes see ka ei tulnud, rabas see mind hetkeks oma oivalise transtsendentsusega.

Tõlkinud Martin Oja
Ameerika kirjanik Don DeLillo (snd 1936) käsitleb oma loomingus postmodernse ajastu kirjanduse keskseid teemasid: tarbimiskirg, eba­traditsioonilised peremudelid ja -suhted, keskkonna­katastroofid, massimeedia ning selle mõju (nihestunud tegelikkusetaju, pidev, kuid pealiskaudne vajadus uudsuse ja põnevuse järele). Kõik need teemad leiavad kajastust ka DeLillo esimeses laiemat tähelepanu ja tunnustust võitnud romaanis „Valge müra“. Romaani minategelane on väikese ülikooli­linna õppejõud Jack Gladney, kelle töö- ja eraelu kaudu kujutatakse postmodernse ajastu olustikku ning intellektuaalseid ja psühho­loogilisi probleeme. Katkend pärineb romaani 2. osast, kus raudteel toimunud õnnetuse tõttu on tekkinud mürk­kemikaalide pilv, mis läheneb linnale. Jack on veendunud, et on saanud elu­ohtlikult mürgitada. Surmahirm on romaani keskseid teemasid, paine, mis saadab Jacki ja tema naist kogu aeg. Tegeliku ohu mõjul võimendub see veelgi ning muudab Jacki iseäranis hingeliseks, kui ta öösel mahajäetud skaudilaagris, kuhu inimesed on evakueeritud, oma magavaid lapsi vaatleb.
Ще на цю тему
Інші дії

Uued suhted keskkonnaga

Kõrgtehnoloogilise ja üleilmastunud meedia mõjul kaugeneb inimene järjest enam reaalsest kogemusest. Näiteks on muutunud töö mõiste. Klassikalises mõttes tähendab töö füüsilist kontakti materjaliga, millegi käega­katsutava valmis­tegemist (nt toidu­valmistamine, puu­lõhkumine jmt). Postmodernne töö seevastu seisneb järjest enam millegi abstraktse loomises, nagu informatsiooni töötlemises, kogumises või edastamises (nt avalike suhete korraldamine). Kontakti „päris“ maailmaga muudab ka järjest suurenev meediatarbimine: post­modernse inimese tegelikkusetaju kujundavad tele­seriaalid, kõmu­uudised ja tänapäeva sotsiaalmeedia võimalused. Tegelikkus kujuneb meedias ringlevate sõnumite, kujutiste ja lugude mõjul. Reaalsus on asendumas virtuaalse reaalsusega – maailmaga, mida meelte abil saab üha vähem kogeda ja kontrollida.

Virtuaalsus

Andy ja Larry Wachowski filmis „Matrix“ (1999), millest sai üks 20. sajandi lõpu kultus­teoseid, toimub tegevus maailmas, kus valitsevad masinad on haaranud kontrolli inimeste üle. Et inimesed oma olukorrast teadlikud poleks, on masinad programmeerinud neile virtuaalse maailma, mida inimesed tegelikkuseks peavad.
Kuna masinate programmeeritud maailm on virtuaalne, saavad need inimesed, kes programmi valdavad, maailma vajadust mööda ümber kujundada ning toimida seal viisidel, mis füüsilises maailmas oleks võimatud. Sellise kontrolli saavutamine eeldab aga, et inimesed õpivad virtuaalset ja tegelikku keskkonda õigesti eristama, mis aga osutub keeruliseks ülesandeks.
  • Kuidas näidete loetelu võiks jätkata?
  • Seosta Lyotard’i tähelepanek ja oma näited virtuaalsuse teemaga. Kuidas üleilmastumine ja virtuaalsus teineteist vastastikku mõjutavad?
Ще на цю тему
Інші дії

Küsimused

  1. Kuidas on tehnoloogia areng mõjutanud inimese arusaama ajast ja ruumist? Kuidas mõistad väljendit „väike maailm“?
  2. Mida tähendab üleilmastumine? Milliseid üle­ilmastumise märke leidub sinu elukeskkonnas ja kultuuri­tarbimises? Kas need teevad sind murelikuks või valmistavad sulle rõõmu? Põhjenda.
  3. Nimeta tarbimisühiskonna tunnuseid.
  4. Too näiteid tarbimisloogika ilmingute kohta sellistes valdkondades nagu haridus või kunst.
  5. Arutle, kuidas kaubad, mida me tarbime (riided, toidukaubad, kodumasinad, sõidukid jm), kujundavad seda, kuidas meisse suhtutakse.
  6. Milles seisneb tarbimisühiskonna globaalsus e üle­ilmsus? Mismoodi on globaalsus viinud kultuurilise eklektikani?
  7. Seleta lauset „Reaalsus on asendumas virtuaalse reaalsusega“. Too näiteid nüüdisaegsetest teostest (raamatud, filmid, näidendid ja lavastused, muusikavideod, laulud vm), mis seda olukorda kujutavad.
Ще на цю тему
Інші дії