„Doonori meelespea“ (1990)

Mati Unt

Fragmentaarne ja metafiktsionaalne romaan

„Doonori meelespea“ on Mati Undi (1944–2005) hilisemale loomingule omaselt fragmentaarne ja meta­fiktsionaalne teos. Romaanis ei jutustata ajalises ja loogilises järjestuses ühte lugu, vaid see koosneb osadest, mis esindavad eri vaatepunkte ja sisaldavad kilde lugudest, mille tegelased omavahel kokku puutuvad. Paljud neist kokkupuudetest on põgusad ja juhuslikud ning mõnikord teada ainult jutustajale, mitte tegelastele endile. Jutustaja rõhutab oma kohalolu meta­fiktsio­naalsete arutlustega selle üle, millest ja kuidas tuleks üldse lugu rääkida, kuidas tegelaskujusid luua ja sündmustikku suunata. Ta ei näita end aga fiktsionaalse maailma kõikvõimsa valitsejana, vaid juurdleb selle üle, kas ja kuidas on võimalik tegelikkusest adekvaatselt jutustada.

„Doonori meelespeas“ on põimitud tähendus­rikkaid motiive eesti kultuuriloost rahvusvahelise vampiiri­ainelise pärimusega. Nõnda on tekkinud hulk groteskseid ja koomilisi seoseid ja olukordi, kuid ka tõsiseid küsimusi selle kohta, kes on võõras ja kes oma; mis on armastus ning kuidas seda leida, ära tunda, alal hoida; mis on surm ja kuidas on võimalik end selle eest kaitsta.

Nõnda on Unt juhtinud tähelepanu fiktsiooni ja reaalsuse suhte keerukusele. Keerukus tuleb sellest, kuidas Unt reaalsust mõistab: reaalsus on salapärane, argitegelikkuse taga peituvad mahasurutud, varjatud, müstilised jõud ja ihad, mis suunavad inimeste tajuprotsesse ja hoiakuid. Neist jõududest ei ole inimesel võimalik saada terviklikku pilti, neid saabki tabada vaid katketena. Post­modernistlikule kirjandusele omane kahtlus, kas inimene suudab tegelikkust hoomata ja mõista, väljendub romaanis nii selleteemalistes arutlustes kui ka kujundi­keeles. Näiteks on „Doonori meelespeas“ olulisel kohal Undi hilisemale loomingule tunnuslik hämaruse ja pimeduse motiiv.

Hoomamatu maailm

Doonori meelespea

Tallinn: Kupar, 1990, lk 47

Tõsi, maailm pole lõpuni seletatav, aga teisalt: mida me peame silmas seletuse all? Kui ainult kirjeldust, siis ei jõua me kuhugi, jääme sama segaseks kui ennegi. Kaose objek­tiivne kirjeldus, mu härrad, kui tunnete selle vastu huvi, on kahtlemata kaootiline, vähemalt esimesel pilgul, kuid ta võib olla ühtlasi esimene samm kaosest välja, kui sellist sammu kellelegi vaja on, aga kunagi ei tea, mis tujud inimestel võivad tulla.

Metafiktsionaalne jutustaja

Doonori meelespea

Tallinn: Kupar, 1990, lk 11

Mitmes oma teoses olen jõudnud taksosabani ja siis kirjelduse katki jätnud. Sest peaks kirjeldama takso­saba, inimesi seal – küllalt represen­tatiivne pilt –, oma ootust, pärast aga sõidu ajal kümne kilo­meetri jooksul aknast avanevat vaadet, erinevaid linnaosasid, ja olekski justkui valmis pilt Soome lahe äärsest poole­miljonilisest endisest hansa­linnast, nüüdsest pealinnast.
Kuid nagu ma juba ütlesin, ümbrusel pole tähtsust.
Käsi ei tõuse.
Ei taha kirjeldada elu.
Teisalt – ei taha Tallinna pähe ka vaba fantaasiat välja pakkuda.

Seetõttu jääb ebamääraseks, kuidas ma koju sain.

Fiktsiooni suhe tegelikkusega on keerukas ka seetõttu, et fiktsiooni loomine ja jutustamis­kunst on keerulised. Romaanis leidub palju arutlusi kirjutamise mõtte kohta ja viiteid romaani kirjutamise raskustele. Ka nii lõhub Unt traditsioonilise realismi tavasid, hävitab fiktsiooni usutavust.

„Doonori meelespeas“ ei ole kildudena esitatud mitte ainult sündmustik, vaid ka jutustamis­viis on väga muutlik (nt vahel loeme justkui entsüklo­peediat, vahel on jutustaja argi­stiilne jmt) – ka jutustajakõne on fragmen­teerunud, mosaiikne. Unt mängib vormi­võtete ja vaate­punktiga. Romaani esimene ja neljas osa on suhteliselt traditsioonilise mina­jutustuse vormis. Mina­jutustaja, kirjanik Joonatan Hark, on saanud kelleltki tundmatult salapärase kutse sõita Leningradi kohtumisele ning satub seepeale kummaliste sündmuste keerisesse. Teises ja kolmandas osas kõneleb jutustaja, kes tegelasena ise sündmustes ei osale, kuid laskub meta­fiktsionaalsetesse arutlustesse ning otsib lähedust lugejaga (nt kasutab mõnikord meie-vormi). Teises osas esitab jutustaja fragmente põhilooga esialgu pealtnäha täiesti seostamatute tegelaste käekäigust. Kolmas osa kujutab Joonatani kallima Minni ja tema sõbra Lussi puhkust Pärnus, kus nad satuvad mitme veidra juhtumi tunnistajaks ning kohtavad isevärki inimesi ega aima, kui tähendusrikkad ja saatuslikud need seigad on. Viies osa vahendab sündmuste edasist arengut Minni ja Lussi kirjavahetuse kaudu ehk kiriromaani vormis.

Romaani ülesehitus

Kirjelda romaani vormi ja jutustamistehnikat ülejäänud neljas osas.

Metafiktsionaalne jutustamine

Leia romaanist näiteid sellest, kus jutustaja arutleb kirjutamise mõtte ja sellega seotud raskuste üle.

Intertekstuaalne ja paroodiline romaan

Jutustajahäälel ja sündmustikul puudub ühtsus ka seetõttu, et romaan toetub suuresti võõrale tekstile, sisaldab ohtralt tsitaate ja refereeringuid. Osa materjali pärineb mingitest konkreetsetest tekstidest, osa (nt mälestused romaani 9. osas) on välja mõeldud, kuid esitatud justkui mujalt laenatuna.

Ka märkimisväärne osa teose ainestikust on pärit üld­tuntud allikatest, nimelt eesti kultuuri- ja kirjandus­loo käsitlustest. Loo edenedes selgub, et peategelasele Joonatan Hargile saatis salapärase kirja Eduard Michelson, Koidula abikaasa. Edasiste sündmuste käigus ilmneb, et Michelson ja Koidula on surnust üles tõusnud vampiirid, kes tegutsevad 1980. aastate lõpu Eestis.

Ainestiku valik ja viis, kuidas seda on kasutatud, teeb „Doonori meelespeast“ ühtaegu kultuuri­loolise romaani ja vampiiri­loo paroodia. Nii nagu igasugune ajalooline romaan, püüab kultuuri­looline tuua mingit ajastut, sündmust või isikut lugejale lähemale, aidata avastada, mõtestada ja väärtustada minevikku. „Doonori meelespea“ keskendub aga eelkõige tradit­sioonilise mineviku­käsituse õõnestamisele. Unt seab kahtluse alla viisi, kuidas Koidulat, eriti tema eraelu ja suhteid abikaasaga on eesti kultuuri­loos kujutatud. Ta ei püüa panna lugejat kaasa elama mingile üldtuntud või ka oma isiklikule ette­kujutusele Koidulast, vaid järele mõtlema eesti kultuuris üldkäibiva ette­kujutuse üle ning sellesse kriitiliselt suhtuma.

„Doonori meelespeal“ on ilmsed inter­tekstuaalsed seosed vampiiri­lugude klassikaks saanud Bram Stokeri romaaniga „Dracula“ (1897, ee k 1993). Unt on võõrale tekstile toetunud nii tegelas­kujude kui ka keskse süžeeliini ja kompositsiooni loomisel, kuid kohandanud materjali oma põhiloo vajaduste ning kirjutamis­aja tegelikkusega. 19. sajandi Inglismaa ja Transilvaania asemel toimub tegevus 1986. aasta Eestis. Ühest küljest näitab see arhetüüpsete lugude ja mütoloogiliste süžeede universaalsust, rahvuspiire ületavat iseloomu. Teisest küljest laseb aga Undil seada kummastavasse ja kriitilisse valgusse just Eesti kultuuri ja ühiskonna.

Teosesse on kuhjatud vampiiri­lugudes levinud motiive (kurja­kuulutav kuu, nakatavad vampiiri­hammustused, vampiiride hävitamise võtted jmt), kuid fragmentaarse ülesehituse ja meta­fiktsionaalse jutustamisviisi tõttu ei mõju romaan lihtsa kaasa­haarava põnevus­jutuna. Vampiirid ise osutuvad loo lõpus pigem mõistlikeks olenditeks, kes ei soovi kellelegi kurja, vaid tahavad oma elu korraldada teistele kahjutul moel.

Koidula Undi loomingus

Kultuuriloos kinnistunud Koidula-kuvand oli Unti paelunud varemgi. 1984. aastal valmis Pärnu Endlas lavastus „Vaimude tund Jannseni tänaval“, mida luues lähtus Unt Aino Kalda Koidula-käsitlusest ning nii Koidula kui ka Kalda enda loomingust ja mõlema isiklikest dokumentidest. „Vaimude tund...“ paneb järele mõtlema, milline on inimese elu kultuuriloos kinnistunud kuvandi taga ning kuidas kuvand võib inimese üle võimu haarata.
Katkend pärineb lavastuse põhjal loodud kuuldemängust (Eesti Raadio 1987, autor ja lavastaja teatris Mati Unt, režissöör raadios Tanel Lään, osades Helle Kuningas, Siina Üksküla, Rein Laos).

Vampiir 20. sajandi popkultuuris

Seda, kuidas 20. sajandil vampiire ette kujutati, on tugevasti mõjutanud filmikunst. Esimeste õudusfilmide tuntumaid vampiiri kehastajaid oli Bela Lugosi, kelle välimust ja rollitõlgendust, iseäranis Draculana, on jäljendatud paljude hilisemate vampiirikujude loomisel.
Mati Unt ennetas „Doonori meelespeaga“ 1990. aastate algul lääne popkultuuris puhkenud müütiliste vereimejate buumi. Kuigi vampiirilood olid 20. sajandi lääne massi­kultuuris kogu aeg üsna olulisel kohal olnud, muutusid need eriti populaarseks. Suur publiku­menu sai osaks näiteks Francis Ford Coppola filmile „Bram Stokeri Dracula“ (1992) ja Neil Jordani filmile „Intervjuu vampiiriga“ (1994), mis põhineb USA kirjaniku Ann Rice’i samanimelisel romaanil (1976, ee k 1995). Noorte­kultuuri saabus vampiiri­teema uus laine 21. sajandi algul, kui hakkasid ilmuma Stephenie Meyeri „Videviku“-lood (esimene 2005, ee k 2008) ja valmisid nende ekraniseeringud.

Eduard Michelson eesti kultuuriloos

Eduard Michelson (1845–1907) oli läti päritolu arst ning Lydia Koidula abikaasa. Rahvusliku liikumise kultus­figuuri abiellumine mitte-eestlasega, kes liiatigi viis Koidula Eestist eemale Kroonlinna, äratas paljudes kaasaegsetes arusaamatust ja pahameelt. Hiljemgi on eesti kultuuri­loos Michelsoni kujutatud negatiivse tegelasena ning pisendatud tema tähtsust Koidula elus. 20. sajandi teise poole põhjalikumad Koidula-uurimused (nt Aino Undla-Põldmäe omad) asusid Michelsoni rehabili­teerima, andes kirja­vahetustele jm allikatele toetudes märksa tasa­kaalukama ja õnnelikuma pildi Koidula suhetest abi­kaasaga ning nende ühisest elust Kroonlinna-perioodil. Kuvand Michelsonist kui margi­naalsest või isegi paha­tahtlikust isikust suure rahvus­luuletaja elus on siiski olnud visa kaduma. „Doonori meelespea“ on kirjanduslik katse kultuuri­lugu ümber mõtestada. Ühtlasi võib teost pidada ka ajaloo­romaani paroodiaks, sest Unt on ajaloolise materjali ühendanud varjamatu fiktsionaalsuse ja fantastikaga.

Bram Stokeri „Dracula“
Mati Undi „Doonori meelespea“
Kinnisvaramaakler Jonathan Harker sõidab Transilvaaniasse kohtuma krahv Draculaga.
Harkeri pruut on Mina, kellel on sõbranna Lucy, kes vampiirihammustuse tagajärjel sureb. Vampiiriküti nimi on Van Helsing.
Kurjad vaimud on Renfieldi-nimelise tegelaskuju hulluks ajanud.

Võõras veri

Mati Unti huvitab, kuidas inimesed maailma ette kujutavad ja millistel varjatud stereo­tüüpidel rajaneb inimeste suhe maailmaga. Kõigis kultuurides tekib mõningate nähtuste ja objektide kohta kujutlusi, need peituvad kultuuri sügavamates kihistustes, väljendavad kollektiivses teadvustamatuses peituvaid pingeid ning suunavad inimeste käitumist ja mõtlemist. Selliseid kujutelmi on nii kõrg­kultuuri kuuluvate ikooniliste ajalooliste isikute (nt Koidula ja Michelson) kui ka popkultuuri fiktsio­naalsete kangelaste (nt vampiirid) kohta. Post­modernistlikule kirjandusele on kõrge ja madala, sakraalse ja triviaalse, tõsise ja koomilise segamine iseloomulik.

Esmapilgul kerglasena mõjuva vampiiriteema kaudu tõstatab Unt „Doonori meelespeas“ ka küsimuse rahvuslikust alaväärsus­tundest ja võõra­hirmust ning ärgitab kriitiliselt vaagima kultuuris kinnistunud ettekujutusi minevikust ja identiteedist. Ta võtab aluseks Koidula ja Michelsoni suhte, mida traditsiooni­listes käsitlustes on sageli marginaliseeritud või isegi taunitud, et analüüsida eesti rahvuslikku mentaliteeti. Koidula ja Michelsoni loo kaudu kujutab ta eesti ajaloolises argi­teadvuses juurdunud suhtumist võõrasse ja erinevasse. Vampiirina elluärganud läti sõjaväe­arst on metafoor, mis annab edasi tundmatu võõra ees tekkivat hirmu­tunnet ning kalduvust näha igas võõras vaid vere­imejat ja hävitajat.

Romaani lõpplahendus on siiski õnnelik, sest vampiiri­dena inimeste elu ohustanud Koidula ja Michelson lubavad edaspidi eluks vajalikku punast elu­nestet tarbida üksnes vere­keskuste varudest. Ka Lussi, keda vampiir hammustab, ei sure selle taga­järjel, vaid kolib koos kallimaga Helsingisse elama. Pealkiri „Doonori meelespea“, mis on laenatud doonorluse praktilistest juhenditest, annab samuti mõista, et oma ja võõra vere kokku­puude kätkeb endas küll konflikte ja ohte, kuid ei tarvitse tingimata halvasti lõppeda.

Inimene ja kultuurimüüdid

Doonori meelespea

Tallinn: Kupar, 1990, lk 98–99

Noh, kui ma aus olen, siis pole see muidugi ka probleem, mis mind väga vaevaks, sest on ju muudki põnevat mõelda. Joosep rääkis mulle natuke lähemalt sellest Lydia Koidulast, kes oli meie esimene poetess, kui meie rahvas ise­seisvusele ärkama hakkas. Enne olime ju orja­rahvas selles mõttes, et kõik suured riigid aina vabastasid meid teiste käest ja tahtsid, et me õnnelikud oleksime, kui just nemad tulid. Tegelikult olid nad huvitatud meie strateegilisest asendist Soome lahe ääres, aga kes seda meile lähemalt seletas. Palju rahulikum oleks elada mõnes muus kohas, näiteks Lapimaal, kus teised ei taha olla (peale väheste laplaste), sest seal on suhteliselt külm. Seal meid nii palju ei vabastataks ja me ei peaks iga natukese aja pärast jälle orja­rahvas olema. Orja­rahvas me oleme muidugi eemalt vaadates, sest eks meil ole ju ka omad mõtted. Kuid ma jäin vist selle Koidula juurde. Ta elas enne surma Kroon­linnas, see on Leningradi lähedal. Ta mees oli üks sakslane või venelane või lätlane. Selle mehe vastu meie siin Eestis pole kunagi erilist huvi tundnud. Me seda meest ei tahtnud, ja Joosep seletas mulle, et eestlased tahtsid, et nende Koidula oleks pidanud olema abielus Eestiga, kogu eesti rahvaga. (Eks, riik kirjutatakse suure, rahvas aga väikese tähega? Mul läheb see siiamaani segi.) Nii et arvati, et ärgu see Koidula võtku üldse mingit eraldi meest, iseäranis veel sellist, kes võõrast verd ja kes ei oska luuletada, ja kes ei oska eesti keelt ka. Nii et nii nad seal Kroonlinnas siis elasid. Kui Koidula ära suri, elas mees veel tükk aega edasi, pärast suri muidugi tema ka ja maeti oma naise kõrvale. Nad said niiviisi seal puhata umbes nelikümmend aastat.
[‑‑‑]
Nojah, ja siis saabus nõukogude võim ja see Koidula kaevati sealt hauast välja. Toodi ära Eestisse. Ega küsimus olegi ehk ainult nõukogude võimus, sest küllap oleks eesti võim sellesama tembuga ka hakkama saanud, aga nõukogude võim andis nende ümber­matjate käsutusse igasugu materiaalsed vahendid, nagu laeva, kraanad, tinakirstu ja kõik muu vajaliku. Mis puutub aga sellesse Koidula mehesse, siis temast ei hoolinud keegi, sest kriitikud olid arvanud, et Koidula luule ei olnud sellele mehele väga lähedane. Muidu olevat kena mees olnud. Aga teda ümber ei maetudki, võib-olla isegi aeti kondid segamini. Noh, mina ei tea, mis nüüd see mees seal teeb. Tal võib ju igav olla. Tegelikult räägin ma praegu natuke inetult. Igav on rumal sõna. Tal on kurb, aga võib-olla sai ta koguni vihaseks. Mis Sina arvad?

Naispeategelased Minni ja Lussi peavad romaani viiendas osas kirjavahetust.

Argimütoloogia

Vastne argimütoloogia

Mati Unt, 1996 (katkendid)

Kartul

Töökohas pandi välja teade, et saab tellida talve­kartuleid. Jalamaid tabas mind ohjeldamatu vajadus müto­loogitseda. Kartul on ju meie teine leib ja mõne aasta eest lubasime ise­seisvumise puhul süüa ainult kartuli­koori (nagu tehti pärast sõda Saksamaal – kuivatati, jahvatati, segati vee ja tärklisega ning küpsetati). Kuid vaevalt Palace’i tagahoovi prügi­kastidest kartulikoori jahitakse!

Tegelikult on kartul pärit Peruust. Mõned arvavad, et soome peruna on seotud Peruuga. Tegelikult tuleb see rootsi pirnist (päron), mis omakorda tuleb ladina keelest (pirum). Kartul oli maapirn, ehk ka maaõun (vrd pomme de terre, Erdapfel). Euroopasse tõid nad konkistadoorid. Peeter I saatis Hollandis tutvumis­reisil olles kartuli­koti Venemaale. 1765. aastal anti seal välja karm käsk hakata kartulit kasvatama. Venelased mässasid kartulite vastu ja tuhandeid talu­poegi saadeti Siberisse. (Meil läks kartuli juurutamine rahulikumalt.) Ega algul Lääne-Euroopas teatud, mis kartuliga peale hakata. Sir Walter Raleigh sõi kartuli juurte asemel hoopis vilju. Ta jäi muidugi haigeks ja käskis kartulipõllud hävitada.
[‑‑‑]

Stalini aja lõpul hirmutati lapsi koloraado kartuli­mardikaga, mida CIA justkui meie põldudele külvas. Isegi koolivihikute kaaned olid trükitud täis koloraado mardika pilte ja ise­loomustusi. (Muide, ega CIA ingel pole, võib-olla nad viskasidki noid mardikaid.

Kartulihirmu äärmuslikuks näiteks on Stanislaw Lemi lugude hiid­kartulid, mis kosmoses varitsevad möödasõitjaid, haarduvad ümber rakettide ja kisuvad neid oma pimedatesse urgastesse. Nad pekslevad vartega õhus ja trambivad ähvardavalt mugulatega. Aga muidu on kartulist ka eeloleval talvel kasu. Kandke kartulit taskus! See aitab hambavalu, reuma, podagra ja kärnade vastu. (Nii tegi ka Bloom Joyce’i „Ulysseses“.) Aga läbi talve põuetaskus hoitav kartul aitab külma vastu. Seda võib proovida, sest talv tuleb külm ja kütte eest ei jõua maksta, nagu võib välja lugeda meie kartulivabariigi valitsuse arvamus­avaldustest. Kui kartul aga hakkab taskus idanema, siis meenutame Paul-Eerik Rummot: „Kartuli-idud hakkavad antennideks, lippudeks, / kartuli-idud, seni põrandaalusteks surutud.“ Toomas Liiv avaldas hiljuti arvamust, et P.-E. R. vihjas sellega lähenevale eesti vabadus­võitlusele. Luuletaja lükkas niisuguse versiooni tagasi – tema polevat meie rahvast küll kartuli­idudega võrrelnud. Pole midagi teha – ümberhindamise aeg!

Mati Unt on kirjutanud esseistlikke palasid paljust sellisest, mis mõjub argielus enesest­mõistetavana (tarbe­esemed, levinud tegevused, tuntud inimesed jmt). Ta vaatleb nende nähtustega seotud üld­levinud tavasid ja kujutlusi ning ka seda, mida inimesed ei tea või ei teadvusta.

Tõsidus kergluse varjus

Doonori meelespea

Tallinn: Kupar, 1990, lk 176

Juhuslik mees:
„Ta nimi võiks väga hästi olla Traakküla. Igaüks saaks kohe aru, et see tähendab Draculat, ainult on kirjutatud eesti moodi. Aga see oleks liiga naljakas. Traakküla ja Traakküla! Kogu lugu omandab följetonliku ilme, aga see ei sobi rahvale, kes on vaevelnud võõra ikka all. Kas me pole siis küllalt küünilised olnud, kas me ei peaks nüüd olema pühalikud, kasvõi mõni tund päevas? Või nimetame teda Jüri Rummuks? See on eesti hobusevaras möödunud sajandist. Teda on peetud kangelaseks, isegi sedavõrd, et temast tehti operett. Ta varastas saksa parunitelt, kes olid meist üle ja pidasid meid alamateks inimesteks, matsideks. Me võime temalt võtta ta nime. Kuid ärme võtame. Ka see oleks publiku petmine. Jah.“

Ohud ja hirmud

Doonori meelespea

Tallinn: Kupar, 1990, lk 17

Aknad visatakse sisse.
Mind vallandatakse töölt.
Öösel hakkavad toolid elutoas ilma nähtava põhjuseta liikuma.
Mu teoseid ei avaldata enam.
Katusekivi kukub pähe.
Kui palju võimalusi ja instrumente on Tundmatusel.

Romaani alguses saadud salapärane kutse Leningradi sõita tekitab pea­tegelases hirmu ja ta kardab, et kui ta korraldusele ei allu, saab ta karistada.

Inimene müütide varjus

Otsi Lussi kirja katkendeist näiteid selle kohta, et Lussi püüab õpitud kogukondlike hoiakutega innukalt samastuda, ja selle kohta, et Koidula lugu on talle tegelikult võõras.

Mis teda Koidula loos huvitab? Mille põhjal seda otsustad?

Kuidas Lussi suhtumine Koidulasse tradit­sioonilise kultuuri­loo­käsitluse kahtluse alla paneb?

Vere kujundit on Unt romaanis arendanud väga mitmel moel. Tekstis leidub rohkesti viiteid vampiiridega seotud pärimusele ja sellealastele uurimustele, andmeid vampiirluse ja verest toitumise kohta nii looduses kui ka kultuuris, verega seotud tavade ja veriste ajaloo­sündmuste kirjeldusi jm. Selline laad, milles on ühendatud esseistika ning teadus- ja teatme­kirjanduse jooned, on Undi hilisemale proosale iseloomulik. Autor näitab, kuidas lihtsad esemed või tegevused kultuuris rituaalseid ja sümboolseid tähendusi omandavad ning lõpuks inimeste mõtlemise ja elu üle valitsema hakkavad.

Ka vampiiri võib käsitleda mõne sellise inimest valitseva varjatud ja sala­pärase jõu kehastusena. Selliseid jõudusid mõtleb inimene sageli ise välja, et anda kuju abstraktsetele ja meta­füüsilistele hirmudele (nt hirm surma või pimeduse ees), kuid ühis­konnas või elu­keskkonnas võivad varitseda ka konkreetsed ohud. „Doonori meelespea“ vampiire saab mõista näiteks inimest piirava, jälgiva ja kontrolliva totalitaarse režiimi võrdkujuna või post­modernistlikus kirjanduses levinud vandenõude või varjatud mõju­gruppide sümbolina. Vampiiri­motiivi on seostatud ka kommunistlikud repressioonid üle elanud ja iseseisvusele pürgiva Ida-Euroopa – vampiiri ohvri – trööstitu olukorraga. Vampiiri­lugude õudusega segatud võlu ja rahvuskultuuri suurte müütide mõju on aga küllaltki universaalsed ja üldistus­jõulised, et lasta romaani mõtestada ka laiemalt kui tema tekke- ja tegevusajaga seoses.

„Doonori meelespea“ Undi elus ja loomingus

Romaan „Doonori meelespea“ on üks Mati Undi viimaseid proosateoseid. Unt äratas andeka prosaistina tähelepanu väga noorelt: 1960. aastail toimunud debüüdile järgnes kiire tunnustus. Temast kujunes üks oma põlvkonna ja ajastu algupärasemaid ja mõjukamaid kunstiinimesi, kelle elu ja loometöö olid tihedalt seotud.

1990. aastal ilmunud „Doonori meelespea“ peegeldab tollaseid ühiskondlikke ja kultuurilisi olusid ning siin avaldub Undile omane suhe kaasajaga. Unt ei olnud poliitiliselt nii aktiivne kui osa tema põlvkonna loov­intelligentsi, kellest said taas­iseseisvunud Eesti tähtsamad poliitikud ja ühiskonna­tegelased (nt Paul-Eerik Rummo), kuid ta jälgis ärksalt oma aja mõtte­hoovusi ja kultuuri­nähtusi, tajus teravalt kollektiivseid vaimseid kriise ja nende mõju üksik­inimesele. Seda tundlikkust võib märgata ka „Doonori meelespeas“.

Paralleelselt proosaloominguga oli Unt kirjutanud teatrile ja teatris lavastanud juba 1960. aastatest saadik. 1980. aastail muutus teatritöö tema jaoks põhiliseks. Oma elu viimastel kümnenditel Unt enam proosat ei avaldanud, vaid keskendus lavastajatööle.

1980. aastate lõpul ja 1990. aastatel oli Undi loomingule iseloomulik postmodernistlik poeetika. Ta katsetas kõiki olulisemaid postmodernistlikke kirjutamistehnikaid ja võtteid nii romaanivormis, näidendites kui ka 1990. aastate teatriprojektides (eelkõige Vanemuise lavastustes).

Üks Undi hilisloomingule iseloomulik võte on mäng teadus- ja tarbetekstidega, fiktsionaalse jutustuse lõimimine ühiskonna- ja kultuuriteaduslike ning sotsiaal­psühholoogiliste andmete ja arutlustega. Seda võtet on ta rohkelt kasutanud ka „Doonori meelespeas“. Inter­tekstuaalsusega koos kasvas Undi loomingus ka meta­fiktsionaalsuse osatähtsus, s.t üha enam arutles ta teostes tekstiloome protsessi üle.

Nimetatud võtete poolest erineb Undi hilisem looming varasest, kuid temaatiliselt on kogu tema looming üsna ühtne. Unt on keskendunud kõige intensiivsemale ja olemuslikumale inimese elus: armastus, surm, ideaali ja tegelikkuse, tähenduse ja tähendusetuse konflikt. Undi varases loomingus on tegelaste heitlust nende prob­leemidega kujutatud tõsiselt ja üsna traditsioonilises vormis. Hilisemas loomingus muutub jutustamistehnika keerukamaks ja mängulisemaks, jutustajapositsioon irooniliseks ja kujutusviis paroodiliseks, ehkki kesksete teemade tõsidus ja Undi huvi nende vastu püsib, nagu ilmneb ka „Doonori meelespeast“.

Mati Unt 2004. aastal

Undi teoseid

Jutustused ja romaanid:

  • „Võlg“ (1964),
  • „Elu võimalikkusest kosmoses“ (1967),
  • „Mõrv hotellis“ (1969),
  • „Tühirand“ (1972),
  • „Via regia“ (1975),
  • „Sügisball“ (1979),
  • „Öös on asju“ (1990),
  • „Doonori meelespea“ (1990),
  • „Brecht ilmub öösel“ (1997).

Näidendid:

  • „See maailm või teine“ (1966),
  • „Phaethon, päikese poeg“ (1968),
  • „Vaimude tund Jannseni tänaval“ (1984),
  • „Huntluts“ (1999),
  • „Graal!“ (2001),
  • „Meister ja Margarita“ (2001, Mihhail Bulgakovi samanimelise romaani põhjal),
  • „Vend Antigone, ema Oidipus“ (2006, Sophoklese ja Euripidese tragöödiate põhjal).

Esseistika:

  • „Kuradid ja kuningad“ (1989),
  • „Ma ei olnud imelaps“ (1990),
  • „Argimütoloogia sõnastik“ (1993),
  • „Vastne argimütoloogia“ (1996),
  • „Sirise, sirise, sirbike“ (2003),
  • „Theatrum mundi“ (2004).

Küsimused

  1. Milliseid postmodernistliku kirjanduse tunnuseid on Mati Undi romaanil „Doonori meelespea“? Too näiteid.
  2. Keda kujutatakse romaanis vampiiridena? Milliseid tava­arusaamu selline kujutus­viis kahtluse alla seab? Mis kasu võib sellest olla, kui inimene hakkab tava­arusaamadesse kriitilisemalt suhtuma?
  3. Kuidas on vampiiri- ja veremotiivide käsitlus teoses rajatud nn võõrale tekstile? Mille poolest oli see Undile iseloomulik? Mille poolest on see post­modernistlikule kirjandusele iseloomulik?
  4. Kuidas võib tõlgendada vampiiri kujundit teoses? Kuidas võib tõlgendada vere kujundit?