Tegevus

     Seal Babüloonias, kus kuninganna Semiramis muiste
​telliste-müüriga linna on piiranud, kõrvuti hooneis
​sirgusid Pyramus kord, kena noormeeste ringis, ja Thisbe,
kes oli näitsikùist idamaistest veetlikem kõigist.​
Naabrus ju tutvuse lõi ning lembele algusesammud:​
​varstigi armusid nad ning meelsalt naituda tahtsid,
​kuid vanad keelasid neid. Aga ei seda keelata saanud,
​et oli kummalgi hing juba võrdselt lõõmamas rinnus.
​Miskit ei aimanud keegi; nad vestlesid märkide keeles;
​leek, mida varjasid nad, aga leekima lõi seda rohkem.
     Siis, kui naabruses nood kaks hoonet kord olid tehtud,​
​eks vaheseinasse ka üks kitsuke auguke jäänud.
​Kaugeil aegadel ei seda juhtunud silmama keegi –
​ent mida arm ei näe! – üles leidsite selle ju teie,
​häälele saitegi tee, kustkaudu te eksitamàtult
​nüüd sõnu hellitavàid ülivaikselt võisite öelda.
​Tihti, kui siinpool Thisbe ja sealpool Pyramus seisis
​ning olid asjatùlt nemad otsinud üksühe hingust,
​ohkasid nad: „Sõge sein, miks armastajàid lahus pead sa?
​Kas ei võiks küll meil ihud terveni kokku sa lasta,
​või kui see näiks liig, ava pakkuda suudluste jaokski?
​Ei tänamàtud me küll ole niigi: me võlgneme sulle,
​et läbi lasknud sa kõik, mida ütleme armsasse kõrva.“
​Kui tagajärjeta nii kahel pool olid rääkinud siis nad,
​öö alul veel nägemistki nad ütlesid, seinale andes
​suudlusi siin ning seal, mis kummagi suuni ei küündind.
     Järgmisel päeval, kui koit oli tõrjunud kõik tähed öised,​
​kastesed heinadki ju olid kahtunud päikese kiirtes,
​uuesti kokku nad said. Ning ühte ja teist tasa kurtnud,
​siis nemad leppisid kokku, et öö ajal püüavad vaikselt
​valvest hiilida mööda ja katsuvad väljuda ustest;
​ning kui õnnestub see, siis linnast lahkuvad hoopis.

Della Scala valitsuse ajal olid Verona nimekate ja rikaste linlaste hulgas tuntud kaks perekonda: Montecchid ja Capellettid. Ma ei tea miks, kuid nende vahele sugenes pöörane ja verine vaen. Et mõlemad suguvõsad olid tugevad, siis said mitmesuguste kokkupõrgete läbi surma paljud Montecchid ja Capellettid koos oma poolehoidjatega, mille tõttu nende vastastikune vihkamine aina kasvas. [‑‑‑]

Juhtus, et pärast jõulupühi hakati kõikjal korraldama pidustusi, kuhu oli kombeks tulla maskides. Ka Antonio Capelletti, oma suguvõsa pea, korraldas toreda peo, kuhu olid kutsutud kõrgest seisusest härrad ja daamid. Seal võis näha peaaegu kõiki linna kuulsamaid noormehi. Sinna tuli ka kahekümneaastane Romeo Montecchi, kes Verona noorsoo hulgas oma ilu ja kombeka käitumisega silma paistis. Tal oli mask ees ja öö saabudes pääses ta koos teiste võõrusele kutsututega Capelletti majja. [‑‑‑]

Nagu juba öeldud, juhtus neil päevil, et Romeo läks Capelletti maskipeole, ja ehkki suguvõsad olid vaenus, ei pidanud nad seda solvavaks. Romeo oli tükk aega maskis, siis aga võttis näokatte eest ära ja istus nurka, kust ta võis vaadata kõiki saalis viibijaid. [‑‑‑] Niisiis hakkas Romeo vaatlema peol viibivaid kauneid daame, väljendades oma arvamust kord ühe, kord teise kohta, ja sel viisil lõbutsedes ei tahtnudki tantsida. Seal aga peatus ta pilk korraga haruldaselt ilusal neiul, keda ta ei tundnud. Neiu hakkas Romeole ääretult meeldima ja ta leidis, et veel eales pole ta juhtunud nägema nii võluvat ja kaunist olendit. Talle tundus, et mida kauem ta neidu vaatab, seda kaunimaks see muutub, ja tal ei õnnestunud kuidagi oma vaimustatud silmi tema küljest lahti kiskuda. Ta tundis tohutut rõõmu tema vaatlemisest ja tegi otsuseks maksku mis maksab tema soosingut ja armastust võita. [‑‑‑]

Nagu öeldud, istus Romeo nurgas ja kõik tantsijad pidid temast mööduma. Giulietta – nii oli Romeole silma hakanud neiu nimi – oli majaperemehe tütar ja selle peo hing. Ka tema ei tundnud Romeot, aga see näis talle kõigist maailma noormeestest kõige kütkestavam ja ilusam; ka tema vaatas Romeot ihalevalt ja heitis talle vargsi õrnu pilke, süda tulvil seletamatut erutust ja rõõmu. [‑‑‑]

[‑‑‑] Nagu Giulietta, nii võitles ka Romeo alalõpmata oma mõtetega, kõikudes lootuse ja meeleheite vahel. Ennast ülimalt ohtu seades jalutas ta päeval ja öösel oma armastatu akende all. Aga lahked pilgud, mida Giulietta temale pillas, sütitasid teda üha rohkem ja lausa tõmbasid teda sellele tänavale.

Giulietta toa aknad olid kitsukese põiktänava poole, nende vastas asus vana mahajäetud maja. Kui Romeo peatänavalt sisse pööras ja sellele põiktänavale jõudis, nägi ta väga sageli juba eemalt Giuliettat aknal; ja iga kord, kui ta tema pilku kohtas, naeratas Giulietta ning näitas kogu oma olekuga, et on ääretult rõõmus teda nähes. Tihtipeale tuli Romeo sinna ka öösel ning seisis seal kaua, sest koht oli üksildane ja ta võis vähemalt mõnikordki kuulda akna tagant Giulietta häält. Juhtus kord, et Romeo tuli sinna hilisööl. Kas aimas neiu seda või sündis see mõnel muul põhjusel, aga ta avas akna. Romeo peitis enda vana maja taha, aga Giulietta jõudis ta ära tunda eredas kuuvalguses, mis põiktänava üle ujutas. Olles toas üksi, kutsus neiu teda aralt lähemale ja ütles:

„Romeo, mida te küll teete siin üksi ja nii hilisel tunnil? Te õnnetu, mis saab teie noorest elust, kui teid siin kinni nabitakse? Kas te ei tea siis julmast vaenust meie perekondade vahel, tuletage meelde, kui palju inimesi on juba hukkunud. Muidugi mõista, ka teid võidakse siin julmalt mõrvata, mis mullegi suurt au ei tee, teie peale aga parandamatut kahju toob.“

Lambad olid koju viidud, õhtusöök söödud, nüüd kohtusid Romeo ja Joosep küla vana kultuurimaja varemete juures. Maja oli maha põlenud juba rohkem kui kümme aastat tagasi, kuid ikka veel kattis maad omaaegsest külaraamatukogust pärit, arvukate sügisvihmade ja kevadise sulalume toimel nätskeks vatiks muutunud raamatute kiht. See oli nagu paks, valge ja pehme sammal, suvel palja jalaga hea peale astuda.

Romeo ja Joosep tervitasid teineteist, rullisid end natuke aega krobiseval paberivaibal, ise puhtast mõnust nohisedes, ning lonkisid siis metsa poole. Täiskuu valgustas nende teed, see salakaval sõber, kes näitab lahkelt kätte raja, hoiatamata seal ootavate ohtude eest! Juba õige varsti kuulsidki nad kaugusest sokkude hüüdu. Metskitsede pulmad olid alanud.

Romeo ja Joosep kiirustasid häälte suunas. Ettevaatlik tuli olla, vaikne ja valvas, sest kitsed ei sallinud inimesi ega soovinud neid näha. Seepärast tuli kontvõõrastel käpuli lasta ja põõsaste vahel roomata, jääda märkamatuks, hoiduda vastutuult, kuna inimese lõhn võis kitsed minema peletada. Teravate okastega põõsad haarasid neil riietest, konksus juurikad klammerdusid nende ihuliikmete külge otsekui elutarkade vanakeste kõverad sõrmed, mis tahavad noori tuisupäid peatada, aimates ette lähenevat õnnetust. [‑‑‑]

„Näe, pidu juba käib!“ sosistas Joosep. „Mis tore trall! Nad meenutavad mõnes mõttes lammast, kuid siiski mitte ainsat utte ei annaks ma ka saja kitse eest! [‑‑‑]“

„Pea hoogu, sõber, vaata vaikselt, muidu märkavad meid sokud ja nende sarved puurivad meil kõhtu augu, kust paistab verev maks, just nagu oleks meie kõhunahka, mis valge on ja pehme, tekkind uks, kus taga elab väike päkapikumees, ja tema ruuge tutimüts on juba üle läve!“ hoiatas Romeo ning mõlemad noormehed jäid vait. Kuid oli juba hilja. Üks sokk oli kuulnud inimese häält, tema jooksuajal niigi pulbitsev veri lõi vaenlase lõhna tundes lausa keema ja tõusis kobrutava vahuna silmavalgetesse, värvides need ühe hetkega roosaks. Ta lähenes ähvardavate hüpetega karjuste peidupaigale, pea kummargil ja sarved otse kutsumata külaliste poole suunatud.

„Näe, tuleb! Vaata kuradit, ja sarved juba püsti!“ pomises Joosep, kargas peiduurkast välja ning põgenes ülepeakaela küla poole, vihane sokk kannul. Romeo jooksis käpuli teises suunas, litsus end läbi paari põõsa, eksis rägus, rabeles meelt heites sinna-tänna ja leidis end siis ootamatult lageda taeva all, silmitsi noore kitsega, kes teda uudishimulikult nuusutas ja kuuvalguses läikivate silmadega mõtlikult uuris.

„Kui ilus loom!“ lendas mõte sealsamas läbi Romeo pea. „Mis kaunis kuju! Ta kõrvalest on nõnda läbipaistev nagu vesi meie kaevus ja madal karv ju vaevalt katab tema keha! See liibub otse mööda kõiki kumerusi ning pigem rõhutab kui peidab noore kere ilu! Mis magus kits! Need suured silmad, need on justkui mustad liblikad! Ma tahaksin neid püüda! Kuid näib, et hoopis nemad püüdsid mind! Kas iial enam suudan näha ilu kuskil mujal? Neid silmi vahiksin ma lõputult!”

[‑‑‑]

„Mis veider isik!“ mõtles samal ajal kits. „Ma peaksin põgenema, nagu õpetas mind ema, ja isa lisas: „Löö neid sõraga, sest nad on jälgid, neil on mõistus peas ja riided seljas, sest häbenevad nad vist emakese looja kätetööd!“ Kuid praegu tundub mulle – isa eksis! See mees näib olevat küll hästi hea! Ta pole jälk, ei tundu olevat tal mõistust ... Eks tõenda seda tema ilme, mis on täitsa lage, ja vaata, suust tal venib nõtke tatiniit ... See on kui männivaik! Jah, ta on loll, just täpselt nagu mina, ei tunne kirja ega mõista luulet, ma usun, et ta näppudega sööb, ja mitte kahvliga, mis saatan kinkis inimlastele kui põrguhargi, et teha roppe tempe! Miks peaksin teda lööma sõraga? Ei, olen tema vastu parem lahke ja luban oma saba katsuda!“

[‑‑‑]

Kits hüppas kõrgele õhku, kutsudes Romeod endaga. Pimestatult, hullumeelselt armununa järgnes Romeo talle metsasügavusse. Hakkas valgenema, esimesed linnud alustasid hommikust kontserti, aga nii inimesele kui ka kitsele tundus, nagu laulaks hoopis nende armastav süda.

Lugu viivad enamjaolt edasi teod, mida saadavad korda tegelased, kellest lugu räägib. Oma osa võib loo arengus olla ka tegelastest sõltumatutel sündmustel, mis nende ümber toimuvad. Enamasti keskenduvad lood siiski tegevusele, mis on ajendatud inimlikest huvidest, eesmärkidest, ihadest, tunnetest, ideedest.

Loo käivitab see, et tekib konflikt mingite eesmärkide vahel või eesmärkide ja asjaolude vahel: tegelane tahab või vajab midagi, mis tal puudub ning mida on raske saada. Takistusi võivad seada teised tegelased, kuid ka tegelase enda vastuolulised tunded ja kaalutlused, tema elukeskkond või sündmused, mida tegelane ei kontrolli (näiteks sõda, looduskatastroof vm). Kirjandusalase oskussõnana ei tähenda konflikt seega sama mida tavakeeles. Konfliktiks nimetatakse loo kesksete püüdluste kokkupõrget, mitte tüli tegelaste vahel. Tüli võib mõnes loos olla üks konflikti väljendumise viis, kuid konfliktid on olemas ka lugudes, kus tegelased ei tülitse või kus on üksainus tegelane.

Kuidas konflikti määratleda ja mõista?

Konflikti mõistmiseks on sageli abi skeemist, mis seab loo keskmesse ühe subjekti – tegelase, kes midagi ihaldab. Iha põhjustavad objekti omadused, mis muudavad selle subjekti jaoks väärtuslikuks, või subjekti enda omadused (näiteks iseloom, tunded, kinnisideed), mis muudavad sellised objektid tema jaoks väärtuslikuks. Subjekt loodab, et kui ta objekti kätte saab, muutub tema olukord või terve elu millegi poolest paremaks. Objektini jõudmast võivad teda takistada teised tegelased või mingid asjaolud (tema enese nõrkused, objekti loomuomane kättesaamatus vm), kuid enamasti leidub ka soodustavaid ja abistavaid asjaolusid või tegelasi.

Ühe loo kohta võib joonistada erinevaid skeeme, paigutades tegelasi ja asjaolusid mitut moodi ümber. Tavaliselt valitakse subjektiks loo peategelane, kuid vahel võib mõne kõrvaltegelase paigutamine skeemi keskele aidata lugu mitmekülgsemalt mõista. Kui loos on mitu keskset tegelaskuju, aitab võrdlevate skeemide koostamine mõista nende püüdlusi ning loo eri tegevusliine. Skeem on abivahend, mille toel loost aru saada ja seda tõlgendada. Seda ei saa valesti joonistada, kuid see ei tarvitse alati hästi välja tulla. Vahel aitavad just skeemi koostamise raskused avastada loo eripära (näiteks kui ei õnnestu kuidagi otsustada, mida mõni tegelane tahab või mis takistab teda eesmärgile jõudmast).

Kui tegelane asub tegutsema, et takistusi ületada ja oma eesmärki saavutada, käivitub intriig – tegevus, mille käigus põrkuvad vastandlikud huvid ja jõud. Neist kokkupõrgetest tekib pinge – põnevus, mis tuleb sellest, et pole teada, milline jõud peale jääb, mis edasi juhtub ning kuidas lugu lõpeb. Pinge loomiseks ei ole tingimata tarvis suuri hädaohtusid, vaid teadmatust sellest, mis tagajärjed tegudele järgnevad ning kuidas olukorrad lahenevad.

Konflikt ja intriig, nagu üldse tegevus, on eriti olulised dramaatikas. Need on traditsiooniliste lääne draamateoste ülesehituse alus. Sellistes teostes on tegelaste teod laval või näidendi lugeja kujutluses ajendatud vastandlikest püüdlustest. Nad proovivad sündmusi ja teisi tegelasi vastavalt oma eesmärgile mõjutada nii kehalise kui ka keelelise tegevusega, mida vaataja või lugeja jälgida saab. Uuemas draamakunstis on tegevus harvem seotud ilmse konfliktiga ning näidend ei tarvitse sisaldada ühtset ja järjekindlat intriigi.

Ehkki eepikas on lood sageli rajatud konfliktile ja intriigile nagu draamaski, leidub ka palju jutustavaid teoseid, kus tegevust on vähe ning see ei ole kuigi pingeline – suured vastuolud, takistused ja ootamatused puuduvad. Jutustaja vahendus võimaldab süüvida kehalise ja keelelise tegevuse kõrval loo muudesse tahkudesse, näiteks tegelaste mõtetesse ja tunnetesse, mis nende tegevuses ei väljendu, või tegevuspaikade kirjeldusse.

Kuna lüürika ei keskendu loo jutustamisele, ei saa seal rääkida tegevusest ega intriigist samas tähenduses nagu loolise kirjanduse puhul. Ent kuna lüüriline tekst on iseenesest keeleline tegevus, võib see sisaldada konflikte ning seal võib valitseda pinge. Näiteks võib lüüriline tekst väljendada vastuolulisi tundeid ning lasta lugejal jälgida, kuidas see inimesele mõjub, kui teda valdab suur sisemine vastuolu või vastasseis ümbritseva maailmaga.