[1]
Kaks päeva hiljem, neljapäeval, kui juba õhtuhämarus kattis botaanikaaeda, haarasid kaks väikesel sillal seisvat vahti tumeda kogu lähenemisel relvad.
„Au anda!” hüüdis üks vahtidest.
Seepeale tõstsid mõlemad taeva poole hõbeotsaga odad, millel läikis kahvatu kuuvalgus. Auandmine oli määratud punasärkide pealikule Feri Átsile, kes läks rutulisel sammul üle silla.
„Kas kõik on siin?” küsis ta vahtidelt.
„Jah, härra kapten.”
„Kas Geréb ka siin on?”
„Tema oli esimene, härra kapten.”
Pealik tervitas tummalt, mispeale vahid jällegi odad pea kohale tõstsid. Nii andsid punasärgid sõjariistadega au.
Kõik punasärgid olid juba saare väikesele lagendikule kogunenud. Kui Feri Áts nende hulka astus, hüüdis vanem Pásztor kõva häälega:
„Au anda!”
Ning suur hulk hõbeotsaga odasid tõusis üles.
„Me peame ruttama, poisid,” ütles Feri Áts tervitusele vastates, „sest ma jäin pisut hiljaks. Asume asja juurde. Pange latern põlema!”
Laternat ei tohtinud kunagi enne pealiku ilmumist põlema süüdata. Kui latern põles, tähendas see, et Feri Áts on saarel. Noorem Pásztor süütas tule põlema ning punasärgid kükitasid laterna ümber maha. Keegi ei lausunud midagi. Kõik ootasid pealiku sõna.
„Kas on midagi teada anda?” küsis see.
[2]
Szebenics palus sõna.
„Noh?”
„Julgen teatada, et meie relvalaost on kadunud puna-roheline lipp, mille härra kapten Pál-tänava poistelt sõjasaagina kaasa tõi.”
Pealiku kulm läks kortsu:
„Relvadest ei puudu midagi?”
„Ei. Kui relvade hoidja vaatasin ma siia tulles varemetes tomahoogid ja odad üle. Esimesest viimaseni on kõik seal, ainult väikest lippu pole. Selle on keegi ära varastanud.”
„Kas jälgi tähele panid?”
„Panin. Riputasin nagu igal õhtul seaduse järgi peenikest liiva peidukohale ja kui ma täna järele vaatasin, nägin ma seal väikesi jälgi, mis avausest otseteed sinna nurka viisid, kus oli lipp, ning nurgast jälle välja avauseni. Seal kadusid need ära, sest maa on seal juba kõva ja rohtunud.”
„Kas jäljed olid väikesed?”
„Jah, veel väiksemad kui Wendaueril, kuigi Wendaueril on meie seast kõige väiksem jalg.” Valitses sügav vaikus.
„Keegi võõras on käinud relvalaos,” ütles pealik. „Pealegi oli see Pál-tänava poiss.” Tasane pomin käis punasärklaste hulgast läbi. „Seda arvan ma sellest,” jätkas Áts, „et kui see oleks olnud keegi teine poiss, oleks ta vähemalt ühe sõjariista ära võtnud. Kuid see viis ainult lipu minema. Nähtavasti tegid Pál-tänava poisid kellelegi ülesandeks lipp tagasi varastada. Kas sa sellest midagi ei tea, Geréb?”
Niisiis mängis Geréb juba alalise nuuskuri osa. Ta tõusis püsti: „Ma ei tea sellest midagi.”
[3]
„Hea küll. Võid istuda. Me peame neid silmas. Kuid nüüd lähme asja juurde. Teil on teada, kuidas me mineval korral häbisse jäime. Kui meie kõik siin saarel viibisime, lõi vaenlane ühe punase sedeli siia puu külge. Meie ei saanud neid kätte, nii osavad olid nad. Tisztviselő väljakuni jooksime kahe võõra poisi järel ning alles seal selgus, et nad asjata meie eest põgenesid, meie aga asjata neile järele jooksime. Sedeli üleslöömine siia oli meile suureks häbiks ning see nõuab kättemaksmist. Krundi äravõtmise lükkasime seniks edasi, kuni Geréb teateid jõuab koguda. Nüüd kannab Geréb oma tegevusest ette ja meie otsustame siis, millal sõtta minna.” Ta vaatas Gerébi poole: „Geréb, tõuse üles!” Geréb tõusis jälle.
„Meie oleme valmis kuulama. Kui kaugel sa oled?” „Mina...” algas Geréb vähe segaselt, „arvan, et me ilma sõjatagi selle maalapi endale võime saada. Ma mõtlesin, et kord minagi nende hulka kuulusin... ja miks peaksin just mina põhjuseks olema, et... lühidalt, ma ostsin ära slovaki, kes seal vahiks on, ning see kihutab nad sealt... sealt...”
Sõnad jäid tal kurku kinni. Ta ei suutnud jätkata, nii teravalt vaatas Feri Áts talle silma. Ning lausus tugeva, sügava häälega, mis nii mõnigi kord teised värisema oli pannud, kui see tugev poiss millegi pärast nende peale oli vihastanud:
„Ei,” urises ta, „paistab, et sina ei tunne punasärklasi veel hästi. Meie ei hakka kauplema ega altkäemaksu andma. Kui nad heaga ei anna, siis võtame vägisi. Meile ei ole tarvis ei slovakki ega ka väljakihutamist! See oleks meile alandav!”
Kõik kuulatasid ning Geréb lõi silmad maha. Feri Áts tõusis püsti:
„Kui sa kardad, mine koju!”
[4]
Seda ütles ta Gerébile säravail silmil. Ning Geréb kohkus sel hetkel väga. Ta tundis, et kui punasärgid tema nüüd eneste keskelt minema ajavad, siis ei ole tal siin maailmas tõesti kuskil paika. Nii tõstis ta pea üles ning katsus julge häälega rääkida:
„Ma ei karda! Ma olen teiega, ma hoian teie poole, ma tahan teile ustav olla!”
„See on juba jutt,” sõnas Feri Áts, kuid ta näost võis näha, et ta ei tundnud jooksiku vastu sümpaatiat. „Kui meie seltsis tahad olla, siis vannu, et sa allud meie seadustele.”
„Hea meelega,” sõnas Geréb ning hingas kergendatult. „Anna siis selle peale käsi!”
Nad andsid teineteisele kätt.
„Tänasest peale on sul meie hulgas nooremleitnandi auaste. Szebenics annab sulle sedamaid oda ja tomahoogi ning kirjutab su nime salanimekirja. Ja nüüd pane tähele! Me ei või seda asja edasi lükata. Pealetungi määrame homse peale. Homme pärast lõunat koguneme kõik siia. Pooled meist lähevad Mária tänavalt sisse ning võtavad kindlustised endi alla. Teisele poolele meist teed sina Pál-tänava väikese värava lahti ja see osa hakkab krundil olijaid sealt minema ajama. Kui nad puupinude vahele põgenevad, tungivad kindlustisest teised neile peale. Meile on palliväljakut tarvis ning meie muretseme selle endile, maksku mis maksab!”
Kõik kargasid püsti.
„Elagu!” karjusid punasärgid ning tõstsid oma odad üles.
Pealik andis märku vaikimiseks.
„Ma pean sult veel midagi küsima. Kuidas sa arvad, kas Pál-tänava poisid aimavad, et sa kuulud meie hulka?”
[5]
„Ei usu,” vastas uus nooremleitnant. „Kui nende hulgast mineval korral keegi siin ka oli, kui punane sedel puu külge pandi, ei võinud see mind pimedas näha.”
„Nii võid sa siis rahulikult homme pärast lõunat nende hulka minna?”
„Kahtlemata.”
„Nad ei hakka sind milleski kahtlustama?”
„Ei. Ehk kui keegi kahtlustabki, ei usaldaks see siiski millestki hingata, sest nad kõik kardavad mind. Nende keskel ei ole ühtainustki julget poissi!”
Üks peen hääl segas talle vahele:
„Kuidas ei ole!”
Kõik vaatasid ringi. Feri Áts küsis üllatunult:
„Kes räägib?”
Keegi ei vastanud. Ning seesama peen hääl kõlas jälle: „Kuidas ei ole ühtainustki!”
Nüüd oli selgesti kuulda, et hääl tuli suure puu ladvast. Seepeale hakkasid oksad kohe ragisema, keegi kähistas lehtede vahel ning mõne silmapilgu pärast ronis väike valgepäine poiss puu otsast alla. Kui ta alumiselt oksalt maha oli hüpanud, hakkas ta rahulikult oma riideid puhastama, jäi siis sirgelt seisma nagu tikk ning vaatas jahmunud punasärklastele teravalt otsa. Keegi ei osanud lausuda musta ega valget, nii üllatas neid kõiki äkki nende sekka ilmunud väike külaline.
Geréb kahvatas.
„Nemecsek!” pomises ta hirmunult.