Toredaid luuletusi

Ükspäev turule läks hani.
​Kenad suled selga pani.

Turule ta tungis, kuna
​tahtis maha müüa muna.

Nägi turul pelikani.
​Vaatas – täitsa nagu hani,

ainult tal on lõualott
​pungil nagu turukott.

„Mis ta sinna lotti pani?”
​mõtles omaette hani.

„Poleks ime, kui tal suus
​oleks näituseks arbuus.”

Mis teoksil, härra Mesimumm?

Ma töötan sel aasal.
​Mu abikaasal
​siin maatükk on,
​paarkümmend hektarit.

No hüva, vöö vööle.
​Ma lendan nüüd tööle.
​Ma korjan siin nestet ehk nektarit.

Üks hetk. Kes on teie abikaasa?

Õieti öelda küll tema
​on meie mesilasema.

Tal on siin taru.
​Ta varustab karu
​ja mõningaid inimesi.
​Noh, kõigile meeldib ju mesi.

Ma lendan nüüd – viuuuuu...
​Oligi intervjuu.

Tulin linnast,
​tuju tume.
​Jõudsin koju,
​kere hele.
​Ennäe – kotlet! Tore!
​„Tere.”
​„Tere, tere,” kostis kotlet.
​„Sinu pool on päris lahe,
​ainult vähekene jahe.
​Sa ei pahanda ju, eks?
​Kuid ma muutun uniseks.
​Tahaks lasta silma looja,
​lähen panni peale sooja.”

„Mine, kotlet, mine peale,”
​kostan kotletile heale.
​„Mina panen kaane peale.”

Rähn kõnnib metsas,
​käib niisama, jalutab.
​Siis lendab koju
​ja tunneb – pea valutab.

Siis kutsub arsti
​ja arst tuleb varsti
​ja ütleb, et siin pole rohtu küll muud,
​kui põruta peaga vastu puud.