Lisa: Kuidas tekkis keemia

Keemia kui teaduse eelajalugu ulatub aasta­tuhandetesse enne Kristust. Algas see kõik metallide tootmise ja nendest tarbe­esemete ning ehete valmistamisega. Ammustest aegadest peale tunneb inimkond seitset metalli – kulda, hõbedat, rauda, vaske, elav­hõbedat, tina ja pliid (rahvakeeles seatina). Kõige ihaldus­väärsemaks neist on meie ajani jäänud kuld. Ent juba ammu osati valmistada ka äädikat ja soodat. Esimene tekkis viina­marjamahla käärimisel, teist saadi järve- või mereveest. Suurimaks leiutiseks enne Kristust oli kahtlemata musta püssirohu saamine. Sellega said hakkama hiina meistrid 3000 aastat eKr.

Meie ajaarvamise perioodil vallutas esialgu kõik idamaad keemia eelkäija, mille araablased nimetasid alkeemiaks. See suund ainete valmistamisel ja uurimisel jäi püsima kuni 17. sajandini. Euroopasse jõudis alkeemia 13. sajandil. Alkeemia on keemia eelkäija, mille eesmärgiks oli valmistada tarkade kivi ja elu­eliksiiri. Alkeemikute lootuste kohaselt pidi see muutma kõik vähe­hinnalised metallid (eeskätt elav­hõbeda ja plii) hinnalisteks metallideks – kullaks ja hõbedaks. Peale selle loodeti elu­eliksiiri abil tagada igavene elu. Kõiki alkeemikute ette­võtmisi ise­loomustas äärmine salapärasus ja müstilisus. Niisama ähmane kui oli nende tegevus, oli ka tulemuste kirjeldamine. Ometi kroonis alkeemikute tegevust vähemalt ühel korral edu – 1669. aastal avastati fosfor.

Alkeemia lõpuperioodil, s.o 16.–17. sajandil alustati ka palju igapäevasema tegevusega, kui seda oli elueliksiiri otsimine. Omamoodi tee­rajajateks said siin kaks arsti – sakslane Georg Bauer, keda tuntakse Georgius Agricolana, ja šveitslane Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheim, kelle teadlase­nimi oli Paracelsus. Nii pikad ja keerulised olid alkeemikute nimed. Agricola on läinud ajalukku nüüdisaegse metallurgia rajajana. Metallurgia all mõistetakse metallide tootmist ja töötlemist. Paracelsus otsis lisaks kullale ka võimalusi saada taimedest ja mineraalidest tõhusaid ravimeid. Teda peetakse seetõttu keemia ühe eelkäija, iatrokeemia isaks. Iatrokeemia oli omaette suund, mis tekkis alkeemia rüpes ja tegeles haiguste tekke keemiliste põhjuste uurimise ning ravimite valmistamisega.

Otsustava tähtsusega keemia kui teaduse tekkimisel olid šoti pärit­oluga Inglise füüsiku ja keemiku Robert Boyle’i (boil) tööd. Määravaks said neist kaks: täpsed mõõtmised ja ainete koostise analüüs. Boyle oli ka see teadlane, kes 17. sajandi keskel koos Jungiusega võttis esimesena kasutusele termini keemiline element. Seda muidugi mitte täna­päevases tähenduses. Nende jaoks olid keemilised elemendid liht­ained, mida ei olnud enam võimalik lihtsamateks aineteks lõhustada. Inglise keelt kõnelevates maades tähistab siiani keemilist elementi ja liht­ainet üks ja sama sõna element. Keemia keel kui eriline keemiaalase teabe väljendus­vahend (erilised märgid ja valemid) loodi täna­päevasel kujul 19. sajandil. Korrapealt olid keemiast kadunud ka alkeemikute segased väljendid ja müstika. Kui 19. ja 20. sajandi vahetusel selgus, millistest üli­väikestest osakestest ained koosnevad, oli keemia­teadus tõusuteel. Mida kujutab endast keemia nüüdis­teadusena, seda õpidki edaspidi tundma koolikeemias.