Linnalähedasel künkal kõrgusid vanaaegse lossi varemed. Loss oli üle elanud igasuguseid aegu. Kunagi kõlksusid selle müüride ümber mõõgad ja paukusid isegi suurtükid. Nüüd oli kõik vaikne ja rahulik.
Lossitornis elas öökull, keldris nahkhiired, õues kivide all olid end sisse seadnud putukad, puudes linnud, mullas mutid ja vihmaussid. Kõik nad tundsid end varemetes suurepäraselt. Nende meelest polnud maailmas paremat paika, sest siin oli nende kodu.
Ometi oli keegi, kes end hästi ei tundnud. See oli Väike Kahvatu Kummitus.
Päeval oli tal igav, sest polnud sõpra, kellega mängida. Ja öösel ta kartis, kartis öökulli, kuud ja nahkhiiri, pimedust.
Öösiti istus Väike Kahvatu Kummitus ikka müürinukil ja vaatas igatsevalt säravaid linnatulesid. Mida kauem ta neid imetles, seda piinavamaks muutus üksindus. Linnas on kindlasti lõbu laialt, mõtles ta.
Ühel sumedal südaööl võttis ta julguse kokku ja vuhises üle järve linna seltsi otsima. Oma suureks pettumuseks leidis ta eest ainult tühjad tänavad. Tuledki ei olnud ligidalt vaadates enam sugugi nii kaunid ja kutsuvad. Inimesed magasid. Mõnes aknas oli siiski veel valgus. Väike Kahvatu Kummitus vaatas akendest sisse. Ühes toas istus laua taga mees ja luges raamatut. Ka Väike Kahvatu Kummitus oskas juba lugeda. Ta veeris pealkirja kokku. See oli „VÄIKE VAHVA KUMMITUS”.
Kõrvaltoas magasid lapsed ja vaatasid unenägusid. Väike Kahvatu Kummitus ei tahtnud neid segada, kuigi oleks hea meelega pisut mänginud.
Kui Väike Kahvatu Kummitus oli terve linna läbi hulkunud ja tagahoovidessegi vaadanud, läks ta kurvaks. Linnas polnud ju sugugi lõbus. Mitte keegi ei mänginud temaga. Ta mõtles juba koju tagasi minna, kui nägi koera, kes paistis olevat väga õnnetu. Kindlasti ei olnud tal kodu. Koera lohutamisest ei tulnud kahjuks midagi head. Penil tõusid karvad õudusest püsti ja ta põgenes, saba jalge vahel.
Ohoo! Kas ei liikunud ühel äärelinna kitsal tänaval veel keegi? Jah, seal hiilis musta maskiga tüüp, kott seljas. Asi oli kahtlane, seda tuli lähemalt uurida. Mine tea, äkki saab veel mängidagi! Või muidu nalja.
- Mis juhtus edasi? Kuidas võiks lugu lõppeda?
