Ketlin Priilinn Anna ja tema merisiga Julius

Anna on haige

Ilmad olid läinud päris külmaks ja ühel laupäevahommikul märkas Anna, et väljas on maa täitsa valge. „Hurraa!” hüüdis ta. „Lumi on maas!” Annale meeldis lumi väga – siis saab kelgutada, suusatada, lumesõda pidada ja palju muudki vahvat ette võtta.

Anna läks rõõmsalt kööki ja küsis ema käest, kas ta võib täna juba kelgutama minna. „Ma kardan, et lund ei ole veel piisavalt palju,” naeratas ema. „Aga kui sa nii väga tahad, eks siis proovi.” Anna muidugi tahtis. Ta sõi kiiresti kõhu täis ning läks siis garaaži, kus oli Anna punane kelk.

Anna läks rõõmsalt Eliise kodu juurde ja andis ukse taga kella. Avama tuligi Eliise ise. „Lähme kelgutama,” ütles Anna õhinal.

Nad valisid allalaskmiseks sobiva koha ja istusid kelgule – Anna ette ning Eliise tema selja taha. Kelk sõitis kiiresti mäest alla ning tüdrukud kiljusid täiest kõrist. Nii vahva oli see sõit! All võttis Anna kelgunöörist kinni ja nad hakkasid üles tagasi minema. See polnud enam nii vahva. „Mõtle kui hea, kui siin oleks selline lift nagu suurtes majades,” ütles Anna. „Alla lasta on nii hea, aga ülesronimine on nii tüütu.” Eliise oli temaga nõus, aga teha polnud midagi. Hingeldades jõudsid tüdrukud üles ja istusid kohe uuesti kelgule. Seekord tuli sõit veel toredam ja pikem ning ka ülesronimine ei tundunud enam nii raske. Nad jooksid muudkui aga mäest üles ja kihutasid rõõmsalt kiljudes kelguga alla. Siis avastas Anna, et üks kinnas on kadunud. Ka mäest üles minnes ei näinud nad seda kusagil. „Nüüd me peame vist koju minema, su käel hakkab ju külm,” arvas Eliise. „Äh, mul pole üldse külm,” ütles Anna. Ja nii nad kelgutasidki veel päris kaua aega.

Koju jõudes tundis Anna, et on väga väsinud. Ema oli teinud kapsarulle ja kutsus Annat sööma. Kapsarullid maitsesid tüdrukule tavaliselt väga, aga täna ei olnud tal nende järele isu. Ta ei tahtnud üldse süüa, vaid hoopis voodisse pikali visata. Seda ta ka tegi.