Valeria Ränik
Ville lehitseb vihikut, kuhu ema on kirjutanud üles kõik naljakad juhtumid, mis Eero ja Villega olid kunagi juhtunud.
Seal oli lugu sellest, kuidas kolmeaastane Eero käis pallimeres ja üritas visata kõik punased, kollased ja oranžid pallid paremale, rohelised ja sinised aga vasemale ning oli väga pettunud, sest teised lapsed hüppasid sees ja pallid veeresid tagasi segamini.
Seal oli lugu sellest, kuidas Ville oli üksi kodus ja leidis endale raadiost meelepärase jaama. See polnud kerge, sest igal pool mängiti rokki või muud ingliskeelset muusikat. Siis tuli ema ja käratas: „Klassikaraadio kinni või Elmari peale tagasi!” Küll seda maitsete erinevust...
Seal oli lugu sellest, kuidas ema luuleõhtu lõppedes pildigaleriis võtsid lapsed raamatumüügi raha enda kätte, lippasid kohviku poole peale ja tellisid endale süüa: „Sest ema ei kannata pannkoogi lõhnagi!”
Seal oli lugu sellest, kuidas lapsed vaatasid ingliskeelset pildiraamatut, kus laeva pildi lähedal oli kirjutatud sõna „seaside”.
„See on sigade laev,” otsustas nelja-aastane Eero. „Sead peavad sidet.”
Kassi pilti nähes ütles ta „näu” ja keegi abivalmis täiskasvanu parandas tema hääldamist: „Now”.
„Ma ütlesin „näu”,” vastas Eero, „tavalise eestikeelse „näu”.”
Veel oli seal jutt sellest, kuidas nelja-aastane Eero käis logopeedi juures.
Logopeed: „Mida teeb lehm?”
Eero: „Piima.”
Logopeed: „Lehm teeb muu. Aga siin pildil on põrsas. Mida põrsas teeb?”
Eero: „Seisab.”
Logopeed: „Põrsas teeb röhh-röhh. Aga kes see siin pildil on?”
Eero: „Koer.”
Logopeed: „Õige. Mida kutsa teeb?”
Eero: „Haugub.”
Logopeed: „Kutsa teeb auh. Aga vaata, siin puu otsas on orav. Milleks ta ronis puu otsa? Mida ta tahab seal süüa?”
Eero: „Käbisid.”
Logopeed: „Õunu. Sest see on õunapuu.”
Eero: „Orav ei söö õunu.”
Ville loeb seda ja talle meenub, kuidas suur viieaastane poiss teda lastea ias hammustas. Poiss väitis, et „mesimumm teeb summ-summ” ja Ville vaidles vastu: „Kumalane sumiseb”. Alles siis, kui kohale tuli ninat ark Eero, said nad teada, et mõlemal oli õigus.
„Mesilased ja kumalased teevad kõik sumisevat häält,” lõpetas Eero riiu.
Kuidas küll tahtis Ville olla vennast suurem ja targem! Kui Ville oli kaks ja pool, ütles Eero: „Sinu eas olin ma juba kolmeaastane!” See jäi Villele hästi meelde. Saanud kolm aastat täis, ütles ta oma lasteaia kasvatajale: „Ma olen juba kuueaastane, tõsijutt!” Naabritädile ütles ta: „Ma olen juba koolilaps!” – „Ja mina olen ammu täiskaslane,” lisas Eero. „Täiskasvanud kass, noh.”
„Kui vanad te olete?” küsis hiljem üks tuttav tädi. Ville oli emaga ülikoolis ja Eerot ei olnudki kaasas!
„Suvel on Eero minust üks aasta vanem,” vastas Ville, „ja talvel on ta minust kaks aastat vanem.”
„Kuidas nii?” imestas tädi, ja Ville seletas:
„Mina saan varsti kevadel kuus, aga Eero on kuni septembri lõpuni ikka veel seitse, alles siis saab kaheksa. Said nüüd aru?” Villel oli väga hea meel, et ükski kord osutus ta isegi täiskasvanust taibukamaks.
(Valeria Ränik „Ülejõel, Kassilaiu pealinnas”)
 |
|||||
Mälestused ehk memuaarid on tekstid, milles autor jutustab nii enda kui ka oma lähedaste inimeste elust ja mineviku-sündmustest, mille tunnistajaks ta on olnud. Memuaarides esitatakse möödunud sündmusi tavaliselt tõepäraselt.
- Milline juhtum oli sinu arvates kõige naljakam? Miks?
- Miks kirjutavad vanemad oma laste ütlemisi ja tegemisi üles?
- Kas sinu vanemad on kirja pannud, mida sina ning su õed-vennad väiksena tegite? Palu oma vanematel jutustada mõni naljakas juhtum sinu lapsepõlvest.
Valmistu seda lugu klassis esitama (vajaduse korral tee märkmeid). Korraldage klassis naljakate juhtumite tund, kus kõik esitavad oma lood. Lisaks kuulamisele ja naermisele koostab iga õpilane vihikusse kuulamisprotokolli, kuhu teeb lühidalt märkmeid iga esineja kohta.
Vormista kuulamisprotokoll järgnevalt:
Esineja nimi | Märkused juhtumi kohta | Hinnang (Kui hästi esines?) |
