Mati kirjand

Endel Tennov

Vihma sadas, otse kallas madalatest pilvedest alla. Mati litsus nina vastu rõsket aknaklaasi. Küll see vihm teeb hinge täis!

Ühtäkki Mati elustus. Tore mõte! Esmaspäeval tuleb esitada kirjand „Mälestusi suvest”. Sellest alles teeb ta kirjandi, mis paneb kõik õpetajad ja õpilased jahmatama. Ta kirjutab sellest, kuidas nad linnast tulnud onupojaga kahekesi parvega allavoolu sõitsid, kuidas parv kärestikus ümber läks, kuidas onupoeg pidi uppuma ja Mati ta kaldale tiris, kuidas nad riiete kuivatamiseks tuld tegid ja metsa pidid põlema panema. Kõik on endal läbi elatud nagu toredas raamatus.

Oleks Mati veel sellele mõelnud, et see on esimene kord, kus ta kolm päeva varem kirjandit kirjutama hakkab, siis oleks ta vist küll päris uhkeks läinud. Nüüdki tundis ta mingit suurt eneseuhkust, kui lõi lahti tuliuue vihiku, avas tindipoti ja toetas sügavalt mõeldes lõua peopesale.

Iga algus on raske. Mati ei leidnud kuidagi esimest lauset, ehkki kogu seiklus oli tal praegu elavalt silme ees ja otse pakitses paberile tulema.

Õigus, vaja alustada loodusest! Kõik head jutud algavad looduse kirjeldamisega.

Mati laskus toolileenile ja vaatas lakke. Seepeale sulges ta silmad – ja esimene lause oligi käes: „Hommik oli ilus, päike sädeles taevas ja jõgi vulises rõõmsalt kalda all.”

Siis torkas ta sule otsustanult tindipotti, kuid jäi kohe nõutuks: hommik või ommik?

Ah, selle ühe sõna pärast nüüd muretseda! Võib ju alustada teisiti, ega sõnadest puudu ole. Aga mida panna hommiku asemele? Mati äigas käeseljaga üle lauba, torkas mitmel korral sule sinna kohta, kust kirjand peaks algama, aga jälle tõmbus käsi nõutult tagasi.

Aga milleks just hommik? Nad võisid ju ka päeval jõele minna. Mati torkas sule otsustanult tindipotti ja kirjutas:

„Päev oli ilus, päike sä...”

Kas t või d? Küll on lugu! Aga mispärast sädeles, võib öelda lihtsalt paistis. Kuid kes ütleb, mis siingi on, kas d või t? Õpetaja rääkis küll korra, et s-i kõrval on alati t, kuid sealsamas ütles, et mõnikord ei ole. Tõsi, näiteks nõudsin ja jõudsin. Rääkis veel midagi, aga pinginaaber Reinul oli särgikrae kõrgel kuue alt väljas ja Matil tuli kange tahtmine seda veelgi kõrgemale sikutada. Rein kopsas saapakontsaga Matile vastu säärekonti, ja mis t-d või d-d sa enam kuulad, kui valu kisub silmist vee välja.

„Kirjutan siis – päike tõusis,” otsustas Mati juba kaunis närviliselt ja kirjutaski. Et valmismõeldud lause teine pool oli juba meelest läinud, pani ta punkti – miks peab lause just pikk olema! Mati laskus uuesti tooli seljatoele. Ei olnud nagu julgust hakata uut lauset mõtlema... Jääks ometi vihm üle. Ta läks akna alla, et vaadata lähemalt. Ei, see oli silmapete, igal pool, kuhu pilk küündis, oli taevas ühetaoliselt pilves.

Jalgu järel lohistades läks ta laua juurde tagasi ja luges avatud vihikust: „Päev oli ilus, päike tõusis.”

„Kuidas siis päeval päike tõusta saab?” mõtles ta pahaselt ja käristas lehe vihikust välja.

Uuesti läks ta akna alla ja surus nina vastu klaasi, mida mööda nirisesid veejoad. Ah, igav, igav!