- Ennusta enne loo algust, millest tuleb juttu.
Arvesta sellega, et lugu pärineb raamatust „Õuduste kool”.
Grigori Oster
Üks viienda klassi tüdruk õppis neljakorruselises koolimajas. Tema klass asus viimasel korrusel, seepärast tõusis tüdruk iga päev pärast koolimajja sisenemist neljandale korrusele, pärast tunde aga laskus neljandalt korruselt alla ja läks koju. Ükskord koolist tulles vaatas viienda klassi tüdruk tagasi ja märkas, et tema kool oli vajunud ühe korruse võrra maa sisse ja muutunud kolme korruseliseks. Tüdruk mõtles, et see vaid tundub talle nii, aga järgmisel päeval osutus, et tema klass ei asu enam neljandal, vaid kolmandal, viimasel korrusel. Aga kui viienda klassi tüdruk pärast tunde koolimajast väljus, nägi ta, et tundide ajal oli tema kool veel ühe korruse võrra maa sisse vajunud ja juba kahekorruseliseks muutunud.
Õhtul, kui tüdruku vanemad töölt tulid, rääkis ta neile oma koolimajast ja palus luba rohkem sellesse kooli mitte minna.
Kuid ema ja isa, selge see, ei uskunud teda. Ütlesid, et ta ei ajaks jama ja istuks jalamaid koolitöid tegema.
„Aga kas nii saab,” hakkas tüdruk paluma, „et ma kas või homme koju jään?”
„Ei,” ütlesid vanemad. „Muidugi mitte. Sest sa pead õppima.”
Järgmisel hommikul ronis tüdruk üles oma viiendasse klassi viimasel, teisel korrusel ja hakkas õppima. Kuid teadmised ei suutnud talle pähe mahtuda. Selle asemel et õpetajat kuulata, kuulatas viienda klassi tüdruk kogu esimese tunni kõiksugu kõrvalisi hääli. Ta kartis kohutavalt. Kuid teises tunnis oli matemaatika kontrolltöö. Tüdruk hakkas lahendama keerulisi ülesandeid ja unustas pikkamisi oma hirmu. Aga pärast tunde, kui ta koolimajast välja astus ja tagasi vaatas, oli tema koolil vaid juba üks korrus.
Hommikul tuli viienda klassi tüdruk oma ühekorruselise kooli juurde pisut varem. Jäi seisma teisele poole teed koolimaja vastas ja asus vaatama, mis saab. Koolis helises kell, kuid tundi tüdruk ei läinud.
Äkki haaras keegi kõvasti tüdruku õlast. Ta tõstis pea ja nägi oma kooli direktorit.
„Miks sa tunnis pole?” küsis direktor karmi häälega.
Tüdruk ei teadnud, mida vastata, ja oli sellepärast vait.
„Vahest on sul palavik?” päris direktor hoopis teistsugusel, osavõtlikul häälel.
„Ei,” ütles viienda klassi tüdruk, „mul ei ole palavikku.”
„Sellisel juhul,” kortsutas direktor kulmu, „tuleb sind karistada. Lähme.”
Tüdruk ohkas ja hakkas, pea norus, direktori kannul astuma. Nad ületasid tänava ja direktor ahhetas.
Viienda klassi tüdruk vaatas ja ahhetas samuti. Koolimaja koha peal polnud enam mingit kooli. Polnud üldse midagi. Ainult üks tasane, paljas ja tühi koht.
Mõni kuu hiljem, kui viienda klassi tüdruk oli üleelatud hirmust toibunud, saatsid vanemad ta uude kooli õppima. Aga direktor ei suutnudki oma vapustusest terveks saada. Ja kuigi talle pakuti veel mitu korda asuda mõne kooli etteotsa, ei tahtnud ta enam ühtegi kooli minna. Otsis endale uue töö.
(Grigori Oster „Õuduste kool”,vene keelest tõlkinud Ilona Martson)
Õudusjutt on üks kirjandusteose liik, milles inimesed puutuvad kokku millegi tundmatu, ohtliku, hirmutava või seleta- ma tuga. Õuduskirjanduses kujuta takse maailma tava liselt sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole.
Tüdruk õppis neljandas klassis. |
| |
Koolimajal oli neli korrust. |
| |
Tüdruk märkas, et koolimaja korruseid jääb järjest vähemaks. |
| |
Iga päev vajus kool kolme korruse võrra. |
| |
Vanemad ei uskunud tütre juttu koolimaja vajumisest. |
| |
Tüdruk ei kartnud põrmugi vajuvas koolis viibida, see oli isegi tore. |
| |
Direktor kiitis tüdrukut, et see viimasel päeval kooli ei läinud. |
| |
Koolimaja kohale jäi loo lõpuks tasane, paljas ja tühi koht. |
| |
Direktor kogus end paar kuud ja läks teise kooli tööle. |
| |
Tüdruk oli nii ehmunud, et toibus kodus mõne kuu. |
| |
Õudusjutt on teise sõnaga kriminaaljutt. |
| |
Õudusjutus on tavaliselt midagi ootamatut, ebatavalist, ohtlikku. |
| |
Õudusjutud on enamasti inimeste fantaasia abil loodud. |
| |
- Mille poolest oli tegemist ebareaalse looga?
- Mis sa arvad, miks ei rääkinud tüdruk direktorile tegelikust põhjusest, miks ta koolis ei ole?
- Fantaseeri, mis töökoha otsis direktor endale pärast koolist lahkumist. Miks just selle?
Kas elus või eluta?
Nimisõnade kohta võime küsida kes? või mis?.
Küsimust kes? kasutame nimisõna kohta siis, kui on tegemist elusolendiga,
nt Jüri, Mari, ema, isa, õpilane, koer, pääsuke.
Küsimust mis? kasutame nimisõna kohta siis, kui on tegemist mingi eseme või nähtusega,
nt õpik, maja, vihm, sõprus, kamm.
Pea meeles, et kunagi ei esitata ühe ja sama sõna kohta mõlemat küsimust.
- Esita allajoonitud sõna kohta küsimus.
Näidis: Juku on maias poiss. – Missugune poiss on Juku?
Talle meeldib süüa jäätist. – Mida talle meeldib süüa?
Meil on ilus klass. Seinad on helekollased. Akende ees ripuvad triibulised rulood. Lauad on paigutatud vastamisi. Uued toolid seisavad laua ümber. Tahvlile näeb hästi ka viimasest pingist. Õpetaja laud on tõstetud akna alla. Riiulil on vahvad raamatud. Seintel ripuvad meie joonistused. Sellises mõnusas klassis on hea õppida.
