Jaapani muinasjutu lastele jutustanud Andres Jaaksoo
Jah, just ükskord ennemuistsel ajal ei teadnud inimesed lumest veel midagi...
Kord tulnud üks kõndimisest kahvatu valge habemega vanamees kusagilt põhjamaalt inimeste juurde. Olnud teine väsinud ja jäänud teemajja jalgu puhkama. Teemajas tungelnud rahvamurd. Kõik arutanud omavahel midagi kärsitult ja kärarikkalt, kuid otsusele polnud ikkagi jõudnud. Eks rändur siis küsinud, mis rahvast vaevab. Inimesed vastanud nõnda:
„Saime sõnumi, et homme saabub meie maile siinne valitseja. Kõik on kästud puhtaks pühkida, et härral ei hakkaks silma ainumatki tolmukübet, olgu siis teel või siin, külaski. Miski ei tohi pilku riivata. Teistes külades ei suudetud seda käsku täita ja paljud jäid oma peast ilma ja paljud pandi sellepärast vangikongi. Nüüd me ei teagi, kuidas olla ja mida teha. Sest aega korr astamiseks pole peaaegu jäänudki...”
Võõras mees jäi mõttesse ja ütles siis:
„Ma arvan, et suudan teid aidata! Kõigepealt on tarvis parajat pakast. Siis ei tule kõige kiusakamgi härra oma kandetoolist välja. Aga kui ta peaks siiski seda tegema, on mul selleks puhuks plaan valmis. Kas te teate, mis asi on lumi? Ei tea? Lumi on külm, valge ja väga ilus. Lumi puistab teie küla üle, katab kõik põllud ja künkaküljed valeva vaibaga... Olgu teie valitseja kui tahes kuri ja vali, aga isegi temal pole selle peale enam sõnakestki sõidelda. Ärge muretsege, kõik läheb hästi!”
Siis läinud pikast käimisest kahvatu valge habemega vanamees külavanema juurde teeväsimust puhkama. Ka rahvas läinud laiali, arutades omavahel, mismoodi see lumi võiks ikka välja näha...
Järgmisel hommikul ärganud küla tavalisest varem. Inimesed tundnud kohe, et kambrid olnud kunnatult kõledad, käed-jalad kohmetanud. Läinud siis õue ja jäänud jahmunult seisma – kogu küla, põllud ja künkaküljed, majad ja puud ja teed olnud valevvalged, aga taevast langenud heledaid ebemeid aina juurde. See oligi lumi, millest väsinud teeline õhtul oli rääkinud! Inimesed unustanud külma küünistused, jooksnud hõisates õue peal ringi ja püüdnud helbeid. Siis tulnud neile meelde kõndimisest kahvatu valge habemega mees. Nad rutanud sedamaid külavanema juurde, kuhu teeline oli ööseks jäänud. Aga võõra voodi olnud tühi ja meest ennast polnud kusagil. Räägitakse, et see mees olnud Lumi ise, kes suures uudishimus tulnud kaugelt põhjamaalt inimesi uudistama.
Ja et inimestele hakkas lumi meeldima, tuleb see valge habemega mees talviti ikka ja jälle inimeste juurde. Nendele rõõmu tegema.
(„Raamatuvaksik” 3/1990)
Muinasjutt on rahvajutt, mis räägib väljamõeldud sündmustest. Muinasjutu tegelased võivad olla haldjad, nõiad, draakonid, kuningad, rääkivad loomad, aga ka tavalised inimesed. Muinasjutus sünnib sageli uskumatuid asju. Muinasjutus võib esineda imeesemeid: veski, mis ise jahvatab; laudlina, mis imeväel toitudega kattub jm. Muinasjutt lõpeb enamasti õnnelikult. Muinasjutul on sageli traditsiooniline algus ja lõpp, nt Elas kord... ja Kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad siiamaani õnnelikult.
- Miks olid inimesed mures? Kuidas võõras mees neid aitas?
- Missuguseid muinasjutu tunnuseid sellest muinasjutust leiad?
- Mida tähendavad sõnad valevvalge ja kunnatult?
- Moodusta võimalikult palju liitsõnu, mille esimene või teine pool on lumi või lume. Pärast uuri õigekeelsussõnaraamatust, mis sõnad seal on antud.
- Kirjuta tekstist välja võimalikult palju liitsõnu ja näita, mis osadest need koosnevad.
Näidis: tolmukübe = tolm + kübe
Liitsõna
Liitsõna koosneb mitmest, harilikult kahest sõnast,
nt seen + mets – seenemets; raud + tee + jaam – raudteejaam.
Liitsõna viimane sõna on põhisõna (säravvalge, laudpõrand), esimene sõna aga täiendsõna (helesinine, kirjutuslaud) – see täpsustab põhisõna.
- Jätka töövihiku harjutusega 84.
sõna, tilk, jope, kapsas, seen, mees, aed, veski, laud, kardin, tikk, rada, kissell, kiir, teler, hammas
A | B | A | B |
tuul | kakao | ||
värv | loom | ||
liit | piim | ||
pere | söök | ||
matk | nali | ||
joon | talv | ||
hapu | tuli | ||
pits | lootus |
