Aino Pervik
Uusaastakõnet tuli hakata harjutama juba enne jõulusid. Muidu poleks olnudki vaja nii vara peale hakata, kuid kõne tuli televisiooni jaoks salvestada. Seda tehti mitu nädalat enne aastavahetust. Ega siis president ei hakanud aasta viimasel tunnil enam kaamera ees kõnet pidama. Ka presidendil oli vaba päev. Ka president tahtis võtta uut aastat vastu koos oma perega ja armsa lapselapsega.
President sai nõunikult kõne teksti. Ta luges kõne läbi. Kõne oli presidendi meelest hirmus igav.
„Miks mu kõne nii igav on?” küsis president. „Seda ei taha ju keegi kuulata!”
„Keegi ei kuulagi teie kõnet,” ütles nõunik. „Inimestel on vana-aastaõhtul muudki teha. Inimesed võtavad uut aastat vastu.”
„Aga miks siis kõnet üldse vaja on?” küsis president.
„Niiviisi on kombeks,” vastas nõunik nõudliku häälega. „President peab soovima oma rahvale head uut aastat!”
Polnud parata, president pidi hakkama harjutama igavat kõnet.
Kokkulepitud ajal tulid televisiooni inimesed presidendilossi kõnet salvestama.
President ajas habet, pesi hambaid ja pani uue ülikonna selga. Presidendile torgati krae vahele tilluke mikrofon ja ta pandi laua taha täpselt õigesse asendisse istuma. Ümberringi seati kõik hästi pidulikuks. Prožektorid pandi põlema, ja siis anti märku, et president hakkaks kõnet ette lugema.
President nohises natuke ja alustas:
„Kallid kaasmaalased! Mu kallid loomad metsas ja laudas, kallid linnud õhus ja maas, kallid kalad vees, kallid inimesed! Ma kõnelen teile, mu armsad elavad olendid, mis siis, et te keegi mind ei kuula! Mina olen teie president. Lõppeva aasta viimasel minutil tahaksin ma olla teie kõigiga koos lumises metsas järve kaldal. Päriselt ka. Ümberringi seisaksid ja istuksid ja lamaksid sõbralikud inimesed ja loomad. Puuokstel oleksid linnud aset võtnud ja järvest vaataksid meid kalad. Ja siis me hakkaksime üksteisele kõigest südamest head uut aastat soovima! Päriselt ka.”
Nõunik läks presidendi juttu kuulates näost valgeks. Ta mõtles, et president on peast segi käinud ja et riigile tuleks kiiremas korras leida uus president.
Seejärel luges president ette kogu igava kõne.
Televisioonirahvale meeldis väga, et president ka lindude, loomade ja kalade poole pöördus. Nii tore oleks olnud minna koos presidendi ja muude elusolenditega kuuvalgesse lumisesse metsa. Päriselt ka. Kahjuks tuli kõnest need kohad välja lõigata. Seda nõudsid raevunud nõunik ja peaminister.
Peaminister ei lubanud kellelegi presidendi linnu-, looma- ja kalajuttu välja rääkida. Peaminister ütles, et see on riigisaladus.
Kuigi kõik riigisaladust hoolega hoidsid, hakati presidenti pärast seda ikkagi kutsuma linnu- ja loomapresidendiks. Mõnede meelest oli see jama, mõnede meelest aga lõpmata lahe.
(Aino Pervik „Presidendilood”)
 |
|||||
- Miks võis president nõuniku kirjutatud kõnet igavaks pidada?
- Kumba kõnet eelistaksid kuulata sina: kas presidendi või tema nõuniku kirjutatud kõnet? Miks?
- Miks läks nõunik näost valgeks, kui presidendi kõnet kuulas?
- Otsi tekstist üles kõik kohad, kus kirjeldatakse, missuguseid ettevalmistusi tehti presidendi kõneks.
- Kuidas soovis president uut aastat vastu võtta? Mida sa arvad niisugusest presidendist?
- Tekstis on juttu sellest, et presidendil on nõunik. Millega võib sinu arvates presidendi nõunik tegeleda?
- Uuri, kes ja millal on olnud läbi aegade Eesti Vabariigi presidendid.
- Kirjuta vihikusse kolm fakti, mis on kuidagi seotud Eesti presidendiga.
- Jätka töövihiku harjutusega 98.
- Jutusta, kuidas võetakse sinu peres vastu uut aastat. Kas kuulate presidendi kõnet, laulate Eesti hümni? Mis road on teie peolaual, mida erilist teete?
Kas valate õnne? Mida saabuvalt aastalt ootad?
