Leelo Tungal
Muinaslood on imelised –
neis on peidus naer ja nutt...
Mõni inimene ise
ongi nagu muinasjutt:
loodud laste lohutuseks,
sõbraks halvas kui ka heas,
rahailma rahutuses
kõnnib, lapsesilmad peas.
Puudes, pilvedes ja tarnas
peitub imeline ramm –
võimas, samas õrn ja armas,
kõigest kurjast tugevam...
Metsa keskelt vanast kaevust
võtta annab võluvett,
mille mõjul leitud naerust
õhkub järgmist kevadet –
järgmist ja ka ülejärgmist,
ülejärgmist, igavest...
Ainult metsalillepärg vist
räägib suvesüdamest,
küpsusest ja saagist suurest –
et mis jagajale jääb...
Aga muinasjutu juurest
vaadates kõik ära näeb:
jäävad värvid, lõhnad, kõlad,
jäävad lõikus, külv ja künd,
jäävad kujundid ja sõnad,
jäävad elu, surm ja sünd...
Jälle lohutamist vajab
mõni valu, mõni nutt...
Olgu erinevad ajad –
ikka elab muinasjutt.
Puudest, pilvedest ja tarnast
jälle keegi leiab väe –
miskit habrast, lapsesarnast,
mida kuri silm ei näe...
Seda ei saa pihku võtta
nagu kuud või hommikut,
ei saa peita nagu tõtt – ta
ongi tõde. Muinasjutt.
![]() |
- Kuidas mõistad sina ütlemist, et mõni inimene on ise nagu muinasjutt?
- Missugused imelised, muinasjuttudele omased juhtumused luuletuses aset leiavad?
- Miks võib öelda, et muinasjuttudes on peidus nii nutt kui naer? Too näide mõnest muinasjutust.
- Mis on sinu arvates kurjast tugevam jõud? Miks sa nii arvad?
- Kas sulle meeldivad muinasjutud? Missugune on sinu lemmikmuinasjutt? Miks just see?
- Leelo Tungal on pühendanud selle luuletuse Edgar Valterile. Kes oli Edgar Valter?
Arutage klassis, miks võis luuletaja teda muinasjutuga võrrelda.