Etsile, muinasjutulisele inimesele

Leelo Tungal

Muinaslood on imelised –
​neis on peidus naer ja nutt...
​Mõni inimene ise
​ongi nagu muinasjutt:
​loodud laste lohutuseks,
​sõbraks halvas kui ka heas,
​rahailma rahutuses
​kõnnib, lapsesilmad peas.

Puudes, pilvedes ja tarnas
​peitub imeline ramm –
​võimas, samas õrn ja armas,
​kõigest kurjast tugevam...
​Metsa keskelt vanast kaevust
​võtta annab võluvett,
​mille mõjul leitud naerust
​õhkub järgmist kevadet –
​järgmist ja ka ülejärgmist,
​ülejärgmist, igavest...
​Ainult metsalillepärg vist
​räägib suvesüdamest,
küpsusest ja saagist suurest –
​et mis jagajale jääb...
​Aga muinasjutu juurest
​vaadates kõik ära näeb:
​jäävad värvid, lõhnad, kõlad,
​jäävad lõikus, külv ja künd,
​jäävad kujundid ja sõnad,
​jäävad elu, surm ja sünd...
​Jälle lohutamist vajab
​mõni valu, mõni nutt...
​Olgu erinevad ajad –
​ikka elab muinasjutt.​

Puudest, pilvedest ja tarnast
​jälle keegi leiab väe –
​miskit habrast, lapsesarnast,
​mida kuri silm ei näe...
​Seda ei saa pihku võtta
​nagu kuud või hommikut,
​ei saa peita nagu tõtt – ta
​ongi tõde. Muinasjutt.