Etsile, muinasjutulisele inimesele

Leelo Tungal

Muinaslood on imelised –
​neis on peidus naer ja nutt...
​Mõni inimene ise
​ongi nagu muinasjutt:
​loodud laste lohutuseks,
​sõbraks halvas kui ka heas,
​rahailma rahutuses
​kõnnib, lapsesilmad peas.

Puudes, pilvedes ja tarnas
​peitub imeline ramm –
​võimas, samas õrn ja armas,
​kõigest kurjast tugevam...
​Metsa keskelt vanast kaevust
​võtta annab võluvett,
​mille mõjul leitud naerust
​õhkub järgmist kevadet –
​järgmist ja ka ülejärgmist,
​ülejärgmist, igavest...
​Ainult metsalillepärg vist
​räägib suvesüdamest,
küpsusest ja saagist suurest –
​et mis jagajale jääb...
​Aga muinasjutu juurest
​vaadates kõik ära näeb:
​jäävad värvid, lõhnad, kõlad,
​jäävad lõikus, külv ja künd,
​jäävad kujundid ja sõnad,
​jäävad elu, surm ja sünd...
​Jälle lohutamist vajab
​mõni valu, mõni nutt...
​Olgu erinevad ajad –
​ikka elab muinasjutt.​

Puudest, pilvedest ja tarnast
​jälle keegi leiab väe –
​miskit habrast, lapsesarnast,
​mida kuri silm ei näe...
​Seda ei saa pihku võtta
​nagu kuud või hommikut,
​ei saa peita nagu tõtt – ta
​ongi tõde. Muinasjutt.

  1. Kuidas mõistad sina ütlemist, et mõni inimene on ise nagu muinasjutt?
  2. Missugused imelised, muinasjuttudele omased juhtumused luuletuses aset leiavad?
  3. Miks võib öelda, et muinasjuttudes on peidus nii nutt kui naer? ​Too näide mõnest muinasjutust.
  4. Mis on sinu arvates kurjast tugevam jõud? Miks sa nii arvad?
  5. Kas sulle meeldivad muinasjutud? Missugune on sinu lemmikmuinasjutt? ​Miks just see?
  6. Leelo Tungal on pühendanud selle luuletuse Edgar Valterile. Kes oli Edgar Valter?
    ​Arutage klassis, miks võis luuletaja teda muinasjutuga võrrelda.