Vihma hääled

Aare Baumer

Lehekuu lõpul, ühel tavalisel päeval avasin ma akna ja lindude laul täitis kogu toa. Kõrv otsis sealt seest uut ja huvitavat, asenduseks talve vaikusele. Mõne aja pärast lisandus laulule tuule sahin ja mingi ebamäärane heli veel, mida ei osanudki algul kindlaks teha. See tugevnes aegamööda ja nüüd selgus, et tegemist oli algava vihmaga. Lõpuks kostis õuest vaid ühtlane ladin ja plekine kolin. See tähendas, et katuselt kogunev vesi jooksis nüüd renni pidi alla ja põrkas lõpuks vastu plekist vihmaveetoru. Toru hakkas sellest võnkuma, andis energia edasi õhule ja nii need lained minu kõrva jõudsidki. Mida tugevamad löögid, seda tugevam heli ja pleki võnkumine. See tähendab, et plekk-katusega majas elades võib eksida vihma tugevuse määramisel, mis tundub siis lihtsalt tugevam, kui see tegelikult on.

Vihm tähendas mulle vaba aega. Et seda ära kasutada, otsustasin ehitada endale vihmapiiskade kuulamise seadeldise. See on riistapuu, mis enamjaolt kasutusel meditsiinis ja kannab stetoskoobi nime. Niisiis, valmistamiseks kasutame oma köögist leitud kahte lehtrit. Aga neid võib ka poest osta, kui parasjagu kodus ei ole. Parim oleks selline lahendus, kus üks koonustest on väike ja teine suure läbimõõduga. Suuremale koonusele, mis vihma kätte jääb, pingutame peale tavalise pakkekile ja kinnitame selle omakorda teibiga. Ühendame kaks lehtrit omavahel plastvoolikuga ja valmis ta ongi. Nüüd viime kogu krempli õue, asetame suurema koonuse vihmapiiskade poole ja siis ruttu varju alla kuulama!

Aga lehtri võib visata ka vette ja kuulata, mis seal tehakse. Peaasi, et ühendusvoolik parajalt pikk on ja vetevaim võib oma jutu sulle kõrva sosistada.