Kuidas õppida vaatama?

Edgar Valter

Kuidas õppida vaatama? Toho-tonti, kas seda on ka vaja õppida? Lihtsalt vaatad ja ongi vaadatud! Imelihtne, eks ole? Aga tead, väike sõber, sellel vaatamisel on pisuke konks sees – peab nägema ka!

Kui hakkad enda ümber vaadates nägema veidi rohkem kui teised, siis koged, et see vaatamine on üks ütlemata mõnus ja huvitav tegevus.

Aga kuidas siis ikkagi vaadata nii, et näha rohkem kui mõni teine? Päris selge on see, et huvi peab olema. Huvi selle vastu, mida vaatad. Ilma huvita pole mõtet vaatama hakatagi.

Kujutame ette, et on tulnud läbi metsa üks niisugune huvitu inimlaps.

Küsid temalt: „Tulid metsast? Mis metsas uut näha?”

„Äh… noh, puud olid…”

„Soo? Et puud olid?”

„Jah-noh, põõsad olid ka.”

„Vaata aga vaata! Või põõsad ka. Ja muud polnudki?”

„Ei. Mis seal veel peaks olema?”

Mis sa kostad? Minu teada peaks seal veel nii mõndagi olema. Ja hästi palju. Mets on ju vaatamiseks vägagi sobiv paik. Kindla peale.

Kuid mis siin ikka pikalt rääkida – lähme õige koos metsa! Olen kindel, et meil ei tule kahetseda. Niisiis – läki!

Oot, siin on üks sanglepp! See on üks vigurivänt puu. Ta kasvab ja kasvab ning võtab äkki kätte ja hakkab tüvest lapikuks ja laiemaks minema. Säärase lapiku moega on ta umbes poole meetri jagu ja kasvab siis edasi jälle ümmarguse tüvena. Aga kui nüüd seda sangleppa vaatama jääd, siis võid näha lapiku pinna sees nägu. Selle puu nägu.

Olen varemgi mõnda säärast lapikut selli kohanud.

Rada viib meid piki rohtukasvanud metsakuivenduskraavi. Vist on mets kuivaks saanud, sest kraavis on vett vähevõitu. Aga see seal… Ei või olla, et saarmas! Vaatame, kas liigutab? Astume vaikselt lähemale… Aga ei ühti. Muidugi! Ta ei saagi end ju liigutada, kui ta on puust! Säärasest puust, mis on pikka aega vee all olnud. Aeg ja vesi on ta kallal oma töö teinud ning nüüd oleks tema koht küll skulptuurinäitusel. Juurde sobiks sildike: Laulev saarmas.

Näed, seal ülal päikeselaigus särab üks lilla puhmas. Kas läheme lähemale?

Tohoh, vaata aga vaata, see on ju kübar! Lilled kübaral! Ja selle kübara all istub muhe mutike. Küll sobivad hästi kokku! Nojah, kui päris lähedalt vaadata, siis mutike polegi enam nii mutikese moodi.

Ohhoo! Neid õitsvaid puhmaid on siin tagapool rohkemgi. Kuid see kübara lill on mitu korda kopsakam. Tundsin ta nüüd ära ka. See on nõmmliivatee. Aga nii uhkena pole ma teda varem näinud. Ja ise kükitab vaid palja liiva peal! Vapper taimeke!

Vaat need kivid siin ülal karjääripealsel on juba need õiged kivid!

Näe, see vasakpoolne on nagu kaelani rohus pikutav karu. Kuulatab midagi, suu lahti.

Ja ega teinegi halvem ole. Kuigi tal pea pisut lapikuvõitu, pole see ta tuju rikkunud.