Aatomik

Vladimir Beekman

Elas kord Teadlane. Ta oli väga tark ja kuulus mees. Oma töötoas uuris ta igasuguseid asju ja avastas looduse saladusi. Vahel läks tal korda ka päris uusi aineid avastada. Siis oli ta eriti rõõmus. Ja rõõmsad olid ka inimesed, kelle jaoks ta oma avastusi tegi.

Kord töötas Teadlane jälle oma laua taga. Ta oli üsna üksi. Käes oli tal suur pank rasket metalli, mis helkis nagu hõbe. See oli väga haruldane ja väga kallis metall. Teda võis leida ainult kaugelt metsikuist mägedest ja teekond tema järele oli ohtlik. Sellepärast tahtis Teadlane võtta metallikamaka küljest ainult pisikese killu ja seda uurida.

Ta pani tööriistad valmis, vaatas hoolega ning asus metalli kallale. Aga – kõll! – pudenes sellest nii pisike kübe, et palja silmaga polnud nähagi. Teadlane raputas pahaselt pead, võttis suure musta mikroskoobi ja vaatas sellega. Ja ennäe imet! Äkitselt nägi ta, et see polegi lihtne metallikilluke. See oli hoopis pisike poiss, suurte siniste silmade ja punaste punnis põskedega. Poiss kasvas mikroskoobi all silmanähtavalt ja oli peagi kämblasuurune.

Teadlane hakkas muhelema. Poiss aga hüppas mikroskoobi alt Teadlase lauale, viskas hundiratast ja ringutas. Siis pilgutas ta Teadlasele kavalalt silma ja naeris laginal.

Teadlane polnud niisugust poissi kunagi varem näinud. Aga ta oli lugenud palju tarku raamatuid. Seepärast tundis ta poisi kohe ära ning hüüdis: „Sina oled ju Aatomik!”

Poiss naeris talle vastu ja hõikas:

„Olen jah! Ja nüüd lähen ma laia ilma rändama!”

Ning enne kui Teadlane midagi vastata või poissi püüda jõudis, hüppas see juba laualt põrandale ja pistis padinal uksest välja.

„Pea kinni!” hüüdis Teadlane talle järele, kuid asjatult.

Nii läks Aatomik mööda maailma seiklema.