Karlsson katuselt

Astrid Lindgren

„Ma olen ilus, väga tark ja parajalt paks mees oma parimates aastates,” ütles Karlsson.

„Missugused on need parimad aastad?”

„Kõik,” vastas Karlsson rahulolevalt. „Vähemalt kui asi minusse puutub.”

Seejärel võttis ta kätte Väikevenna aurumasina, mis seisis raamaturiiulil.

„Kas paneme ta käima?” tegi Karlsson ettepaneku.

„Seda ma ei tohi ilma isata teha,” oli Väikevend vastu. „Kas isa või Bosse peab juures olema, kui ma ta käima panen.”

„Isa või Bosse või Karlsson katuselt,” tähendas Karlsson. „Maailma parim aurumasinist on Karlsson katuselt, ütle seda oma isale.”

Ta haaras kiiresti aurumasina kõrval seisva piiritusepudeli, kallas väikese piirituselambi täis ja süütas selle. Kuigi ta oli maailma parim aurumasinist, juhtus ta kallama raamaturiiulile terve väikese piiritusejärvekese ja lõbusad sinised leegid lõid aurumasina ümber tantsima, kui järveke tuld võttis. Väikevend karjatas ning tormas riiuli juurde.

„Rahu, ainult rahu!” lausus Karlsson ning tõstis tõrjuvalt oma töntsaka paksu käe.

Kuid Väikevend ei saanud olla rahulik, nähes, kuidas riiul põleb. Ta rabas kätte vana kaltsu, millega ta summutas väikesed lõbusad leegid. Seal, kus need äsja olid tantsinud, paistis raamaturiiuli laki peal paar suurt inetut plekki.

„Vaata, mismoodi raamaturiiul nüüd välja näeb,” ütles Väikevend murelikult. „Mis ema ütleb?”

„Ah, see on tühiasi,” sõnas Karlsson katuselt. „Paar tähtsusetut plekki raamaturiiulil – see on tühiasi, ütle seda oma emale.”

Ta laskus aurumasina juurde põlvili ning ta silmad lõid särama.

„Varsti on tal tubli vunk sees,” ütles ta.

Nõnda see oligi. Peatselt hakkas aurumasin tööle. Vutt-vutt-vutt, hakkas ta puhkima. Oo, see oli kõige toredam aurumasin, mida võis endale üldse ette kujutada, ja Karlssonil oli nii uhke ning õnnelik nägu peas, nagu oleks ta ise selle masina valmis teinud.

„Ma pean kontrollima kaitseventiili,” ütles Karlsson ning keeras hoolega üht pisikest kruvi. „Ikka juhtub õnnetusi, kui ei kontrollita kaitseventiile.”

Vutt-vutt-vutt! tegi aurumasin. Ta puhkis ikka kiiremini ja kiiremini, ikka vutt-vutt-vutt! Lõpuks kostis see nagu galopeerimine, ja Karlssoni silmad särasid. Väikevend jättis muretsemise nende raamaturiiuli plekkide pärast ja tundis suurt rõõmu oma aurumasinast ja Karlssonist, kes oli maailma parim aurumasinist ja kes oli nii hästi kontrollinud kaitseventiili.

„Jaa-jaa, Väikevend,” ütles Karlsson. „See siin on tõepoolest alles vutt-vutt-vutt! Maailma parim aurumasin…”

Kaugemale ta ei jõudnud, sest just sel hetkel käis hirmus pauk ja korraga polnud enam mingit aurumasinat olemas, ainult aurumasina tükid v edel esid mööda tuba laiali.

„Ta plahvatas,” lausus Karlsson võlutult, just nagu oleks see kõige peenem kunsttükk, mida ühelt aurumasinalt loota võib. „Tõesõna, ta plahvatas! Mihuke pauk, ah!”

Kuid Väikevend ei suutnud õieti rõõmustada. Talle tulid pisarad silma.