Ta oli juba seal!

Mira Lobe

Auto seisis õunapuu all. See oli lahtine sportauto, taevassinine ja hiiglasuur, punaste nahkpolstritega. Jörg oleks öelnud, et see on „kihvt”.

Vanaema istus rooliratta taha, keeras starterivõtit ja laskis mootoril möirata. Auto vuhises aias välkkiirelt kaks korda ringi ja tormas siis väravast välja tänavale. Nad sõitsid risti läbi linna. Suursuguselt toetus Andi punasele polstrile, lõi jala üle põlve ja tundis rõõmu sellest, et inimesed taevassinisele autole imetlusega järele vaatasid. Loiult noogutas ta tervituseks paremale ja vasakule. Kuid siis langes tema pilk lülituslauale, selle rohketele nuppudele, klahvidele ja kangikestele – ning loidusest polnud enam jälgegi. Uudishimulikult nihutas ta ennast üsna ette, punase nahkistme servale.

„Kas tohib?” küsis ta ja vajutas.

Esimese klahviga tuli marsimuusikat – trummid, pasunad, trampararampampaa. Teisega tulid lastelaulud. Kuna vanaema otsekohe sekka lõi, hakkas Andi täiest kõrist kaasa laulma. „Üks mehikene elutseb männikus…” kostis taevassinisest autost mitmel häälel. Liikluspolitseinik naeratas üllatunult ja meelitatult. Ta polnud küll mehike, vaid mees, ei elanud ka mitte männikus, vaid seisis ristteel ja korraldas liiklust, kuid ometi tundus laul talle lugupidamisavaldusena ja ta lehvitas lahkesti. Kolmanda klahviga tuli orkestri kontsert, neljandaga ooperikoor, ja nii läks see edasi kuni kümnenda klahvini. Kui Andi kümnenda klahvi alla vajutas, tuli jõulum uusikat. Andi lülitas selle kiiresti välja, sest südasuvise autosõiduga ei sobinud see mitte kuidagi.

Nad jõudsid linnast välja maanteele; vanaema sõitis kiiremini ja Andi proovis nüüd vahelduseks kange. Vaevalt oli ta esimese alla tõmmanud, kui tema punase nahkistme seljatugi hakkas tahapoole kalduma, kuni jäi viimaks rõhtsa voodina pidama. Teise kangi vajutamine tõi Andile padja pea alla ja kolmandaga laskus tema jalgadele vorstikujuline tekirull, mis iseenesest ülesp oole kuni lõuani lahti rullus.

„Seda ma nüüd küll ei teeks – säärase leitsakuga,” ütles vanaema. „Kas sul on tõesti külm? See tuleb jõulumuusikast!”

Andi lükkas kangid tagasi. Tekk ja padi kadusid, voodi tõusis ja muutus jälle istmeks.

„Mul on ennemini palav, isegi väga palav!”

Vanaema kissitas üles päikese poole. „Palun keera valget lülitit.”

Andi keeras, ja äkki kasvas seljatugedest tema ja vanaema kohale kaks kirjut päevavarju. Need pöörlesid vaikselt sumisedes oma varre ümber ja nende sisse ehitatud ventilaatorid puhusid jahedat tuult.

„Mõnus, eks ole?” ütles vanaema.

Andi noogutas ja keeras musta lülitit. Päevavarjud tõmbusid tagasi ja nende asemele ilmus kaks vihmavarju. Ventilaatorite asemel olid neis sisseehitatud õhusoojendusaparaadid. Kui vihma käes märjaks said, võisid ennast otsekohe jälle kuivatada.

„On ikka vahva!” hüüdis Andi, laskis vihmavarjudel kaduda ja tõi lehvitavad päevavarjud uuesti nähtavale.

„Kas sina, vanaema, mõtlesid selle kõik ise välja?”

„Sa ei tarvitseks selle üle imestada. Kas sa ei tea, et minu isa oli leidur?”

Ei, seda Andi ei teadnud. Aga ta rõõmustas väga, et tal leidurist vaarisa oli! Kui ta oma emalt õigekirjutuse oli pärinud, ehk oli ta siis vaarisalt pärinud leiutamise?

„Mul on janu,” kurtis vanaema. „Vajuta tollele ümmargusele punasele nupule!”

Andi vajutas. Esile kargas väike kandik, millel seisis pudel vaarikalimonaadi ja klaas. Andi täitis vanaema klaasi, enda jaoks aga vajutas ta kollasele nupule, sest temale maitses rohkem sidrunijook.

„Ja mis juhtub ovaalsete nuppude puhul?” küsis ta.

„Eks sa proovi!”

Jälle hüppasid välja väikesed kandikud, seekord võileibade, marineeritud kurkide, kompvekikarpide ja maksaklimbisupiga.