Koolitont

Peter Abraham

Carola Huflattichil oli mitu kirge. Ta sõi jäätist, mängis jalgpalli, kritseldas seintele ja mõtles tihti nii pingsalt, et pea lausa ragises.

Mõned klassikaaslased väitsid: „Carola on luiskaja!”

Ta ise nimetas end eksperdiks.

Ekspert on peaaegu sama mis asjatundja.

Matemaatikas ja saksa keeles ei võinud ta end küll eriliseks eksperdiks pidada. Aga seda enam spordis ja väljanuputamises. Lollidele vastu tulles polnud kahjuks ühtegi väljanuputamise tundi. Kui niisugune tund oleks olemas olnud, siis oleks Carola Huflattich seal kindlasti parim olnud.

Elu üle järele mõeldes oli tüdruk jõudnud järeldusele, et igal asjal nagu medalilgi on kaks külge. Spordipäeval oli Carola taolise medali saanud. Ühel küljel oli kujutatud loorberipärg – hea tulemuse eest. Aga teisel küljel mõtte tera: „Mõtle alati sellele, et loorberidki võivad närtsida!”

Ja seda hoiatavat medalipoolt nimetati tagaküljeks. Carola arvates võinuks see külg olla olemata. Koolis pidas ta lisaks kehalise kasvatuse tundidele kõige paremaks vahetunde. Vaevalt oli see hea ja ilusa hoo sisse saanud, sõjamäng täies hoos ja pool võileiba alles käes, kui juba helistati saksa keele tundi. See oligi medali pahupool. Hea õnne korral loeti saksa keele tunnis õpikust mõnda lõbusat lugu ette. Vaevalt saadi aga lugu siiralt nautima hakata, kui kõlas käsklus: „Loetlege kõik loos esinenud nimisõnad ja tegusõnad!”

Carola teadis arvude loendamist kuni numbrini 9999. Aga missugused olid nüüd need neetud nimisõnad ja millised tüütud tegusõnad?

Kui medalil poleks olnud tagakülge, siis oleks koolis olnud üksnes spordi- ja vahetunnid. Ja kui see kõik olekski vahel ikkagi igavaks läinud, võinuks preili Prohaska vahelduseks mõne loo ette lugeda. Ainult, palun väga, nimi- ja tegusõnade loetlemine oleks pidanud küll kindlasti ära jääma!

Carola teadis, et õpetajad oleksid niisuguse uuenduse vastu.

Tüdruk mõtles: „Kui neil poleks meiesuguseid, keda küsimuste, arvutamiste ja etteütluste kirjutamisega piinata, siis peaksid nad ilmselt igavusest lendama hakkama!”

Jah, õpetajad vajasid seda tegevusala!

Võib-olla leiduks kusagil keegi, kes nõustuks Carola asemel tundi minema! Aga kes oleks õigupoolest nii rumal? Mida rohkem tüdruk mõtles, seda selgemaks sai tõsiasi, et selleks võiks olla üksnes mõni tont või kummitus.

Kuidas küll tonte üles leida? Võib-olla suudaks Willi Neuenhagen selle küsimuse lahendamisel abiks olla.

Nagu Carolagi, elas Willi linna servas. Nad käisid ühes klassis. Kahjuks polnud Willi mingi ekspert asjade üle järelemõtlemises. Willile oli täiesti ükstapuha, miks kanad munevad munakujulisi mune, aga mitte neljakandilisi. Sama vähe huvitas teda küsimus, kuhu ometi kaovad need tunnid, mis päevast päeva mööda lähevad. Kus on möödunud tundide panipaik? Willile piisas täiesti sellestki, kui ta koduülesanded olid õigesti tehtud.

Seepärast polnud mingi ime, et Carola leidis Willi kodus laua juures õppimast, kuigi ilm oli haruldaselt ilus.

„Tore, et sa tulid, nüüd võime koos koduülesandeid teha,” ütles Willi tervituseks.

„Koduülesandeid,” hüüdis Carola, „mul on märksa tähtsamad probleemid!” Ja ta jutustas Willile, mis ta oli äsja välja mõelnud.

„Kummitused elavad tavaliselt vanades lossides, varemetes, haudades…” ütles Willi ja uskus, et sellega on küsimus lahendatud.

„Ah,” väitis Carola, „meie linnas pole ju midagi niisugust!”

„Sa viid oma kummitustejutuga mu mõtted õppimiselt kõrvale!” kaebas Willi. Oli kohe selge, missugune põikpea Willi tegelikult oli!

Carola tõmbas ukse käratult kinni.

Teda ei kutsunud ju mitte keegi rannakohvikusse! Tema pidi hoopis põrandat pühkima. Siis meenus tüdrukule taas medali teine külg: „Aga mul on ometi isiklik tont!”

Tüdruk läks tahvli juurde.

„Hei, Vuih, ma teen nüüd kohe sinust korraliku visandi.”

„Mu armas emme,” sõnas nähtamatu kummitus, kusjuures tema hääl kõlas veidi murelikult. „Mis hinne sul joonistamises on?”

„Tavaliselt „väga hea”!”

Tont jäi vait, ilmselt täiesti rahunenult.

Carola hakkas joonistama.

Niipea, kui ta oli suured sinised silmad valmis saanud, hakkasid need kohe uudishimulikult siia-sinna pilke heitma. Carola joonistas nina ja kuulis valju aevastust.

Vaevalt oli tüdruk suuga lõpule jõudnud, kui juba see kukkus vadistama.

„Uhuhuhuu,” ütles suu, „on tõeliselt mõnus isiklikku suud liigutada ja midagi öelda. Aga ma olen tõesti põnevil, kuidas ma lõpuks ikkagi välja nägema hakkan.”

„Sa peaksid veidi kannatlikum olema!”

Carola lõpetas jalad, mis pika ja valge hõlsti alt välja paistsid. Ning kohe hüppaski tont klassitahvlilt maha, et tüdrukut emmata ja ta mõlemale põsele valjusti laksuv musi anda.

„Ma olen sulle ülimalt tänulik, mu armas emme! Kindlasti olen ma imeilus tont. Kas sa saaksid mulle nüüd peegli anda?”

„Kust küll peaksin ma selle peegli võtma? Usud sa tõesti, et ka mina olen nii edev, et oma huuli punaseks võõpan!?”

Kummitus hüples ringi, seisis pea peal, lendas paar tiiru ümber klassiruumi, et kindlaks teha, mida kõike ta õigupoolest suudab.