Tim

Reeli Reinaus

„No mis lahti?” küsis ema, kui märkas, et Tim on tujust ära.

„Midagi,” poetas poiss. „Ma käisin raamatukogus.”

„Kas midagi juhtus?” küsis isa. Ta püüdis mõelda, mis täpselt raamatukogus tuju rikkuda võib, aga midagi ei tulnud pähe. Isa oli käinud raamatukogus viimati… Ta ei mäletanudki, millal. Ilmselt kunagi eelmisel sajandil. Ta luges peamiselt aruandeid, seadusi ja käskkirju. Isa oli nimelt politseinik, täpsemalt keskkriminaalpolitsei vaneminspektor. Õigus, ta luges veel ka kuritegude pealtnägijate või kannatanute tunnistusi ja kahtlusaluste toimikuid, kuid viimase aja iluk irjandusest puudus tal igasugune ettekujutus.

„Ühtegi normaalset raamatut ei ole,” pomises Tim. „Kõik on mingi ulme: nõiad, kummitused, võlurid ja muu selline jama.”

Leen hakkas naerma. Ta pidi äärepealt taldriku maha ajama. „Jeerum,” kihistas ta. „Ma arvasin, et sa said peksa või midagi.”

„Raamatukogus?” Tim vahtis teda suurte silmadega.

„No kuskil riiulite vahel,” Leen kehitas õlgu. „Kust ma tean, kus ja kuidas.”

„No kas ükski raamat polnud siis tore? Kui mina noor olin, siis oli poiste seas populaarne sari „Seiklusjutte maalt ja merelt”,” ütles ema.

„Mul on need loetud,” sõnas Tim. Ta oli tõepoolest tusane. „Midagi tavalist ei ole,” jätkas ta kangekaelselt, „midagi reaalset.”

„Ehk on midagi reaalset raske kirjutada,” pakkus isa. Ta teadis, kui raske on kirjutada isegi kõige tavalisemat aruannet.

„Milline raamat siis sulle meeldib?” päris ema.

„Tavaline – normaalsetest inimestest, tavalistest asjadest.”

„Selline on ju igav,” leidis Leen.

„Ei ole. Mind ei huvita, mida mõni kangelane ohtlikus olukorras teeb. Mind huvitab, mida teeb keskmine eestlane. Ma tahan lugeda sellest, mida teevad tavalised inimesed.”

Ema muigas. „No ma panen oma päevategemised sinu jaoks kirja. Siis võid neid õhtuti lugeda, kui sul igav on. Mina annan kindlasti keskmise eestlase mõõdu välja.”

„Jaa, mina võin ka kirjutada!” hüüdis Leen. „Ma võin tegelikult kohe öelda: ma sõin täna hommikust, läksin kooli, sõin lõunat, läksin trenni ja nüüd söön õhtust. Issand, tundub, et mu päev koosneb söömisest…” Ta tegi näo, nagu jääks selle avastuse üle pingsalt järele mõtlema.

„Äh,” ütles Tim, „meie pole ju tavalised.”