„Aidake siis vanaemal puid lõhkuda või midagi!”

„Jajah, me peame minema,” lehvitab poiss teisele poole turvaväravaid jäänud emale. Tüdruk lehvitab ka.

„Lõpuks ometi!” ohkab poiss, kui mõlemad on turvakontrollist läbi pääsenud.

Need on Lohe ja Eliisabet, keda kutsutakse ka Bettiks või Liisaks või Iisaks. Lohet kutsutakse ikka Loheks. Nad lähevad vanaema juurde. Ja lõpuks ometi on nad nii vanad, et võivad lennata ilma vanemateta, kes muud ei tee, kui muretsevad igasuguste mõttetute asjade pärast. Vanaema elab Hiiumaal ja lennukiga saab sinna mitu korda kiiremini kui ükskõik kuidas teisiti.

„Ei tea, kas me ikka saame hakkama,” kahtleb Eliisabet.

„Mis mõttes?” küsib Lohe. „Kas sa arvad, et meid pannakse kohe lennukit juhtima või?”

„Lugupeetud reisijad,” ütles stjuardess.

„Lugupeetud reisijad,” korrutas Betti. „Meid on siin täpselt kaks ja kuskil taga veel üks tegelane.”

„Lugupeetud reisijad,” ütles stjuardess uuesti, „lennuki rikke tõttu tuleb kõigil reisijatel viivitamatult evakueeruda. Palun kõigil püsti tõusta ja rahulikult lennuki ukse juurde tulla, kus kõik reisijad varustatakse lange­varjuga.”

„Mida?” ajas Lohe end poolpüsti ja vaatas selja taha. Kolmas reisija ei liigutanud oimugi. Temast paistis ainult juuksepahmakas.

„Lähme juba,” togis akna pool istuv Betti poissi.

„Jah, lapsed, teie esimesena,” ütles stjuardess, „meil ongi täpselt kaks laste langevarju.”

Reisisaatja käed natuke värisesid, kui ta lapsed langevarjurakmetesse aitas ja neile rutuga sõnu peale luges. „Hüppad näoga sõidusuunas, siis keerad kõhuli, loed kahekümneni ja tõmbad sellest rõngast,” loetles stjuardess ühe hingetõmbega. „Jäi meelde?”

„Aga maandumine?” küsis Betti.

„Hoidke maandudes kannad koos ja proovige kükakil maanduda, siis ei löö jalgu ära. Kas jäi meelde?”

Lapsed noogutasid, mõlemal langevarjuranits seljas.

Kõik toimus nii ruttu, et ei Lohe ega Betti jõudnud kartmagi hakata.

„Kohtumiseni all! Minul on kollane langevari, selle järgi leiate mu üles,” oli viimane asi, mida lapsed kuulsid, enne kui nad teineteise järel lennuki uksest välja hüppasid, Betti ees ja Lohe tema järel.

Betti proovis ennast langedes lõdvaks lasta ja saigi kõhuli lendama, nagu reisisaatja oli öelnud, aga Lohe, kes oli natuke eemal, tegi enne langevarju avanemist mõned kukerpallid. Lohe langevari oli oranž. Betti vaatas üles – tema oma oli taevasinine. Ainult et taevas oli parasjagu küll natuke teist värvi sinine.

All paistis saar. Ilus roheline saar, mere ja liivaluidetega. Nagu maakaart.

Bettil ei olnud aega seda eriti vaadata, ta otsis pilguga Lohet, aga poissi ei olnud näha. Küll aga kuulda – kusagilt selja tagant kostis huilgamist.

Betti hakkas maandumiseks kohta otsima. Mets, mets, mets. Ahaa, seal on lagendik! Ta proovis ennast langevarjunööridest tirides lagendiku poole suunata ja see täitsa õnnestuski juba, aga siis tuli ette pilv. Üsna väike ja üsna madal, aga ikka päris külm ja niiske, isegi kui sellest lihtsalt läbi lennata. Betti pigistas natukeseks silmad kinni ja külm udu mässis ta endasse.

Aga ainult natukeseks, sest nagu öeldud, oli see üks üsna väike pilv.

Selleks ajaks, kui Betti pilvest läbi sai, oli ta lagendiku kohale liuelnud. Lohe oranž langevari vilksatas paremat kätt taeva taustal. Igaks juhuks Betti väga pead ei pööranud, vaid tuletas meelde, mida stjuardess maandumise kohta oli õpetanud.

„Jalad kokku, kükakil, kükakil,” kordas Betti mõttes.

Lohe aga oli kõik see aeg oma langevarjul ühte ja teist nööri sikutanud, et teada saada, mis vigureid see lendav kaadervärk teha mõistab. Nii ei jäänud tal kuigi palju aega selleks, et hea maandumiskoht leida. Koha ta muidugi leidis. See oli lagendikuäärse vahtra otsas. Poiss leidis endale pesa umbes pooles võras.

Betti aga kordas endamisi: „Jalad kokku, kükakil, jalad kokku, kükakil…”

Ja nii ta maanduski. Kükakil ja natukene käkaskaela, aga siiski lagendikule, mitte põõsasse ega puu otsa. Ta rabeles end langevarjust lahti ja läks vahtra alla, mille lehestikust tolknes kaks tennistes jalga.

Puu otsast oli kuulda kohmerdamise ja pusimise hääli. Jalad liikusid kordamööda Betti vaateväljast välja ja siis jälle tagasi.

„Seda varju ma küll siit alla ei saa,” kostis võrast porinat.

„Ei olegi vaja,” ütles Betti. „Kui neil seda hirmsasti tarvis on, tulevad ise järele. Roni parem alla, me peame selle reisisaatja üles otsima.”

Puu otsas ronimist olid nad mõlemad juba väiksest peale harjutanud, nii et krips-kraps seisiski Lohe peagi Betti kõrval.

Lapsed jooksid keset lagendikku ja vaatasid ringi. Eemal vedeles Betti taevasinine langevari, vahtravõrast kumas Lohe oranž, aga stjuardessi kollast ei paistnud kusagil olevat. Äkki näitas Lohe taeva poole: seal liugles kollane langevari.

„Me peame siis... kuskile sinnapoole minema,” rehkendas Lohe.

„Läki, muidu me ei leia teda pärast üles.”

Lagendik ei olnud kuigi suur ja õige pea olid lapsed metsas. Jooksu pealt suuna üle vaieldes liikusid nad langevarju arvatava maandumiskoha poole, kui Betti äkki Lohe käest kinni haaras, nii et poiss peaaegu pikali kukkus.

„Mis sul hakkas?”

„Vaata, Lohe! Kuidas me siit alla saame?” Nende jalge ees laiutas kuristik. Kanjon. Nemad olid kõrgel üleval, ja all, õige sügaval, voolas jõgi. „Täitsa lõpp. Hmh. Vasakule või paremale? Langevari liikus vist vasakule.”

Õige jah, langevari. Nad uurisid hoolega taevast ja maad, aga ei midagi. Ei kollase vilksatustki.

„Mul on ka tunne, et vasakule ikka,” tähendas Lohe veidi kõhklevalt. Lapsed hakkasid mööda kuristikuserva minema.

Mõne aja pärast oli Lohe see, kes Bettil käest haaras.

„Mis nüüd?”

„Siit saab äkki alla ronida.”

„Olgu, võib ju proovida. Alla me siit ju igal juhul saama peame.”

Õige järsk oli see laskumine, seda tuleb tunnistada, aga alla nad said, kord üks ees, kord teine. Ikka küljetsi, küljetsi, et libisema ei hakkaks. Sest ega mäenõlval seisa miski paigal peale nende, kellel juured maa sees kinni.

„Oo, kollane!” hõikas Betti ja lapsed pistsid sinnapoole jooksu.

Kollane oli küll. Ja langevari oli ka küll. Aga reisisaatjat ei olnud. Ei lillelõhnagi nende kenast stjuardessist, kes oli lubanud nende eest hoolitseda.

Nad keerutasid koha peal ringi, kergitasid langevarju üht serva ja teist serva. Ei midagi. Istusid ühekorraga mahakukkunud puutüvele ja ohkasid. Ühekorraga.

„No kuidas me…” hakkas Lohe ütlema, kui Betti korraga püsti kargas.

„No mida sa…” hakkas Lohe ütlema, kui Betti käe tõstis ja ühele puu­tüvele osutas.

„No mida ma…” hakkas Lohe ütlema, kui nägi sedasama, mida Bettigi. Nool. Mingi punaka asjaga oli puutüvele joonistatud nool.

„Huulepulk!” teatas Betti võidukalt. „Tal ei olnud pliiatsit ja paberit, siis ta tegi selle huulepulgaga!”

Täitsa võis nii olla, jäi Lohe nõusse. Pikemalt mõtlemata seadsid nad sammud noole näidatud suunda.

TÖÖVIHIKU ÜLESANDED 1 ja 2

LOODUSE ROHELINE MAA

Suund käes, oli kergendus suur. Teerada vonkles mööda orupõhja ja läks tasa­pisi laiemaks. Kõigepealt sai jalgrajast roobastee, siis kruusatee, lõpuks kitsamat sorti asfalttee. Lohe ja Betti astusid ja jutustasid, katsudes teineteist ainapõnevamate ja huvitavamate stsenaariumitega üle trumbata. Fantaseerides ei pannud nad tähelegi, kui korraga lõikas nende tee ära tõkkepuu.

„Ahaa, loomaaed,” ütles Betti.

„Hiiumaal ei ole loomaaeda,” teadis Lohe.

„Äkki peaks ikka vaatama. Ühtegi teist teed ka ei paista. Ja pealegi…” Betti osutas tõkkepuule joonistatud punakale noolele, „… tundub mulle, et just sinna me peamegi minema.”

Kergel sammul astus laste juurde üks härrasmees.

„Mu noored sõbrad, kellega mul on au?” küsis mees aupaklikult.

„Mina olen Lohe ja see on Betti. Nurkse,” vastas Lohe.

„Kui väga meeldiv, mu noored sõbrad, või kohe õde-venda. Väga meeldiv, tõepoolest, mind võib onu Ljošaks kutsuda,” ütles mees.

„Ei, me ei ole õde ja vend…” hakkas Betti seletama, aga Lohe tonksas teda küünarnukiga.

„Hea küll, hea küll, see ei mängi hetkel mingit rolli. Palun astuge edasi, astuge edasi,” kutsus onu Ljoša.

„Vabandage, aga kas te olete siin näinud üht stjuardessiriietes naist, sellist heledamate juuste ja punaseks värvitud huultega?” uuris Lohe.

„Ei tule kohe meelde, küll aga on mul jutustada teile üks lugu ühest selliste heledamate juustega tegelasest. Minu järel, mu noored sõbrad, minu järel.”

Lohe ja Betti haakisid end onu Ljoša sappa ja jõudsid lõvipuuri juurde.

FAKT – tõsiasi ehk tõik. See, mis tõesti toimub või on toimunud. Faktide õigsust on võimalik kontrollida ja nende õigsust ei saa kahtluse alla seada (neile ei saa vastu vaielda).

Nt Eesti pealinn on Tallinn. Teisipäevale järgneb kolmapäev.

ARVAMUS – kellegi arvamusel põhinev seisukoht, mõte või hinnang kellegi või millegi kohta. Neid saab kahtluse alla seada ja neile saab vastu vaielda.

Nt Tallinnas on parem elada kui Pärnus. Kolmapäev on mõnusam päev kui teisipäev.

VÄIDE – esitaja seisukohta väljendav ütlus.

Nt Ma olen õpilane. Eile pandi pood kell kuus kinni. Koolis on igav käia.

Väiteid on tõestuse abil võimalik kinnitada või ümber lükata.

Ma olen õpilane, sest ma õpin Palametsa koolis. Eile pandi pood kell kuus kinni, sest kui inimesed pärast kella kuut poe juurde jõudsid, olid uksed kinni ja akna peal silt, et pühade tõttu suletakse pood varem. Koolis ei ole igav käia, kui sul on sõpru, kellega aega veeta, õppe­ained ja õpetajad on huvitavad ning sa saad õppimisega hakkama.

Palun oota