Minu loomad. Aleksei Turovskiga loomaaias (Aleksei Turovski)

Inimestel on palju vanasõnu ja ütlemisi, milles loomi võrreldakse inimestega. Nii on lõvi tunnistatud loomade kuningaks. Kuid elevandid, kes elavad lõvidega samas piirkonnas, naeraksid ilmselt nädal aega järjepanu, kuuldes, et lõvi on loomade kuningas. Nende meelest on lõvi paras röövel, kes midagi tähtsat korda saata ei suuda. Nad mõtlevad ilmselt: „Mis kuningas? Mingi kollakasbeež karvane kass, kes ahistab meist pisemaid loomi!” Elevandikarja meelest on lõvi üsna väike ja tüütu olevus.

Lõvid, eriti Aafrika lõvid, võivad siiski noori elevante rünnata, aga neile näidatakse peagi koht kätte. Elevandid jooksevad siis natuke maad lõvide poole ning teevad võimsaimaid möirgeid, mida kunagi kuuldud. Ja kui elevant möirgab, on lõvidel saba jalge vahel ja nad pistavad punuma nagu jänesed. Elevandi möirgest tugevamat häält ei tee maismaaloomade seas keegi.

Isalõvid üldiselt jahimeheks ei kõlba. Neil pole jahipidamiseks aega ega ka erilisi oskusi. Ent kui emased leiavad, et isane võib kaasa tulla – äkki aitab ta mõnd suurt pühvlit, antiloopi või muud saaklooma kinni hoida, kuni emased sellest karjale õhtusööki teevad –, siis… las ta tuleb. Isalõvi tegelikult jahile ei kipugi, vaid jälgib, et teised lõvikarjad ei tungiks tema karjamaadele. Kui teine lõvikari, kus on 12–15 looma, tuleb siiski lähemale ja seal on ka isalõvi, tormavad suure lakaga isased teineteise poole ning hakkavad võitlema.

Nüüd aga tahan teile rääkida lõvist, keda ma tundsin isiklikult. Tema nimi oli Sultan ja ta oli suur Aafrika lõvi. Tal oli paks ja võimas hallikas-pruunikas lakk, millest vaatasid vastu tohutu suured kuldset valgust kiirgavad silmad. Kõrvad lakast välja ei ulatunud. Seega, üüratu karvane pilv, millest paistsid metsikud silmad ja võimsate lõugadega koon – selline oli Aafrika lõvi Sultan. Oma aedikus ajas ta lõvi­asju, kuid kasutas iga võimalust, et inimeste arvelt meelt lahutada. Ja nii minugagi.

Esimene kohtumine Sultaniga ei lähe mul kunagi meelest. Tulin tema puuri tellis­kiviseinast rahulikult mööda ja jõudsin trellitatud seina ette, aga mul polnud aimugi, et ta oli seina taga mind varitsemas. Midagi teha ta mulle ei saanud ega tahtnud, ent niipea, kui ma tulin tema ette, hüppas ta oma suurte võimsate käppadega trellide vastu ja möirgas nii, et ma tundsin, kuidas asfaldiga kaetud maa mu jalge all lausa võpatas. Loomulikult hüppasin ma, enne kui jõudsin millestki aru saada, päris kõrgele õhku. Ja mida tegi Sultan? Ta oli juba kõhuli maas ja minu meelest ta irvitas, ei, lausa naeris mu üle: „Lõid kartma? Oi, kui lõbus! Teeme sedasi veel edaspidigi.” Ja iga kord, kui ta kuulis mu samme või tundis lõhnast, et ma tulen, iga kord jooksis ta kiiresti oma lemmikvarjupaika. Oli seal minu eest peidus ja kui ma jõudsin mööda teed nii kaugele, et talle silma paistsin, hüppas täpselt samamoodi ja möirgas nagu kõuemürin. Mina läksin tema mänguga kaasa, sest on hea, kui tehistingimustes elav loom saab meelt lahutada. Teisest küljest oli mul tekkinud huvi: kas ma suudan ennast valitseda, teades, et lõvi, vana röövel, mind ootab? Kas ma suudan end vaos hoida ega hüppa tema möirge peale? Aga see ei õnnestunud kunagi. Ma olin tema etteasteks valmis, ent võpatasin iga kord. Inimesed mu lähedal ei märganud seda, kuid lõvi nägi. Loomad – koer, kass, lõvi, elevant, krokodill ja teised – vaatavad liikuvaid asju nii keskendunult ja tähelepanelikult, et ka väikseim detail ei jää neile märkamata. Ja Sultanil oli väga hea meel, kui ma võpatasin. Ta heitis kohe pikali ja sirutas käpad ette, nagu on see omane suurtele kassidele. Suurtel kaslastel, kelle hulka kuuluvad leopardid, lõvid, tiigrid, jaaguarid, lumeleopardid ja gepardid, on esijalad nimelt tagumistest pikemad. Kui nad lamavad kõhuli, on neil eriti mugav olla sfinksipoosis, mispuhul esijalad on ette sirutatud.

Nii et minu Sultan võttis jälle sfinksipoosi ja nägi välja kuninglik ja majesteetlik. Tema näol oli aga lõvinaeratus – alalõug veidi ripakil, suu natuke lahti, keel pisut väljas. Lõvi tunneb lõhna ka ninaga, ent kõige paremini haistab ta seda suu kaudu hingates, eriti märga keeleotsa välja sirutades. Nii juhib ta lõhnad suulae suunas, kus on Jacobsoni organ, mis on peamine ja kõige võimsam haistmiselund kaslastel, ent ka jõehobudel ja teistel loomadel.

Aastakümneid pidasime loomaaias Aafrika lõvisid, kuid nad said vanaks ja läksid parematele, taevastele jahimaadele. Viimane isalõvi pääsenuks oma pika elueaga pea­aegu Guinnessi rekordite raamatusse: ta elas 27-aastaseks, mis on lõvi kohta tohutu kõrge vanus.

Nüüd aga räägime India lõvist, kes elab meie loomaaias praegu. See on noorhärra Johnny, kes sattus siia üsna ootamatult. Juhtus nii, et Frankfurdi loomaaias sündis lõvil poeg, kes hakkas tohutu kiiresti kasvama. Juba aastasena kaalus ta üle saja kilo, mis on isase India lõvi kohta väga palju. Ilmselt sellepärast, et poeg nii kärmelt kasvas, hakkas isalõvi karmilt möirates teda käppadest hammustama. Poeg sattus sellest masendusse ja loomaaiatöötajad said aru, et Johnny peab lahkuma. Nõnda ta meile jõudiski. Johnnyle tehti Tallinna loomaaias varjupaik, temaga räägiti ja talle loodi ohtralt varitsus­võimalusi, kust ta saaks välja hüpata, ent algul oli ta ikka kerges masenduses.

Tasapisi hakkas ta siiski oma mänguasjadega mängima. Mäletan tema rõõmu, kui loomaaeda tulid lasteaiakasvatajate grupid. Johnny hakkas neile igasugu trikke tegema: jooksis tagajalgadel püsti olles ja esijalgadega suurt kollast palli hoides; hüppas ja kargas liivas, mida oli paksult aediku põhja pandud; tantsis rõõmutantsu. Huvitav oli see, et teiste ekskursioonide puhul ta midagi sarnast ei teinud. Ilmselt tundis ta, et need on head tädid.

Praegu on meil loomaaias ka kaks emast lõvi, kes on Johnnyst natuke nooremad. Johnny tahab väga nende juurde minna ja küll nad varsti hakkavadki karjas elama, nagu lõvidel, kaslastest ainsatel, looduses kombeks.