Eesti maavarad

​​Eesti on maavarade poolest suhteliselt vaene maa. Tööstusele sobivaid maavarasid leidub siin vähe. Majandus­liku tasuvuse seisu­kohast ei ole mõttekas asuda kaevandama maavarasid, mis asuvad sügaval maapõues ja on raskesti ligi­pääsetavad. Selline on näiteks suur raua­maagi­maardla Jõhvi lähedal üle 200 m sügavusel. Praegu ei kaevandata ka graptoliit­argilliidis asuvaid haruldasi elemente (molübdeen, volfram, vask, plii jt), sest nende sisaldus seal on väga väike ja tööstusliku tootmise kulud oleksid liiga suured. Kuid täna­päeval kasutamata seisvad maavarad, nt fosforiit, võidakse tehnoloogia arenedes kasutusele võtta tulevikus.

Eestis kasutatavad maavarad on seotud pealis­korra kivimite ja pinna­kattega. Peamine maavarade kaevandamise ala on välja kujunenud Kirde-Eestis. Seal leidub energia­majandusele ja keemia­tööstusele sobivat põlev­kivi. Olulised on ka tööstuses ja ehituses vajatavad looduslikud ehitus­materjalid lubja­kivi, dolomiit ehk dolokivi, liiv, savi jt. Tähtsamad maavarad on veel fosforiit, graniit, mere- ja järvemuda, mineraal­vesi jt. Oluline ekspordi­artikkel on aiandus­turvas.

Eesti tähtsaim maavara on kukersiit­põlevkivi. See on sette­kivim, mis koosneb mitte­täielikult lagunenud orgaanilisest ainest. Nimetus kukersiit tuleb kunagise Kukruse küla ja mõisa järgi, mille lähistel 1916. aastal kaevandamist alustati. Põlev­kivi on tekkinud Ordo­viitsiumi ajastul enam kui 450 miljoni aasta eest soojema­poolses madal­meres. Sealt on põlev­kivisse jäänud ka mitmeid kivistunud eluvorme. Kukersiidis sisalduv orgaaniline aine, mida on 30–70%, pärineb teatud liiki sini­vetikast. Mõned põlev­kivi­kihid sisaldavad ka teatud hulka õli ja selle alusel on Ida-Virumaal välja kujunenud õli­tööstus.

Arvestuslikult on Eestis põlevkivi­varusid ligi 5 miljardit tonni ja sellest peaks tänase kasutamise juures jätkuma veel umbes sajaks aastaks. Põlevkivi esineb maapõues 2,5–3 m paksuse kihina, mis õheneb lõuna ja lääne suunas. Ida-Virumaal, paekalda lähedal asub lade maapinna ligiduses, umbes 7–100 m sügavusel. Eesti põlevkivi­maardla paikneb umbes 1700 km² suurusel alal. Põlevkivi kaevandatakse nii maa-alustes kaevandustes kui ka karjäärides ehk avakaevandustes.

Paraku pole põlevkivi kaevandamise perspektiiv kuigi hea süsiniku­heite tõttu, mis tekib eriti toorme põletamisel, näiteks elektri­energia saamiseks. Ka õlitehased, mis kasutavad põlevkivi õli tootmisel ja saastavad keskkonda vähem, peavad maksma üha kõrgemaid heite­tasusid ning nendegi perspektiiv pole rohe­pöörde valguses selge.

Teiseks tähtsaks maavaraks on Eestis fosforiit. See maavara on tekkinud Ordoviitsiumi ajastu meres u 480 miljonit aastat tagasi selg­rootute loomade jäänustest. Peamised leiu­kohad asuvad samuti Põhja-Eestis, Rakverest idas ja lõunas, kus fosforiidi­kihi paksuseks on 5–6 m. Väiksemad varud on teada Aseri, Toolse ja Tsitre leiu­kohtades. Fosforiiti kaevandati põllu­majanduse tarbeks Maardus kuni 1980. aastate lõpuni. Uute kaevan­duste rajamise ja sealt lähtuva ohu vastu astus rahvas üles aga nn fosforiidi­sõjas ja 1991. aastal lõpetati Eestis selle maavara kaevandamine.

Eesti on paene maa ja meie rahvus­kiviks on lubjakivi ehk paekivi. Paas on lubjakivi, mergli ja dolomiidi rahvapärane koond­nimetus. Lubjakivi koosneb peamiselt mineraalist, mida nimetatakse kaltsiidiks. Kõrge magneesiumi­sisaldusega lubja­kivi nimetatakse dolokiviks, mergli nimetust kannab savi­sisaldusega lubjakivi.

Paas on Põhja- ja Kesk-Eesti olulisim ja kätte­saadavaim maavara. Seda on traditsiooniliselt ja laialdaselt kasutatud ehituses, tsemendi-, lubja- ja paberi­tootmisel, aga ka muuks otstarbeks. Suuremad paemurrud asuvad Väos, Harkus, Ungru-Sepakülas, Kundas jm.

Dolokivi on välisilmelt üsna sarnane lubja­kiviga, värvuselt võib olla valge, hall, rohekas, pruunikas, punakas – ainult musta ei ole. Kvaliteetset viimistlus­kivi kaevandatakse Saaremaal Kaarmas. Üleriigilise tähtsusega maardlad on veel Anelema, Koonga ja Orgita-Haimre.

Olulisemad savi leiukohad seostuvad Põhja-Eestis Kambriumi sinisaviga (Kunda, Aseri, Kallavere) ja Lõuna-Eestis Kesk-Devoni saviga (Joosu, Küllatova). Devoni savid on enamasti punakas­pruunid, Kvaternaari savid hallikad või kollakas­hallid. Ligi kolmandik kaevandatavast savist läheb Kundas asuvale tsemendi­tööstusele, savist valmistakse ka kuivendus­torusid, tellis­kive, keraamikat.

Liiv ja kruus on tekkinud põhiliselt Kvaternaaris tuule, mandri­jää ja selle sulamise toimel. Tehno­loogiline liiv on tekkinud Devonis, selle tähtsamad maardlad on Piusa ja Kaku. Ehitus­liiva kaevan­datakse Männikul, Kuusalus, Pannjärvel, Vooremäel. Mitu liiva­maardlat asub ka mere­põhjas (Hiiumadala, Prangli, Naissaare). Kruusa kasutatakse teede­ehitusel, maapinna tõstmisel ja nõgude täitmisel.

Turvas on taimejäänustest (turbasammaldest) koosnev orgaani­line sete. See on oluline maavara, mida on juba ammustest aega­dest kasutatud kütusena. Eestis asub soode tekkeks soodsas kliima­vöötmes ja seetõttu leidub seda maavara rohkesti – sood hõlmavad ligi viiendiku mais­maast. Turba­kihi paksus on keskmiselt 4–5 m, kuid võib ulatuda ka kuni 10 meetrini. Turvas on vajalik kütte­turba (briketi), lautadesse alus­turba ja väetise tootmiseks. Turvas kasvab aeglaselt, umbes milli­meeter aastas, tema kaevan­da­mine ei tohiks ületada looduslikku juurde­kasvu. Suurimad turba­varud on Ida-Virumaal ja Pärnumaal. Tähtsamad turba­maardlad on Lavas­saare, Sangla, Endla, Puhatu. Suur osa turbast eksporditakse.

Mere- ja järvemudas on ladestunud palju kasulikke mikro­elemente, seetõttu kasutakse muda meditsiinis. Kasulikku järve­muda saadakse Ermistu järvest ja Värska lahest. Meremuda üleriigilise tähtsusega maardla on Mullutu-Suurlahes, kasutakse ka Haapsalu muda.

Eestis loetakse mineraalveeks vett, milles mineraal­ainete sisaldus on üle 2 grammi liitri kohta. Tähtsamad mineraal­vee leiukohad on Värska, Kärdla, Kuressaare, Hääde­meeste.