Mis on transgressioon?
Elulähedust püüdlev kirjandus kritiseerib ühiskondlikke norme ja on nendega sageli vastuolus. 20. sajandi viimastest kümnenditest saadik on selle kõrval esile kerkinud suundumus, mis trotsib ja seab ühiskondlik-kultuurilisi tabusid kahtluse alla veelgi jõulisemalt. Käsitletakse teemasid ja kasutatakse kunstivõtteid, mis mõjuvad ühiskondlike ootuste ja normide taustal häirivalt ja skandaalselt. Sellist kirjandust nimetatakse transgressiivseks, st üleastuvaks, kordarikkuvaks.
Korda ei kehtesta kultuuris ja ühiskonnas ainult ametlikud normid (nt seadused), vaid arvutud vaikivad kokkulepped ja jagatud arusaamad selle kohta, mida peetakse normaalseks, sündsaks, lubatuks. Need arusaamad muutuvad aja jooksul ning on kultuuriti erinevad, kuid mingid üldtunnustatud normid on olemas igas ühiskonnas. Kõige tugevamad ning sageli ka kõige varjatumad on normid, mis puudutavad seksuaalsust, vägivalda, surma ja kollektiivse identiteedi alustalasid, näiteks religiooni või rahvust. Selliste tundlike valdkondade puhul võivad tavad ette näha, et mingitest nähtustest ja teemadest ei räägita üldse või räägitakse mingil kindlal moel.
Transgressiivne kirjandus eirab neid tavasid – räägib asjadest, millest rääkimist ühiskonnas välditakse või taunitakse. Paljud sellised teemad on seotud kehaga, iseäranis keha intiimsete funktsioonide või vigastustega, mille kujutamist peetakse sageli piinlikuks või jubedaks. Näiteks seksuaalaktidest, kehaeritistest, haigusilmingutest, vägivallategudest, narkootikumitarbimisest ja laipadest räägitakse avalikkuses ning enamasti ka eraelus vähe, vaoshoitult ja kaude.
Samasugused piirid kehtivad hulga psühholoogiliste, eetiliste ja sotsiaalsete nähtuste puhul. Näiteks vaimuhaigustest, moraalsetest puudustest (julmus, reetlikkus, äärmuslik egoism või materialism jms) või kuritegudest rääkimine on inimestele enamasti ebamugav. Transgressiivne kirjandus keskendub aga just nendele inimelu aspektidele, käsitleb neid avameelselt ja üksikasjalikult ning sunnib neisse süvenema, isegi kaasa elama.
Transgressiivselt mõjub ka ühiskonnas pühaks peetud nähtuste koomiline, parodeeriv, groteskne käsitlus. Religioosses ühiskonnas on sellised nähtused seotud eelkõige usuga; rahvuslikule ideoloogiale rajatud ühiskonnas rahvusidentiteedi ja -sümboolikaga. Üldlevinud on aukartlik suhtumine ka näiteks perekonda ja lastesse või kultuuripärandisse. Transgressiivne kirjandus käsitleb neid asju argise, mitte kuidagi erilisena; kujutab tegelasi, kes neisse väärtustesse lugupidamatult suhtuvad või neid kahjustavad.
Peale teemade ja hoiakute võib transgressiivsus väljenduda ka keelekasutuses. Tabulisi objekte ja nähtusi nimetatakse võimalikult otse, nende häirivat olemust ei pehmendata ega varjata, vaid võimendatakse (näiteks väljenditega, mis mõjuvad jõhkralt otsekoheselt või on ropud). Kirjeldused on võimalikult detailsed, põhjalikud, täpsed.
Nende omadustega provotseerib transgressiivne kirjandus lugejaid, kuid õhutab juurdlema kultuuris ja ühiskonnas kehtivate piiride ja reeglite üle, vaatlema kehtivaid norme kriitiliselt ning teadvustama nende suhtelisust või neis peituvaid vastuolusid. Transgressiivne kirjandus analüüsib, mida normaalsus ühiskonnas tähendab ning kuidas see mõjub inimese elule ja psüühikale.
Transgressiivne teos
1997. aastal valmis kunstnik Raul Meelel teos „Eesti apokriivad“, mis kujutas endast sinimustvalgeid tahvleid, millele on kirjutatud tekste, sh selliseid, mida võib pidada roppudeks.
Meele teos oli pühendatud Eesti Vabariigi 80. sünnipäevale ning põhjustas Tallinna Kunstihoone külastajate hulgas mitmesugust vastuvõttu. Leidus neid, kes pidasid tegu lipusolvamiseks. Kunstniku sõnul väljendas tema töö aga just nimelt igatsust suurema väärikuse järele Eestis.
1. Transgressiivse teose mõju ja mõte
Arutle õpitekstile toetudes.
1.1. Miks Raul Meele teos mõjus paljudele vaatajatele transgressiivselt?
1.2. Mida olulist võib kunstnik sinu arvates sellise teosega taotleda?
Transgressiooni tagajärjed
Transgressiivse teose ilmumine võib olla sündmus, mis ületab kirjanduse enda piirid: tõmbab meedia tähelepanu ning äratab huvi laiemas avalikkuses, mitte ainult tavapärases kirjanduspublikus. Olenevalt sellest, kui tundlikku teemat ning kui teravalt teos puudutab, võib ühiskond reageerida rahulikumalt või raevukamalt, huvi kesta pikemat või lühemat aega. Juhtub ka, et kirjandusteoses nähakse lisaks kirjutamata normide rikkumisele seaduserikkumist. Teost ei tajuta sel juhul enam kui midagi kunsti valda kuuluvat, vaid kui kunstivälist tegu, mis on mõne kehtiva õigusnormiga vastuolus.
Niimoodi on kirjandusteosed alati lubatu ja keelatu, normaalseks ja ebanormaalseks peetu piire kombanud ning seeläbi neid piire ka nihutanud. Hulk teoseid, mis oma ilmumisajal ja ‑kohas mõjusid transgressiivsena, kuuluvad nüüdisajal tunnustatud klassika hulka ning tänapäeva lugejal võib olla raske mõista, millega nad minevikus lugejaid vapustasid. Sama raske on ennustada, kuidas nüüdisaegsed teosed, mis lugeja vastuvõtuvõime proovile panevad, tuleviku kirjandust ja kultuuri kujundavad.
Mis on kunstile lubatud?
2016. aastal esitati Eestis kirjanik Kaur Kenderile (snd 1971) teose „Untitled12“ (2014) eest süüdistus lapsporno valmistamises. Menetlus tõi nii kohtus kui ka avalikkuses kaasa palju pinevaid arutlusi selle üle, miks kirjandus peaks käsitlema ka kurja, keelatut ja hälbelist ning juurdlema lubatu ja lubamatu piiride üle.
2017. aasta mais mõistis kohus Kenderi õigeks.
2. Transgressiivsuse vead ja väärtused
Arutle õpitekstile toetudes.
2.1. Kas transgressiivset kirjandust tuleks karta?
2.2. Kas kirjandusel ja kunstil on ülesandeid, mida nad saavad täita ainult transgressiooni abil? Milliseid? Põhjenda.
Klaaslaps
Maarja Kangro, 2016 (katkendid)
Eesti kirjaniku Maarja Kangro (snd 1973) „Klaaslaps“ (2016) esitab päevikuvormis autori enese loo sündimata lapse kaotusest – loote raske väärarengu tõttu vältimatuks osutunud abordist. Teos tekitas elavaid ning vastakaid reaktsioone, osa lugejaid elas väga kaasa, leidis lohutustki, teistes tekitas raamat pigem segadust või koguni kohutas.
3. Tundlikul teemal kirjutamine
Arutle enne lugemist.
Millised on meie ühiskonnas üldtunnustatud kujutelmad laste saamise, raseduse, laste kasvatamise ja vanemarolli kohta?
9. jaanuar 2015, reede, kell 8.25
[‑‑‑]
Jaa, ma olin muidugi uhke, iseenese ees, nagu Frankensteini koletis, kes on äkki muutunud pärisinimeseks. Teised ei tea, et koletise jaoks on see nii big issue, saada tavaliseks inimeseks, aga koletisel on tõeline pidu. Inimese funktsioonid kogu oma jama ja tüütusega!
Mulle oli lubatud, et titast saab teha 3D-pilte. See kõik on liigutav protseduur, oli öelnud arst Mustamäe Fertilitases. Tital on silmad veel niimoodi – vaat niimoodi – kinni.
„Ja siis öeldakse, et kõik on korras,“ oli ta öelnud. Sugestiivse, langeva intonatsiooniga.
Tavalise ultrahelimasinaga olin ma juba näinud, kuidas väike olend käsi ja jalgu siputas. Väike valgesäbruline vee-elukas mustal taustal. Võimendatud südamelööke olin ma kuulnud juba õige mitu korda, see oli nagu rongi kihutamine krappraadios. Metsik ja tõsine.
Nüüd pidime nägema last suure masinaga, mis oli olemas ainult Viimsis. Doktor Reet Laasiku kabinetis (oli see nr 12?) lasti suur tuli ära ja projitseeriti ultrahelipilt laiale ekraanile. Laps siputas jalgu ja Jaanus naeris. Arst liigutas oma nuia mööda mu kõhtu edasi-tagasi ega öelnud midagi. Hall, must ja valge pilt liikus ja lainetas ekraanil, lapse luustik ja südametöö olid ilusti näha. Arst liigutas ikka veel nuia. Siia-sinna. Jäime kõik vait. Väike olend siputas, aga rohkem me ei naernud.
Arst küsis: „Kui vana te olete?“
„Nelikümmend üks.“
„Mhmh.“
„Kuidas paistab see pilt?“
„Päris korras siin kõik ei ole.“
See oli see klahv. Üks vajutab ja teine peaks jahmuma, aga tegelikult kohe ei jahmugi. Emotsionaalne masinavärk pole nii kiire. Küsisin teesklematult asise tooniga: „Mis siis valesti on?“
Arsti, nagu paistis, pahandas see, mis ta nüüd ütlema pidi. Ta hääl oli kõrge ja ärritunud.
„Las ma nüüd vaatan kõigepealt! Rahu!“
Rahu? Me polnud Jaanusega kumbki mitterahu märke üles näidanud. Arst oli silmnähtavalt närvis.
Tema rahu-karjatuse järel ei öelnud me enam midagi ja mõne aja pärast küsis arst: „Kas te olete need katsed kõik omavahel teinud?“
See oli kunstliku viljastamise rasedus. Kõik oli toimikus kirjas. Minu väike ilmailme, viimane katse, mille ma sain teha Haigekassa toel.
Siinsamas Fertilitases olin viie aasta eest teada saanud, et IVF on tõenäoliselt mu ainus võimalus, sest munajuhad ei lase läbi. Laparoskoopia järel sain ma selle halva uudise, aga arstile, kes laparoskoopia tegi, kinkisin ma Apollo luuleraamatu pealkirjaga „Raamat“, eesti luuletajate tellimusluuletused raamatust. Ise panin selle Apollo tellimusel kokku. Ei tea, mispärast sihuke kingitus; praegu oli mul sellele imelik mõelda. Ma ei olnud tollal veel ühtki operatsiooni ega üldse mingit tõsisemat protseduuri läbi teinud, hammastki polnud mul välja tõmmatud, ja mu teadmised sellest, kuidas arstidega käitutakse, pärinesid nõukaaegsest lapsepõlvest. Olin kuulnud, et mingi jama järel neile ikka kingitakse midagi. Kommikarbid, konjakid ja värk. Toonane arst, sümpaatne mees, lehitses hajameelselt luuletajate fotosid ja küsis Riia vene kiriku kohta Joel Sanga selja taga: „Kus selline asub?“ Kui ta kuulis, et Riias, ütles ta, et ahaa, selge, muud maailma kohad oleksid tuttavamad ette tulnud.
Aga nüüd, see doktor Laasiku küsimus. Need katsed.
„Jah.“
„Teil ikka ei klapi see asi omavahel,“ ütles arst.
„Mis seal siis lahti on?“
See oli vaimse peapöörituse tunne, alles nüüd. Down. Kas lapsel on Down, ongi? Ei, ütles arst. Downi ei ole. Kuklavolt on täiesti normaalne. Tuli välja, et kõik vanusega seotud riskid taandusid, asi polnud selles.
„Vaadake, tal ei ole koljuluid. Kuklast kõrgemalt on aju kaetud ainult pehmete kudedega. Näete. Tema aju on looteveele eksponeeritud.“
Mihuke tüütu jama. See käis mul esimese asjana peast läbi. Koljuluud ei ole õigeaegselt arenenud ja peavad nüüd järele kasvama, ja nende kasvamine võtab aega ja on jälle üks igavene jant ja painaja. Paar sekundit hiljem jagasin ma ära, et kui need luud nüüdseks pole tekkinud, siis nad enam ei tekigi.
Aga pehmed koed? Kas pehmed koed ei kaitse, uuris Jaanus.
Ei. Lootevesi uhub tasapisi lapse aju ära.
Lapseke sirutas end.
Akraania ja anentsefaalia.
Muidugi ma teadsin, mida need sõnad tähendavad, iga filli õppinud inimene teab. Isegi korralikus keskkoolis käinu peaks teadma. Akraania, astoomia, anoftalmia. Miks mitte ka apoodia, akeiria. Igaüks võib sihukesi sõnu välja mõelda. Mida ma ei teadnud, oli see, et sellised konditsioonid on tõesti olemas.
[‑‑‑]
12. jaanuar 2015, esmaspäev
[‑‑‑]
Ma mõtlesin, mis tunne – kas vabastav? – oleks saada mõneks ajaks orgaaniliseks vabrikuks, lihatükiks, känkraks. Omaenese orgaanilise kamaka eksistents realiseerida. See tundus mulle – vahel – eksootiliselt ahvatlev, kuidas vanemad oma aja ja ruumi väikese olendiga täitsid, oma tühjusetaju tema alla ära peitsid. Kas pole ahvatlev, ennast iseendast lahtisaamise kaudu realiseerida? Valikuvastutus hajub, sa lihtsalt pead.
Eks ma muidugi petsin iseennast. Olin sedavõrd harjunud subjektne olema, et oma tahte pidev allasurumine tundus eksootiline. Lahe on veeta mõni päev metsas, džunglis, ilma elektrita, äralõigatuses. Lahe on veeta mõni aeg teise teenistuses objektina. Korraks eksootikat, aga siis?
Muidugi oli pereõnn kohutav. Laps kehastas ligimese-paradoksi, nagu ma seda nimetasin, kuubis. Neljandas astmes jne. Ligimese-paradoks oli see, et inimene ei saa ilma ligimeseta elada, tema tegudel pole ligimeseta tähendust, ja ometi tüütab ligimene ta painavalt ära, ka koos ligimesega ei saa ta elada. Aeg-ajalt, sageli. Nagu ütlevad laulusõnad: with or without you, I can’t li-i-ive with or without you.
See väike olend, kes on sulle kõige tähtsam, nüristab sind, blokeerib su mõtlemise oma kisaga, võtab su aja ja keskendumisvõime. Hinnaline, imeline viletsus. Uue inimese kannatlik käivitamine, organismist inimese tegemise püha ja loomalik vaev. Läbi aegade naiste, tasapisi, viimaste aastakümnetega üha rohkem ka meeste painaja. Vaimselt alakoormuslik, emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav tegevus. Laastav igavus, kordus, kordus, kordus. Milline naine ei eelistaks Platoni või ajalehe lugemist imiku jauru vaigistamisele? Ühiskonna, traditsiooni nui peab olema päris kõvasti talle pähe lajatanud, kui ta väidab, et eelistab jauru. Siiralt ütleb mõni mõtlematuke seda võib-olla enne, kui jaur tegelikult käes on.
Ma polnud kuulnud, et lasteaia- või sõimekasvatajate seast oleks tulnud ühtki vaimuhiiglast. Ka selleks, et olla hea lastekirjanik, nagu ma oma elus olin näinud, on inimesel vaja piisavalt tihti lastest pääseda. Vaja on kõva tugistruktuuri, mis tubli osa konkreetsest jändamisest enda kanda võtab. Mu andeka ema selja taga seisis tasakaalukas ja jõuline vanem põlvkond, ennekõike Siberis käinud vanaema. Ühelgi hommikul polnud ema pidanud vara tõusma, et lapsi kooli saata.
Olla lakkamatult, pausita hõivatud „endast intellektuaalselt nii palju alama olendiga“ (ütles Kirke) on metsik katsumus.
Lõputult, lõputult suuta imetleda bioloogilist massi. Nagu armsamaid, nii ka lapsi. Elus organisme, kudesid. Väike olend. Inimene. Lõputult heldida.
[‑‑‑]
28. jaanuar 2015, kolmapäev, ~14.00
[‑‑‑]
Kui lootekest lapse ümbert ära tuli, nägin ma, kui filigraanselt viimistletud inimene ta oli. Nagu oleks 3D printer ta välja trükkinud, peenelt väljatöötatud sõrmeliigeste, luude ja kõrvadega. Päris inimese rinnakorv. Ilusa kujuga käed, õlad ja rangluud. Ja kahtlemata oma näojooned. Ta oli oma isa nägu. Lõug, nina ja silmade paigutus. Tema näoilme hämmastas mind. See oli keskendunud ja üldse mitte etteheitev. Süvenenud, omas maailmas, arusaaja.
Ei, ma ei heida teile midagi ette. Ja te ei saa minust enam kunagi aru.
Aga koljuvõlv oli tal tõepoolest puudu ja tume, peaaegu lillakaspruun aju valgus sealt välja. Keegi oleks tal justkui koljuvõlvi samamoodi ära lõiganud nagu Hannibal lõikas selle ära politseinikul, keda mängis Ray Liotta.
Kui laps selili pandi, jäid tal käed rinnale, suure inimese nonšalantses asendis. Kindlasti ütles ta mulle midagi olemise kohta, midagi niisugust, mida mitte keegi pole kunagi öelda osanud, meie tavalises keeles, mis on paratamatult abjekt. [Jah, nii olen ma haiglas kirja pannud: keel kui abjekt. Keel ise on meie abjektsus, mis meid vormib: abjekt, mis loob abjektsuse. Keel on sitt, mida me välja ajame. Seepärast peabki looming nagu sitahäda olema ehtne, sest sittumise teesklus kukub veel piinlikum välja kui sittumine ise.]
„Tema on meil ... väike neiu,“ ütles arst.
Uurisin last nagu imet. Ikkagi see ime-sõna. Tema oli mu kohutav ja kurb ime.
Trooja valitsejad ütlesid Helena kohta: „Kohutav on näha, kuidas ta sarnaneb surematute jumalannadega.“ Kummaline, kohutav, kuidas see väike mitteisikust tita sarnanes surelike inimestega.
Ütlesin Jaanusele, et ta ka titat vaataks. Jaanus nagu astus korraks ligi, aga tegelikult näis mulle, et ta ei vaata. Mis teha, kui ei julge, siis ei julge.
Võtsin telefoni, mille Jaanus oli mu voodi peale pannud, ja hakkasin last pildistama. Aga algul tulid isegi välguga tehtud pildid väga tumedad, kuna olin mobiilikaameral exposure value maha keeranud – viimane pilt sai tehtud ereda päikese käes Málagas. Istusin veidras asendis, nabanöör seest välja tolknemas ja nabanööri küljes käärid, laps oli veel nabanööriga minu küljes kinni. Sättisin kaamera valgust, aga selleks ajaks, kui ma valguse paika sain, olid nad tita juba külili keeranud, nii et ma tema ilusat väikest nägu enam korralikult pildile ei saanud. Teda tohtis ainult steriilsete kinnastega puudutada.
Esialgu pakiti ta läbipaistvasse kilesse.
[‑‑‑]
Veebruari esimene nädalavahetus 2015
Tartusse Elini sünnipäevale ma ei läinudki. Oleksin pidanud, sest see oli ikkagi vana hea sõbra sünnipäevapidu, pealegi väga omapärase algusega: kõigepealt pidi kogu kambaga mindama kunstinäitusele. Aga minul oli ainult üks teemadering, millele ma suutsin keskenduda. Surm, väärarengud, traumad, surm. Sünnipäevale see ei sobinud. Parem oli, kui ma niipea kellelegi külla ei läinud.
Selle nädala lõpul käisin esimest korda uuesti jooksmas. Läbi Kalamaja pargi, mööda Tööstust, mööda Erikat, siis mööda Kaera ja sealt edasi Stromkale. Stromkal nägin ma, kuidas üks ema jalutas oma kahekümnese tütrega mööda rannaäärt, ja jäin seisma. Mitte et see pilt oleks mind nii väga vapustanud. Lihtsalt vaatasin.
Tütar oli pikka kasvu, pika musta hobusesabaga, roosade põskede ja valge jopega. Ta loopis käsi suvaliselt siia-sinna ja karjus: „Šjuu-šjuu! Šjuu!“
Ema käis tal järel ja sosistas: „Тихо, тихо, тихо.“
Hull tütreke läks õõtsuval sammul mööda lumelögast randa edasi, vehkis käte-jalgadega ja karjus muudkui: „Šii-juu, šjuu-šjuu!“
Kui palju ma olin viimasel ajal imetlenud seda, kuidas inimestel ikkagi uued inimesed sündisid. Kuidas neil käte, jalgade ja peaga järglased välja tulid. Ükskõik millised – vildakad, rasvuvad, kõõrdsilmsed. Kasvasid, jäid ellu rohkem kui kaheks päevaks. Eluspüsiv inimmaterjal, imeasi.
Kas ma oleksin näinud mingit sellist pilti tulevikus? Kuuekümnesena käin ringi arutu täiskasvanud lapsega, kes jaurab, aga tunneb mu võib-olla siiski ära. Kasin teda, leian oma elu suure mõtte suure inimkänkra kasvatamises, tema toitmises, vaatan heldinult ühe elusolendi reaktsioone. Bioloogilise vabriku toimimist.
Selline on armunu pilk: kui liigutav, kui eriline see on, et teine on kinni oma kehalisuses! Kuidas ta ongi oma keha, ja ei ole ka. Kuidas ta hingab. Tundide kaupa – olgu, ärme liialda, poole tunni, kümnekonna minuti kaupa võid seda jälgida. Kopsualveoolid täituvad õhuga, jumal küll. Rinnakorv tõuseb ja langeb. Näe, nüüd neelatas. Võpatas. Kuidas see toidab!
Armunu pilk bioloogilisele ollusele.
Enne raseduse katkestamist, sellal kui laps veel pahaaimamatult edasi elas, olin ma uskunud, et oleksin selleks suuteline. Olin mõelnud, et kui puuduvate koljuluude asemel oleks mõni selline sündroom, millega lapsel oleks šansse ellu jääda, ükskõik millisena, siis ma ei kahtleks. Küll ma juba suudaksin. Nii olin ma uskunud.
Arvatavasti hindasin ma ennast üle. Ma läksin juba igava inimese juttu kuulates kümne minutiga kärsituks, sisemine loom hakkas vinguma. Kas ma oleksin artikuleerimata lalina igapäevase kuulamisega paremini toime tulnud? Oleksin inimesena arenenud? Kas meil on selleks neid kannatavaid olendeid vaja, et ise nende arvelt areneda?
4. Kust algab transgressioon?
Loe ja arutle.
4.1. Kuidas on sündmused ja mõttekäigud neis katkendites vastuolus ühiskonnas käibivate tavakujutelmadega?
4.2. Kuidas erineb minajutustaja väljendusviis sellest, mida neil teemadel rääkides tavaliselt kasutatakse? Pööra tähelepanu näiteks sõnavarale, eneseanalüüsi põhjalikkusele, jutustaja avameelsusele.
4.3. Mis puudutas sind katkendites kõige enam? Miks?
- Kogemused, millest jutustaja räägib.
- Mõtted, mida need temas tekitavad.
- See, et ta oma kogemusi ja mõtteid ei varja.
4.4. Kui katkendid tekitasid sinus peamiselt ebamugavust ja vastumeelsust, siis seleta, miks on oluline, et kirjanduses leiduks selliseid raamatuid.
4.5. Kui hakkasid minajutustajale kaasa elama ning katkendid virgutasid sind mõtlema, siis seleta, miks sellised raamatud mõningaid lugejaid kohutavad ja pahandavad.
5. Omaelulooline ilukirjandus
Loe ja arutle.
5.1. Loe Maarja Kangro novelli „48 tundi“ kogust „Ahvid ja solidaarsus“ või 2010. aasta veebruarikuu Loomingust.
5.2. Analüüsi minategelase dialoogi kunstiarvustajaga. Kuidas suhestuvad dialoogis ilukirjanduse, õige kirjanduse, fiktsiooni, autobiograafia ja elu mõisted?
5.3. Kuidas võiks seda dialoogi tõlgendada Maarja Kangro loomemeetodi seletusena?
5.4. Mis teeb seesuguse loomemeetodi transgressiivseks?
