Muutused kirjandusteksti vormis
Nüüdiskirjandus käsitleb tehnika rolli ühiskonnas ning mõju inimese minapildile, kuid uued tehnilised võimalused, sh sotsiaalmeedia, on märkimisväärselt mõjutanud ka kirjanduse enese identiteedi aluseid: kirjutamisprotsessi, kirjandusteoste vormi ning üldisi arusaamu keele kunstilisest kasutusest ja autorsusest.
Sotsiaalmeedia on muutnud kirjutamise rolli ja vormi nii igapäevaelus kui ka kirjanduses. Sotsiaalmeedias luuakse ja tarbitakse informatsiooni kiirelt, see asjaolu mõjutab sealset keelekasutust: sageli puuduvad kirjavahemärgid ja suurtähed, sõnavara ja lausestus on lihtne. Kasutatakse pigem kõnekeelele omaseid võtteid, eneseväljendus on spontaanne ja mänguline, selles lõimuvad eri allkeeled ja registrid (näiteks leidub palju anglitsisme).
Sotsiaalmeediasuhtlus on enamasti vahetu ja emotsionaalne, tähtis on enese ilmekas väljendamine, et elada kaasa sõpradele või pälvida reaktsioone oma mõtetele-tegudele. Seetõttu iseloomustab sotsiaalmeediast välja kasvanud või sellest inspireeritud ilukirjandust sageli jõuline minakujund, samuti sotsiaalmeediale omased keelelised eripärad.
Osa sotsiaalmeediaplatvorme seab tekstile vormilisi raame. Näiteks Twitteris on piiratud sõnumite pikkus, mis sunnib otsima nappi ja tihedat väljendust. Sarnaseid piiranguid seadis tehnilistel põhjustel varasem infotehnoloogia, näiteks oli mobiiltelefonidega võimalik saata kuni 160-märgiseid tekstisõnumeid ning veebis ja tekstitöötlusprogrammides valmistas raskusi täpitähtede kasutamine, nii et neile tuli leida asendusmärke. Nagu tehnilised piirangud ikka, ärgitasid need tingimused mitmesugustele loomingulistele lahendustele nii tavasuhtluses kui ka kirjanduses.
Teisalt on info- ja suhtlustehnoloogia tekstiloome piire avardanud: tekstile saab hõlpsasti lisada pilte, videoid ja helifaile. Teksti ja pilti või videot on järjest vähem põhjust vaadelda hierarhiliselt, nagu oleks tekst peamine väljendusvahend ja visuaalne materjal selle illustratsioon. Nii veebilehtedel, sotsiaalmeedias kui ka selles keskkonnas sündinud kirjanduses on nad teose võrdsed ja lahutamatud osad. Veebile iseloomulik rohke visuaalmaterjali kasutamine on mõjutanud raamatute kujundust. Kui algselt veebis ilmunud tekstid avaldatakse hiljem paberraamatuna, kaasatakse sinna samasugune visuaalne materjal ja järgitakse kujunduses veebile omast (eri žanris fotod, meemid, kirjatüübid jms).
Paberraamatuna esitatud tekstile on tekkinud alternatiive, mis ei ole paberile üle kantavad. Digitaalne kirjandus eksperimenteerib veebi võimalustega (näiteks teksti hargnemine eri versioonideks linkide kaudu). Ühtlasi pakuvad sellised tekstid, mida saab lugeda arvuti- või telefoniekraanilt, varasemast hoopis teistsugust lugemiselamust.
Traditsioonilise raamatuga võrreldes on kõige suurem muutus see, et lugeja-vaataja asetatakse positsioonile, kus ta on tehnikast väga selgelt teadlik ning peab seda respekteerima. Versioonideks hargnenud teksti pole võimalik peatada ja tagasi kerida, nagu saab teha näiteks filmiga. Lugeja ei saa tekstivoogu oma tahtele allutada, lugeda nii-öelda omas rütmis – kergesti võib juhtuda, et lugemistehnika määramise kaudu hoiab tekst kontrolli all hoopis lugejat.
Tehnilisest vormist kunstivormiks
Eesti tuntuim tvitterikirjanduse esindaja on Keiti Vilms (snd 1983), kes avaldab oma mikroblogides (twitter.com/keitivilms ja instagram.com/keitivilms/) sõnamängulisi lühipostitusi. Nendest on koostatud ka raamat „@keitivilms“ (2017). Tema looming on vormilt äärmiselt minimalistlik, ent annab tunnistust suurest kirjanduslik-keelelisest loovusest. Näiteks kas või lihtsa täheasendusega suudab ta värskendada lugejate keeletunnetust ja kultuurikogemust: nohuvabohu, lootusõpetus, helgeltnägija, küünikunahast kasukas, sotsiaalpõrgustik, aed parandab haavad, oled mu lemmikhuulekogu.
Eesti luuletaja Liina Tammiste luulekogu „Refresh“ (2013) on sündinud Facebookis avaldatud tekstidest. Raamat näeb välja nagu vinüülplaat, osutades muusika tähtsusele meie kaasaja kultuurikogemuses. Lühikeserealised ja sõnamängulised värsivormis tekstid jutustavad mingi hiljuti juhtunud loo või esitavad mõne seiga autori elust. Tegu on nn suhteluulega, tekstid on rõhutatult minakesksed, vihjatakse seksuaalsetele kogemustele ja mängitakse mitmesuguste naise kujutamise stereotüüpidega. Taustal on kõneks tarbimisharjumused (nt osutused sellele, mida minakõneleja poest ostab) ja käitumine sotsiaalmeedias (nt mida ta laigib). Pealkirjaks valitud kujund „refresh“ osutab irooniliselt sellele, kuidas uute tehniliste vahenditega kaasnevad mõtte- ja käitumisviisid on kandunud üle inimsuhete valdkonda.
Soome kirjaniku Hannu Luntiala (snd 1952) romaan „Viimased sõnumid“ (2006, ee 2009) on SMS-ide vormis. Teoses jutustatakse kommunikatsioonifirma töötaja eneseotsingutest mobiiltelefoni sõnumite kaudu. Lugu sisaldab kõiki klassikalisele ilukirjandusele omaseid tunnuseid: siin on tegelased ja sündmused, kirjeldused, dialoogid ja sisekõne. Samal ajal lõhub SMS-i vorm piiri luuleteksti, proosa ja draamateksti vahel, kasutades kõigi ilukirjanduse põhiliikide võimalusi.
Veebikirjandus
1. Sõnakunsti avardunud võimalused
Arutle õpitekstile toetudes.
1.1. Too õpitekstist välja sellised tekstide ülesehitamise võtted, mida enne nüüdisaegse tehnika leiutamist ei olnud põhimõtteliselt võimalik kasutada. Seleta, miks see ei olnud võimalik.
1.2. Võrdle paberraamatut digiväljaandega (näiteks paberõpikut e-õpikuga või ajalehte uudisteportaaliga). Kuidas erinevad kirjaliku teksti ning pildi- ja helimaterjali suhted? Kumba liiki kandja puhul saab öelda, et kirjalik tekst moodustab põhisisu, kumba liiki kandja puhul on tekst, pilt ja heli võrdsed ja üksteist täiendavad sisuloome vahendid?
1.3. Arutle, kui viljakalt nüüdisaegne sõnakunst kasutab tehnika võimalusi teksti, pildi ja heli koostoimeks. Kui oskad, too näiteid teostest, mis seda teevad. Kirjelda kogemuse või kujutluse põhjal, kuidas sellised teosed lugemisharjumusi ja -elamusi muuta võivad.
Keel kui teksti teema
Kirjandusteos on eri tasandi keeleelementide (häälikud, tähed, silbid, sõnad, laused) eesmärgipärane tervikuks seadmine. Keel on kirjanduse materjal. Kõige selgemalt tajume keelt kui kirjanduse materjali luules, kus iga häälik või sõnarõhk võib tekitada uudse kujundliku tähenduse.
Keel võib olla ka teksti keskne teema või iseseisev kirjeldusobjekt. Selliste tekstidega juhitakse tähelepanu meid kõikjal ümbritsevale keelele: eri allkeeltele (argikeel, lastekeel, oskuskeel, murre jt) ning meie igapäevakeeles peituvale mitmetähenduslikkusele, keeles sisalduvale vaimustavale väele või suunavale jõule. Varem paigutusid sellised tekstid pigem eksperimentaalse kirjanduse valdkonda, käesoleva sajandi algul on nad aga muutunud meie kirjanduskogemuse lahutamatuks osaks.
Keeleluule
Eesti nüüdiskirjanduses võib esile tõsta keeleluule (näiteks Mart Kangur, Jüri Kolk, Kalju Kruusa, Kaupo Meiel, Siim Pauklin, Keiti Vilms). See on mänguline ja vaimukas, kuid ei piirdu üksnes humoorikate sõnamängude või päevakajaliste naljatustega. Mitme autori loomingus on üheks lausa programmiliseks teemaks sõna ja kirjutamisega kaasnevad küsimused: näiteks Mart Kangur alustab raamatut „liivini lahti“ (2017) kutsega „tere tulemast sõna / köögipoolele“. Samas pole see lihtsalt abstraktne keele teemadel filosofeeriv luule, vaid tegeldakse nüüdisaja sündmuste ja inimestega, mõeldakse tõest ja teadmisest, isiklikust õnnest ja tundeelust.
2. Umbusk ja usaldus keele vastu
Loe ja arutle.
2.1. Loe Hasso Krulli teksti „Keeleusaldus“ (Vikerkaar 2009, nr 12), mis käsitleb Mart Kanguri luulekogu „Kuldne põli“ (2009).
2.2. Seleta, millist hoiakut nimetab kriitik umbusuks keele suhtes. Millised keele omadused umbusku tekitavad?
2.3. Arutle Krulli kehtestatud hoiakuskaala umbusk – mõõdukas umbusk – keeleusaldus üle.
- Milline neist hoiakutest on tavasuhtlusele kõige paremini toeks?
- Milline sõnakunst neist igaühe mõjul võiks sündida?
2.4. Jälgi, kuidas pliidiküttimise näitel seletatakse mänglevate võõritusvõtete ja ausa emotsionaalsuse seost keeleluules. Miks tunduvad mäng ja ausus esmapilgul vastandlikud? Kuidas võib esmapilk eksitada?
Muutunud autorsus
Keele üle mõtlemise ühe vormina on nüüdiskirjanduses esile kerkinud kultuuriruumis ringlevate üldtuntud keelendite, näiteks käibefraaside, reklaamloosungite või mingite muude vormelite koondamine tekstideks. Selliste tekstide puhul avaldub autori loomingulisus eelkõige tähelepanus ümbritseva keelekeskkonna suhtes ning selles, kuidas ta tuntud väljendite konteksti muutes neid märkama sunnib.
Käesoleval sajandil on originaalteoste loomise kõrval üheks loomingu vormiks kujunenud juba olemasoleva kultuurilise ainese töötlemise eri viisid: kopeerimine ja viitamine, taaskasutus ja sämplingud. Käes on remikside, meemide ja segunemise ajastu, mille mõjusid võib tuvastada ka keeles ja kirjanduses. Sajandialguse kirjanikke ja kunstnikke huvitab, kuidas omastada ja ümber töötada avalikus ruumis, sh internetis ringlevat keelt. Sellist loomingumeetodit on nimetatud leitud luuleks või mitteloovaks kirjutamiseks. Nõnda on ümber mõtestumas romantismiajastust pärit originaalsuse, inspiratsiooni, autorsuse mõisted. Sotsiaalsed muutused ja tehnoloogiline areng on tugevalt ähmastanud piiri kirjanduse ja mittekirjanduse vahel.
Leitud luule
3. Kuidas leitakse luulet?
Nüüdisaegse tehnika toel on lihtne jagada sõprade ja tuttavatega igapäevaseid avastusi ja tähelepanekuid kultuuri- ja keelekeskkonnast.
Märka luuletaja eeskujul juhuslikku luulet enda ümber. Pildista või kirjuta üles.
Valik keeleluulet
4. Mida luuletaja keeles näeb?
Loe ja arutle.
4.1. Kuidas iseloomustada iga luuletuse mängu keelega? Millistel eri viisidel on Kalju Kruusa, Mart Kangur, Jüri Kolk, Aare Pilv ja Tõnis Vilu teinud keelest luule teema?
4.2. Millisel juhul on luuletaja ja keel mängus võrdsed, millisel juhul tunneb luuletaja end keelest nõrgem või tugevam olevat?
4.3. Millest võib seesugune tunne tulla?
4.4. Kas lugejal on võimalik seda uskuda? Miks?
