Tulipunane vihmavari. Betti Alver

Kui kõrged olid lauad ja laed! 
​Kui lähedal oli päike! 
​Kui lähedal taevas, kui kaugel aed! 
​Ma olin väike.

​Olin väike, kuid ihkasin juba. 
​Rohkem kui nukku ja nukutuba, 
​rohkem kui pildivihku,
​rohkem kui linnukest pihku,
​täringuks tähte 
​ja palliks kuud, 
​rohkem kui tooreid tikrimarju,
​rohkem, rohkem kui midagi muud 
​ihkasin, 
​ oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!​  

​Ja siis viimaks, viimaks ometigi 
​ta oli mul tõesti peos, 
​tõesti mu südame ligi,
​mu kaenlas, mu süles,
​kord kinni, kord lahti! 

​Kesk jooksujahti 
​tõstsin kilgates üles
​suure päikese poole
​omaenese väikese
​ tulipunase päikese!

​Ema ütles aknast: 
„​Ole ometi tasem.
​Pane vihmavari pingile
​ja tule tuppa
​sööma.” 
​------------------------

​Ma olin väike 
​ja kähku sain küllalt roast.
​Tippasin toast.
​Käsi veel ukselingil,
​lävel kepsu ju löömas jalad –
​ma ei kilganud äkki enam
​ega taibanud vähematki.
​Minu pisike päikene pingil
​oli katki.
​ Oli katki.
​Oli keskelt murtud katki.

Suur päike 
​paistis korraga kaugelt. 
​Lauad ja laed olid samad,
​kuid hoopis madalamad.
​------------------------ 
​Ema lubas osta
​uue varju, mis on veelgi kenam.

Uut aga, 
​uut 
​ ma ei tahtnud enam.