Luuletused

Kuusepärjad on nüüd ustel,
kuuse-ehted müügil poes.
​Kinnastel on kuusemuster –
​jõulukuul on kuused moes!

Kuuseoks on jõulukaardil,
​mille sulle saadan ma.
​Kuuselõhn on jõulutaadil,
​kui me tuppa astub ta.

Kuuse jaoks ei ole vaja
väga palju ehteid.
​Tema ootab lahket maja,
​rõõmu, mis on ehtne.

Paksust metsast meie pärast
toodi teda siia.
​Ta ei kasva meie pärast
​suureks mitte iial.

Me ihkame jõuluks koju
ja otsime tuttavat ust,
​üht tunnet, mis iial ei looju –
​rõõmu väikesest jõulupuust.

Kodus ootab meid jõulurahu,
​laul sujuv ja leebe jutt:
​pere koondub, kes asumas lahus,
​nüüd kõigil on kojutõtt.

Me ihkame jõuluks koju
​ja otsime armastust,
​me ootame rahu ja sooja –
​rõõmu väikesest jõulupuust.

Igal aastal süütab keegi
kuusel küünlad, mille leegid
​toovad vaikset jõulurahu.
Ja su südamesse mahub
​korraga nii palju head,
​et seda jagama sa pead.

Jõuluõhtul igal pool on rahu,
​terves ilmas kuskil pole sõda.
​Jõuluõhtul kuskil pole pahu,
​siis ei sobi üldse tülitseda.

Üle maa on valged lumelipud.
​Tuules tunned karget õnnesoovi.
​Siis, kui paha sõna suhu kipub,
​seda lihtsalt unustada proovi!

Jõuluõhtul ükski laps ei riidle,
​ei siis sobi pilgata või laita.
​Ja kui teine pahuralt sind piidleb,
​võta julgus kokku, teda paita!

Lumi katab puid ja hoove,
tähed on kui hõbe…
​Südamlikke jõulusoove
​saadan sulle, sõber!

Kuuskedel on lumekroonid,
​taevast langeb lisa…
​Südamlikud jõulusoovid
​teile, ema-isa!

Jõuluvana teele rühib,
​põhjapõder ruttab…
​Õnnelikke jõulupühi,
​kulla kauge tuttav!

Südame nii soojaks tegi
​ilus jõulutunne…
​Rõõmsaid pühi nendelegi,
​keda veel ei tunne!

Sel ööl meie tunneme
hella vaikust,
​aeg-ajalt vaid kiriku-
kella kaiku.

Sel ööl suurt imet
​sa hoomad ja näed:
​kõik metsloomad oleks kui
​ühest tõust,
​sööb kiskja-hunt tallega
​ühest nõust.

Sel ööl tuleb kõigile
​andeks anda,
​on hinge sees ruumi vaid
​rõõmu kanda,
​sest on ju jõulud,
on ​jõuluöö
​ja taevas helendab
​tähtedevöö.