Petronella Õnneseen (1). Dorothea Flechsig

Iga tõeline loomauurija vajab loomulikult uurimislaborit. See on Petronellale selge. Just seepärast kogub ta juba ammu aiamajakesse tühje moosipurke. Ta paneb kokkupandava laua akna alla, pühib põranda puhtaks, kruvib oma toast laualambi lahti ja kinnitab selle oma uuele töölauale.

Siis aga avastab ta, et majakeses ei ole pistikupesa. Kui ta on pisut mõelnud, meenub tüdrukule, et tööriistakeldris on muruniiduki pikendusjuhe. Keldris on ka pistikupesa. „Asja juurde!“ mõtleb Petronella. Labori sisseseadmine pole niisama lihtne. Ta veab pikendusjuhtme põiki läbi aia selle tagumisse nurka, kus asub väike puust aiamajake. See pole nüüd enam mingi aiamajake, vaid täiesti salajane uurimislabor.

Petronella kirjutab paberilehele:

Sildi kinnitab ta kleeplindiga uksele. „Viimaks ometi on mul oma uurimislabor!“ rõõmustab Petronella. Laua kohale naela otsa riputab ta oma vana nukukapi, kuhu paneb valmis pintsetid, käärid, luubi, plaastrid, nuku-arstiriistad ja vati. Väga tähtis on tühi vihik, sest sellesse tuleb kõik vaatlusandmed hoolikalt üles märkida.

Alustuseks tahab Petronella uurida vihmausse. Petronella täidab mõne suurema purgi eri sorti mullaga ja kleebib purkidele sildid peale. Kompostmuld, lillepeenra muld, liivane muld. Ema moosipurkide kleepsud sobivad selleks lausa oivaliselt. Nüüd tuleb veel ainult vihmaussid leida. Petronella peab aru, kus võiks nende aias kõige rohkem vihmausse olla. Ta võtab isa tööriista­kastist suure kruvi­keeraja ja kergitab kiviplaate grillimiskoha ääres. Sest nende all on mõnusalt niiske ja varjuline, ja just sinna puurivad vihmaussid oma käike. Kui ta plaadi kiire liigutusega üles tõstab ja küllalt kärme on, saab ta ussid välja tõmmata enne, kui nad uuesti maasse kaovad.

Petronella otsib just suuri ja jämedaid vihmausse.

Kui ta on kokku kogunud 69 vihma­ussi, tahab ta need kõige­pealt ära puhastada. Teatavasti peab ühes korralikus laboris kõik puhas ja steriilne olema. Ta toob vannitoast oma hambaharja, võtab plastmass­kausi sooja veega ja hakkab vihmausse ettevaatlikult harjaga hõõruma. Pärast puhastamist on vihmaussid ilusad roosad. Kui ema tuleb aeda pesu nöörile riputama, näeb ta tütart selle ebatavalise tegevuse juures. „Fui, mis sa teed?“

„Ma puhastan vihmausse!“

„Lase palun vaesed ussid lahti, nende koht on mullas.“

„Ma saan ju kohe valmis.“ Petro­nella võtab oma 69 särav­puhast ussi ja läheb nendega aiamaja­kesse. Nüüd peab ta joonlauaga hoolikalt iga vihmaussi pikkust mõõtma ja andmed vihikusse kirja panema. Ega vihmausse polegi nii lihtne joonlaua peale sirgeks tõmmata. Neile ei meeldi, kui neid mõlemast otsast tiritakse. See on Petronella esimene tähtis uurimis­tulemus. Peagi on kõik tema vihmaussid purkides mulla sees. Mulla pinnale istutab ta mõned taimed, nende vahele aga puistab poolkõdunenud lehti, et ussidel oleks, mida süüa.