Jazz rock
Orkestrimõõtu ansambel
Mõiste jazz rock hakkas laiemalt levima 1960. aastate lõpul seoses ansamblitega Blood, Sweat & Tears ja Chicago. Need olid koosseisult omamoodi ühenduslüliks traditsioonilise rock-ansambli ja suure jazz-orkestri vahel.
Tavapärase rock-ansambli koosseisuga liitus 3–4 mängijast koosnev puhkpillirühm, pillideks saksofon, trompet ja tromboon.
Jazz rock’i suurkuju on trompetist Miles Davis.
Miles Davis
Fusion
Kokkusulanud helimaailmad
Fusion läks 1970. aastate keskpaiku veel sammukese edasi, haarates endasse peale jazz’i ka elemente folgist, reggae’st, funk’ist, heavy rock’ist, progressiivsest rock’ist.
Fusion on instrumentaalne muusika, mida iseloomustavad keerukas rütmika, vahelduvad taktimõõdud, pikad improvisatsioonilised soololõigud.
Esindajaid
- Chick Corea (klahvpillid)
- Herbie Hancock (klahvpillid),
- John McLaughlin (kitarr),
- George Benson (kitarr).
Tõiku fusion’ist
- Ainulaadne isiksus fusion’i viljelejate hulgas on John McLaughlin, kes on tuntud oma kiindumuse poolest idamaisesse muusikasse. Aastail 1971–1974 juhtis ta Mahavishnu Orchestrat, kuhu kuulusid praeguseks maailma nimekamaid trummareid Billy Cobham ja mainekas klahvpillimängija ning helilooja Jan Hammer.
- Herbie Hancocki „mustas muusikas“ on jazz’iga liitunud afroameerika rock’ilikud stiilid soul ja funk.
- George Bensoni esituses väärivad eriti tähelepanu nn scat-stiilis improvisatsioonid, kus ta järgib oma häälega ülitäpselt neid noote, mida kitarril mängib.
„Vulkan Worlds", Chick Corea ja ansambel Return to Forever (1974)
