XX sajandi alguseni arvati, et ookeanide põhi on üsna ühetaoline ja tasane. Kui aga Euroopa ja Ameerika vahele telegraafikaablit paigaldati, avastati Atlandi ookeani põhjast nõo keskosast kõrged mäeahelikud. Uurimised näitasid, et tegemist on tuhandete kilomeetrite pikkuse veealuse mäestikuga, mis läbib kogu Atlandi ookeani ja on osa kõikide ookeanide põhja läbivatest keskmäestikest. Niisiis varjab vesi meie silme eest maailma võimsaimat mäestikusüsteemi.
Kuidas piiritleda mandreid ja ookeaninõgusid?
Maailmameri on kaartidel tähistatud sinise värviga. Mida suurem on sügavus, seda tumedamat sinist kaartide koostajad kasutavad. Kuna maismaad kujutatakse roheliste, kollaste või pruunide toonidega, siis on kaardil lihtne eristada maismaad maailmamerest.
Hoopis keerukam on eraldada mandreid ookeaninõgudest. Maailmamere vesi on mandrite servaalad üle ujutanud ja seega jääb osa mandritest rannikumere alla. Mandri veealune osa on kaartidel tavaliselt tähistatud helesinisega, ookeaninõod asuvad vaid maailmamere sügavamates osades.
Helesinised alad rannikumere all on mandrilavad ehk mandrilise maakoore osad, mis on maailmamere poolt üle ujutatud.
Mandri ääreala, mis on ookeaniveega üle ujutatud, nimetatakse mandrilavaks ehk šelfiks. Paljud mered, näiteks Lääne- ja Põhjameri, paiknevad tervikuna mandrilaval. Mandrilaval leidub mitmesuguseid maavarasid, hinnalisi kütuseid naftat ja maagaasi, mida järjest enam ammutatakse. Suhteliselt madala veega ookeanide ja merede osad mandrilava kohal on ka peamised kalapüügipiirkonnad, sest sinna koondub suurem osa vee-elustikust.
Mere poolt ääristab mandrilava mandrinõlv, mis laskub järsult mitme tuhande meetri sügavusele ookeanipõhja. Seda ala peetaksegi mandrite ja ookeaninõgude piiriks, kus kulgeb ka ookeanilise ja mandrilise maakoore piir.
Kohtades, kus ookeani suubuvad jõed, on mandrinõlvale tekkinud veealused kanjonid.
Milline on maailmamere põhjareljeef?
Maailmamere põhjareljeef on sama vaheldusrikas kui maismaa oma. Seal leidub nii kõrgeid mäestikke, vulkaanikoonuseid, tasandikke kui ka sügavaid orge.
Kõikide ookeanide põhjas kulgeb võimas, üle 70 000 km pikkune ookeanide keskmäestik. Selle kõrgus kasvab korrapäraselt mäestiku jalamilt keskosa suunas. Mäestiku keskosa on pikuti lõhestatud ning selle sügava oru servades asub arvukalt veealuseid vulkaane. Mõned neist ulatuvad saartena üle merepinna, nagu näiteks Island ja Assoorid Atlandi ookeanis.
Pinnamood ookeanide põhjas on sama vaheldusrikas kui maismaal. Animatsioonis paljastuvad esmalt mandrilavad. Ookeani keskmäestik hakkab nähtavale ilmuma, kui veetase on langenud 2000–3000 m võrra. 6000 meetri juures on enamik ookeaninõost nähtav, vee alla jäävad vaid süvikud.
Vulkaanide vööndeid leidub ka mujal ookeaninõgudes. Nendeks on näiteks Hawaii ja Kanaari saared; Jaapani, Filipiinide ja Indoneesia saarestik. Paljud maailmamere põhjast kerkivad vulkaanid on tublisti kõrgemad kui mandritel olevad mäed. Näiteks Mauna Kea vulkaani kõrgus Hawaiil on ookeani põhjas olevalt jalamilt tipuni 10 200 meetrit. Suure osa maailmamere põhjast hõlmab siiski tasane ookeanipõhi üksikute mägede ja mäeahelikega.
Ookeanide keskmine sügavus on umbes 4 km, kuid paljudes kohtades leidub sadade kilomeetrite pikkusi ja vaid mõne kilomeetri laiusi järsuveerulisi nõgusid – süvikuid. Nende põhi võib ulatuda üle 10 km allapoole meretaset. Mariaani saarestikku ääristab maailma sügavaim nõgu – Mariaani süvik, mille suurim sügavus on umbes 11 km.
Mandrilava laskub aeglaselt ookeaninõo poole. Selle sügavus on harilikult kuni 200 m ning laius mõnest kilomeetrist 1500 kilomeetrini. 2000–3000 m sügavusse sukelduv mandrinõlv on mandri tegelik serv. Ookeanipõhjast kerkib kuni 4500 m kõrgusele ookeani keskmäestik. Maailmamere keskmine sügavus on 3800–4000 meetrit.
Maailmamere põhjareljeef on väga tihedalt seotud geoloogiliste protsesside ja litosfäärilaamade liikumisega. Ookeanide keskmäestikud on kohad, kus litosfäär vahevööst üleskerkiva magma toimel rebeneb ning kus maakoorde tungiva magma tardumisel tekivad üha uued kivimid. Need on vööndid, kus maakoor pidevalt uueneb. Ookeanisüvikud seevastu tähistavad aga maakoore sukeldumisvööndeid, kus ühe laama serv laskub teise alla, sügavale maapõue laskuvad kivimid sulavad kõrgel temperatuuril ja moodustavad magma. Need on vööndid, kus maakoor hävib.
Ookeanilise maakoore kivimid on seda vanemad, mida kaugemal asuvad nad keskmäestikust.
Mõisted
- mandrilava – mandri ääreala, mis on mere- või ookeaniveega üle ujutatud
- mandrinõlv – ookeaninõkku järsult laskuv mandri serv
- ookeani keskmäestik – ookeaninõos paiknev mäestik, mis on enamasti vee all
- süvik – pikliku kujuga sügav (harilikult üle 6000 m) nõgu ookeaninõos
