Külalislahkus

Minu meelest on külaliste vastuvõtmine tõeline pidupäev! Ja nüüd ootas see meid jälle ees, sest ema ja isa kutsusid laupäevaks külla oma sõbrad ja nende kolm last.

„Mis me sel korral süüa pakume? Minu meelest võiksime teha põlevaid pannkooke!” pakkus Juhan elevusega.

„Mida? Põlevaid pannkooke? Mis need veel on?” ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Tavaliselt pakkusime külalistele alguses mingeid suupisteid, siis sooja toitu ja lõpuks magus­toitu. Põlevatest pannkookidest ei olnud ma küll midagi kuulnud.

„Ma nägin ükskord telekast, et pannkoogid tehti valmis, pandi eraldi igale inimesele taldrikule ja siis tehti veel midagi ja need pandi põlema! Ma ei oska täpselt öelda, mis see oli, aga igal juhul nägi see välja väga suurejooneline!” rääkis Juhan vaimustusega.

Ema ja isa muigasid, aga ei tundnud sama suurt vaimustust kui meie. „Pealegi, tahaks ju külalistega ka lihtsalt koos olla ja rahulikult aega veeta, lobiseda, mitte muretseda selle pärast, kas pannkoogid ikka lähevad põlema, kuidas seda täpselt teha ja kas see ikka on turvaline,” arvas isa.

Leppisime kokku, et sel korral põlevaid pannkooke ei tee. Vanemad jäid menüüd koostama, aga minu mõtted olid juba mujal.

„Juhan, me võiks mingi laheda mängu välja mõelda. Me oleme nii palju „Aliast” ja „Scrabble’t” mänginud, et see tundub natuke igav,” ütlesin Juhanile mõtlikult. „Ma tahaks, et kui külalised tulevad, siis me võtame neid eriliselt vastu.”

„Igatahes! Aga mis see võiks olla …”

„Äkki midagi sellist. Kaks inimest on kokku seotud ja nad peavad ilma käsi kasutamata end nööridest lahti rabelema. Mis sa arvad?” vaatasin Juhanile ootusärevalt otsa.

„Ma ei tea, see tundub natuke imelik,” ütles Juhan.

„Jah, sul on vist õigus … Oh, mul tuli hea mõte! See mäng käib nii, et sa kirjutad paberile ühe kuulsuse. Siis kleebid selle endast paremal istuja otsaette. Nii kõik näevad, kes sa oled, aga sa ise ei näe. Siis hakkad enda kohta küsima: kas ma olen inimene, kas ma olen naine jne. Kui saad vastuseks „ei”, siis on järgmise mängija kord. Ja niimoodi saab mitu ringi küsida. Võidab see, kes esimesena ära arvab, kes ta on. Mis sa arvad?” vaatasin elevusega Juhanile otsa.

„See on väga äge! Tõesti! Kus sa seda õppisid?”

„Me mängisime seda ükskord sõpradega. Ma olin ühes mängus Tanel Padar ja teises mängus Lotte. See oli nii naljakas!” hakkasin naerma.

„Ma arvan, et meil on õhtu jaoks mäng välja mõeldud! Lähme räägime vanematele!” Tormasime üksteise võidu kööki. Ema pani just telefoni ära, sest külalised olid helistanud ja küsinud, mida külakostiks kaasa võtta. Me rääkisime ruttu oma mõttest ja tundus, et vanematele see meeldib! Kui tore, ma juba ootan laupäeva!