Kumb on tähtsam, kas tegemine või tulemus?

Arutlesime ühel pärastlõunal meie kooli­psühholoog Martin Kuuseokkaga selle üle, kuidas ja miks seada eesmärke.

Kõigepealt – kas te usute, et inimesed saavad imede juhtumist mõjutada?

Ma usun sellesse, et inimesed saavad mõjutada, mida nad imena tajuvad. Mingid asjad on kindlasti sellised, mida inimene üksinda mõjutada ei saa. Näiteks kui võistled teiste sportlaste vastu, siis saad teha kõik endast oleneva, et olla väga hea, aga sa ei saa mõjutada seda, kui hästi teised võistlustel esinevad. See, kui sa oled väga hea, ei tähenda veel, et sa oled parim.

Siis on ilmselt pettumus väga suur, sest oled näinud kõvasti vaeva, teinud palju tööd, aga eesmärk jääb ikka täitmata.

Pettuda võib tegelikult ka siis, kui eesmärk on täidetud. Näiteks on maratonijooksjatel ajaline eesmärk, mida saavutada. Hea tulemuse nimel tehakse väga palju trenni ja üldjuhul võisteldakse aastas vaid paar korda maratonidistantsil. Kui võistluspäev kätte jõuab ja sportlane suudab eesmärgi täita, siis võib õnnehetk olla ootamatult lühike. Inimesele on justkui sisse kodeeritud rahutus – mis siis järgmiseks? Jooksin maratoni alla kolme ja poole tunni ja mis edasi? 3.25? Aga kui mõelda, siis ühel hetkel tuleb ju võimetele piir ette.

Mida siis teha? Jääb mulje, et nii eesmärgini jõudmine kui ka mittejõudmine tekitab pettumust. Inimene on jätkuvalt rahutu, tahab seda, mida tal ei ole.

Mulle tundub, et tähtis on märgata tegevust või arengut. Õppida selle käigus ennast tundma, jälgida oma keha ja vaimu, mõtteid ja tegusid. Oluline on just areneda.

Nii et eesmärkide seadmine ei ole halb?

Ei ole! Eesmärke võib seada ja nende poole liikuda. Ega me ei saa ju elada vati sees ning hoiduda pettumusest, kurbusest ja muudest tunnetest. Tunnetega tuleb hakkama saada.

Kuidas seada eesmärke?

See oleneb muidugi eesmärgist. Hea on mõelda suuremast väiksema poole. Kui ees­märk on veeta kõige ägedam suvevaheaeg, siis tasub mõelda, mis teeb vaheaja ägedaks. Panna kõik mõtted 5 minuti jooksul kirja, isegi kui need tunduvad tobedad. Ja seejärel mõelda, mida sellest nimekirjast sa tahad kindlasti teha, mida võib-olla ja mis tegelikult polegi nii tähtis. Tasub mõelda ka sellele, et kui mõni unistus on liiga suur, siis seda on ilmselt raske täita kohe nüüd ja praegu. Aga 10 aasta pärast? Miks mitte! Kui nimekiri on selleks suveks tehtud, siis tasub vaadata juba täpsemalt, millest ma alustan ja kuidas? Ja lõpuks, miks üldse oodata vaheaega, alustada tasub kohe nüüd ja praegu!

Aga mida me sellest kõigest ikkagi saame?

Eesmärke võiks seada enda jaoks, mitte sellepärast, et keegi teine tahab. Ja oma ees­­märke ei saa panna sõltuma ka teistest inimestest. Keegi teine ei saa meid õnneli­kuks teha, kui me ise õnnelikuks saada ei soovi. Eesmärkide poole liikumine annab meile suuna ja põhjuse areneda ning endaga tööd teha. Märkamatult õpime sedasi väga palju. Ja loodetavasti oskame hinnata ka neid hetki, mis on keerulised ja kus saame tunda tagasilööke.