Suvi on peas!

Suvi ei ole veel käes, aga mulle tundub, et peas on ta mul küll. Täna nimelt oli koolis üks hästi ebamugav olukord.

Matemaatikatunni ajal oli meil selle kooliaasta viimane kontrolltöö. Kuna ma olin õhtul päris pikalt Juhani ja Sikiga pargis, siis ma ei jõudnud nii palju õppida, kui oleks vaja olnud. Lisaks sellele pean ausalt üles tunnistama, et viimasel ajal on mul ka väga raske tundides keskenduda. Päike paistab aknast sisse ja vägisi lähevad mõtted mujale. Igatahes lõppes see kõik tänases matemaatikatunnis nii.

Mulle ei ole kunagi meeldinud spikerdada. Minu meelest on palju suurem väärtus olla aus ning õppida asjad selgeks. Ja kui sa mingil põhjusel õppida ei jõudnud, siis tuleb lihtsalt seda tunnistada ja hiljem tegemata töö ära teha. Täna läks aga kõik hoopis teistmoodi.

Töö ajal tundus mulle, et ma oskaks ülesandeid päris hästi lahendada, kui mul vaid üks valem meelde tuleks. Kuna see mul aga meelde ei tulnud, siis käitusin endalegi täiesti ootamatult. Ma proovisin vihikust maha kirjutada! Sel hetkel, kui ma vihiku äärt tõstsin, sain aru, millise rumalusega ma hakkama sain.

Ja muidugi nägi õpetaja Laur seda. Nii piinlik! Tal ei olnud vaja mulle midagi selgitada, sest ma tean meie reegleid. Spikerdaja ei saa tööd jätkata. Ta peab töö õpetaja kätte viima ning hiljem oma tegu õpetajale selgitama. Jah, õpetaja lubab töö küll pärast tundi uuesti kirjutada, aga see on alati raskem kui esimene töö. See on minu meelest ka aus.

Pärast tundi tuli õpetaja Laur minu juurde ja istus mu kõrvale. Imelik, ta ei rääkinud üldse tänasest tööst, vaid ütles hoopis: „Teele, ma näen, et sa oled mu peale vist solvunud.” Ja ma ei tea miks, aga kohe pärast seda läks mul kergemaks. Täpselt nagu Laura rääkis sellest, kuidas tema tundis end pärast vanematega rääkimist.

Me rääkisime õpetajaga küll veel pikemalt, aga millest, seda ma enam nii täpselt ei mäletagi. Mul on lihtsalt nii hea tunne, et õpetaja Laur just selle esimese lause mulle ütles. Tõesti, ma olin tema peale solvunud, aga ma ei saanud sellest isegi aru. Ja nüüd, kui see oli välja öeldud, seda tunnet enam ei olnud …