Valev Uibopuu „Janu"

Autor: Valev Uibopuu
​Katkend

Meie majake on külast ja suurtest teedest kaunis kaugel. Ja meie väravast mööduv tee on üpris kitsas. See viib tagamaadele ja metsa ning harva on sellel käijaid. Vankrilõgin sellel teel on aga mulle imelikuks elamuseks. See hakkab kuulduma kustki kaugelt ja kaob kaugele. Algul ei panegi seda tähele, kuna see võib veel olla vaid tuule toodud helikatkend suurelt teelt ning võib-olla ei käändugi siia. Siis tuleb aga punkt, kustpeale tean: nüüd ta käändus siiski! Ja lõgin kasvab aegamööda, samm-sammult: sõites ei liigu seda teed keegi, see on selleks liiga halb. Hääle järgi tunnen isegi teeosa, kuskohal sõiduk parajasti viibib. Meie värava kohal on kõrgpunkt ja siis algab kaugenemine. Kordub täpselt sama mis enne, ainult vastupidises suunas. Nõnda tulevad ja lähevad vist kõik asjad elus. Ükskord saabub hetk, kustpeale algab kaugenemine, ja ükskord see, kust enam midagi ei kuule.

Mulle on selline vankri möödumine meie majakesest kummaliseks elamuseks selle poolest, et ma küll kuulen seda, kuid ei saa näha. Rõdu, kus asetseb minu voodi, on aia poole. Ma ei näeks midagi, ka kui ma istuli püüaksin tõusta. Kui sõiduk möödub meie väravast, astuks iga teine meist eestoa akna alla ja vaataks välja. Võib-olla läheks isegi lävele või väravasse ja vahiks sealt. Ainult mina ei saa iialgi teada, kes möödus, kui just ema ei tule ütlema või kui ma ise ei küsi. On vist päris kindel, et lõginast ei jõuaks õppida tundma kõiki küla vankreid, et neid siis hääle järgi ise mõistatada. Ühed küll kiunuvad ja kääksuvad lõgina sekka, kuid kes ütleb, et järgmine kord just samal kombel. Nõnda võin ma ainult kuulda, aga teada ei saa ma ikkagi.

Sellest hoolimata on iga mööduva vankri lõgin mulle siiski elamuseks: ma võin mõistatada ja kujutleda, nagu tahan. Iga mööduv vanker on mulle väikeseks kastikeseks, mis aitab täita mu tühja ruumi ja välja suruda seda, mis selles hirmsat. Ainult – kui tohutu palju jääb sellest veel järele! Kardan, et ka kõik maailma vankrid kokku ei suudaks seda tühjust äärteni täita.

On imelik, kuidas kõike seda teades ja kogenult mu kõige esimeseks mõtteks, kui vankrilõgin käändub meie teele, on tõusta ja minna eestoa akna juurde vaatama. Tähendab, minus on miski, mis ei võta teatavaks tõsiasju või ei usu nendesse. Miski, mis on terve edasi ka siis, kui ma olen haige.

Jah, kas on võimalik, et inimene on korraga terve ja haige? Valvan ennast ja peaaegu iga päev taban endas tolle miski, mis ühel või teisel juhul tahab toimida, nagu polekski ma haige. See on naljakas, aga selle olemasolu on mulle teiselt poolt piinarikas, sest just see meenutab mulle kõige rohkem mu seisukorda. Vahel taban end mõttelt, et kui saaksin vaikima selle osa enesest, mis ikka veel arvab, et ma olen terve!

Kõigest eraldusest hoolimata – nii sellest, mille mu haigus on loonud, kui ka sellest, mille meie majakese asend loomulikult tingib – tungib vahel küla mu juurde, otsekui meie vahel poleks ühtki vaheseina, ja annab mulle teada kõik, mis ta mõtleb minust ja mu seisukorrast. On vale arvata, nagu jääks eraldatud inimestele teadmatuks, mis väljaspool neid sünnib.

Täna näiteks leban ma voodis ja kuulen kaht täiesti võõrast mehehäält omavahel kõnelevat. Selles ei ole midagi imelikku, sest meie aia tagant läheb kitsas rohtukasvanud jalgrada otseteena heinamaadele. Siin liigutakse väga harva, veelgi harvemini kui teel, mis möödub meie väravast. Suviti lähevad siitkaudu vahel jalgsi kulgevad heinalised.

Need, kes just praegu seda kasutavad, on ilmselt kaks peremeest, minemas oma kevadisi heinamaid puhastama. Ja rõdult aiani ei ole kuigi palju maad. Soodsa tuulega võib kuulda kõik, mis aia taga jalgrajal kõneldakse, läbi aia poole avatud rõduukse kostab iga sõna sisse. Ma tunnen isegi tubakasuitsu lõhna, mis hapra pilvena voogab üle aia.

Üks häältest ütleb:

„Nüüdsel ajal on sante kõik kohad täis...”

Ma ei näe ta nägu ega tunne teda ka hääle järgi, kuid kujutlen kivinenud, liikumatut ilmet, mille juures olulisemaks on kaks sügavat püstkriipsu kulmude vahel. Need nagu juurdlevad ja tõdevad ühtaegu.

„Missuguseid sa mõtled?” küsib teine hääl.

„Noh, vigaseid ikka...” vastab esimene ja jätkab: „Nagu sealgi üks. Ei saavat ühtki sammu omal jalal astutud, käänatakse voodis linadega ümber...”

Kõnelejad on nii endas, et nad vaevalt mõtlevad, et neid võidakse ka kõrvalt kuulda ja et just asjaomane ise seda teeb. Pealegi läigivad meie rõdu klaasid vist nõnda aia taha vastu, et aia poole lahti olevat ust nagu ei märkagi. Ema puhastab alati aknaklaasid nii hoolikalt, mitte meie eneste, vaid möödujate pärast. Möödujad aga ei mõtle palju kunagi, et nende hääl võib kosta ka majja sisse.

Nüüd küsib teine, pisut tasasemalt:

„Kas endisel ajal siis polnud vigaseid?”

„No ei olnud,” vastab esimene hääl kõvasti, ja mulle tundub, et kurjalt. „Kes oli viletsa tervisega, suri juba lapsena. Kes ellu jäi, elas saja-aastaseks. Nüüd on sante kõik kohad täis ja vanaks ei saa keegi...”

„Ehk paraneb ära?” ütleb teine ja jälle astmevõrra vaiksemalt.

„Kus sa sellega! Ei parane, puusast ei parane kunagi – see on kõige hellem koht. Paras vaklade sööt...” ingub teine jonnakalt vastu. Kuulen teda veel urisevat midagi lollidest arvamistest, nagu võiks õhk ja päike surmahaigust parandada.

Siis kaugeneb kõnekõmin ja lõpuks kaob see hoopis.

Vaklade sööt!

Leban vaikselt, vaatan viirulisi oksamustreid laes ja õunapuuokste veel paisumisel õiepungi väljas akende taga. Neid ei näi tulevat palju sel aastal.