Mõisted

A

  • absurd – mõttetus, mõttetu väljend või nähtus
  • absurdiluule – luule, mis kujutab maailma meelega ebaloogiliselt, autor kasutab ootamatut ja tihti arusaamatut sõnastust, mis võib mõjuda naljakalt
  • akrostihhon – värsside esitähtedest moodustuv sõnum
  • algupärane teos – iseseisvalt loodud teos, mis pole tõlgitud ega jäljendatud, algupärand
  • anagramm – tähtede ümberpaigutamisega nimes, sõnas või lauses moodustatud uus sõna või lause
  • antiikaeg – Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ajastu (8. saj eKr–5. saj pKr)

B

  • ballaad – jutustav luuletus, milles enamasti kujutatakse süngeid või salapäraseid nähtusi või sündmusi

D

  • dialoog – kahekõne
  • draama – enamasti tõsise sisuga näidend, mis võib sisaldada nii koomilist kui ka traagilist
  • dramaatika – näitekirjandus, kirjanduse üks põhiliik

E

  • eepika – jutustav kirjandus, kirjanduse üks põhiliik
  • eepos – lugulaul, jutustava sisuga värsivormis suurteos, mis kõneleb ammustest aegadest ja kangelastest, jumalatest ja maailma loomisest
  • epiteet – kirjeldav ja kaunistav sõna, poeetiline täiend

F

  • folkloor – rahvaluule ehk suuline pärimus

I

  • iroonia – varjatud või teesklev pilge

J

  • juhuluule – kindlaks sündmuseks kirjutatud luule, tarbeluule
  • jutustus – pikkuselt novelli ja romaani vahepealne tekst

K

  • komöödia – lõbusa sisuga näidend
  • kroonika – ajaraamat, ajaloolisi või igapäevaseid sündmusi talletav teos

L

  • linnalegend – tänapäevane (linnas leviv) müüt, kuulujutt
  • lüürika – luule, kirjanduse üks põhiliik, mida iseloomustab seotud kõne (värsid,
    salmid, rütm, riimid)

M

  • metafoor – varjatud võrdlus
  • mütoloogia – iidse pärimuse kogum (lood jumalatest, kangelastest, maailma
    loomisest jms) või teadus, mis uurib müüte
  • müüt – iidne lugu maailma ja jumalate sünnist, kangelastest ja nende seiklustest

N

  • naljand – lõbusa sisuga rahvajutt
  • netifolkloor – internetis leviv tänapäevane folkloor, mis erinevalt varasemast
    pärimusest on kirjalik
  • novell – jutustusest lühem jutustav tekst, tavaliselt üllatava lõpuga

P

  • parallelism – mõttekordus, sagedane võte rahvalauludes
  • proosa – sidumata kõne (puuduvad värsid, salmid, korrapärane rütm, riimid),
    proosas kirjutatakse romaane, jutustusi ja novelle
  • proosaluule – sidumata kõnes kirjutatud luuletus, mis esitab üht olukorda,
    mõtet või tunnet sisutiheda ja/või kujundliku sõnastusega, võib olla kirjutatud
    ka värssides
  • prototüüp – algkuju, inimene, kelle põhjal on loodud raamatutegelane
  • pseudomütoloogia – ebaehtne mütoloogia, mis ei esinda rahva seas levivaid
    uskumusi

R

  • remark – näidendi autori vahemärkus, mis kirjeldab tegevuse aega, toimumispaika,
    tegelase välimust ja käitumist vms
  • romaan – kirjanduse suurvorm, pikk jutustava sisuga proosatekst, mis sisaldab
    palju tegevusliine ja lisaks peategelasele käsitleb põhjalikult ka
    kõrvaltegelasi

S

  • sisemonoloog – tegelase kõnelus iseendaga
  • släng – ühe inimrühma (nt õpilased) oma keelekasutus, mis tihti eirab kirjakeele
    reegleid

T

  • tegelastüüp – tegelane, kes esindab teatud tüüpi inimesi (kuri õpetaja, lahke
    vanaema, riukalik klassivend)
  • tragöödia – kurbmäng, pingelise tegevuse, vastandlike tegelaskujude ja õnnetu lõpuga näidend (nt August Kitzbergi „Libahunt”)

V

  • vabavärss – riimide ja korrapärase rütmita luule
  • värss – luulerida (üks rida luuletuses)