Ühiskonnakriitika teravad nooled

Farmil oli olnud küllaltki edukas aasta, kuid rahast oli siiski veel puudus. Koolimaja jaoks tuli osta telliseid, liiva, lupja ning samuti oli vaja hakata jälle säästma tuuleveski masinavärgi tarbeks. Siis oli veel majja vaja lambiõli ja küünlaid, suhkrut Napoleoni lauale (teistele sigadele keelati see ära, sest see pidi paksuks tegema) ja kõiki tavalisi varude täiendamist tahtvaid asju nagu tööriistu, naelu, nööri, sütt, juhet, vanarauda ja koerakakke. Müüdi maha üks heinakuhi ja osa kartulisaagist ning lepingut munade osas suurendati kuuesajale munale nädalas, nii et sel aastal haudusid kanad parajasti nii palju tibusid välja, et oma arvu senisel tasemel hoida. Detsembris kärbitud portse kärbiti uuesti veebruaris ning õli säästmiseks keelati tallides laternaid põletada. Aga sigade elul ei paistnud midagi viga olevat ja nad võtsid silmnähtavalt kaalus juurde. Ühel õhtul veebruari lõpus heljus köögi tagant väikesest pruulikojast, mida Jonesi ajal polnud kasutatud, üle terve farmi sooja rammusat isuäratavat lõhna, mida loomad polnud kunagi varem tundnud. Keegi ütles, et nii lõhnab keev oder. Loomad tõmbasid näljaselt lõhna ninna ja küsisid endilt, kas neile tehakse õhtusöögiks sooja rokka. Ei antud aga mingit sooja rokka ja järgmisel pühapäeval teatati, et nüüdsest jääb kogu oder sigadele. Viljapuuaia taha põllule oligi juba otra külvatud. Ja peagi imbus läbi uudis, et nüüd saab iga siga pindi õlut päevas, Napoleon ise pool gallonit, mis serveeritakse talle alati „Crown Derby” tirinas.

Aga kui tuligi raskusi kanda, siis osaliselt hüvitas seda fakt, et nüüdne elu oli varasemast väärikam. Nüüd oli rohkem laulmist, rohkem kõnesid, rohkem rongkäike. Napoleon oli andnud käsu, et kord nädalas tuleb pidada Spontaanne Meeleavaldus, nagu seda kutsuti, mille eesmärgiks oli ülistada Loomade farmi võitlusi ja võite. Kindlaksmääratud ajal jätsid loomad töö pooleli ja tegid sõjaväelises rivikorras ja marsisammul ringkäigu ümber farmi, sead kõige ees, siis hobused, siis lehmad, siis lambad ja siis linnud. Koerad käisid protsessioonil külgedel ja kõige ees marssis Napoleoni must kikas. Alati kandsid Tümpsa ja Ristik enda vahel rohelist loosungit, millel oli sõrg ja sarv ning kiri „Elagu seltsimees Napoleon!”. Seejärel deklameeriti Napoleoni auks kirjutatud luuletusi ja Kiunats pidas kõne, milles ta esitas üksikasju toiduainete toodangu kasvust viimasel ajal, ning puhuti lasti püssist pauk. Lambad olid Spontaanse Meeleavalduse suurimad poolehoidjad ja kui keegi juhtus nurisema (nagu mõni loom aeg-ajalt tegi, kui läheduses polnud sigu või koeri), et nad raiskavad ainult aega ja peavad ilmatu aja külma käes seisma, siis oli kindel, et lambad vaigistavad ta maha oma määgimisega „Neli jalga hea, kaks jalga halb!”. Üldkokkuvõttes olid need pidustused siiski loomadele meele järele. Nad tajusid lohutusena, kui neile meenutati, et kõigest hoolimata olid nad tõesti omaenda peremehed ja et töö, mida nad tegid, tõi kasu neile endile. Nii olid laulud, rongkäigud, Kiunatsi arvud, püssipauk, kikka kiremine ja lipu lehvitamine suutelised neid unustama panema, et neil vähemalt mõnikord kõht pilli lööb.

Aprillis kuulutati Loomade farm vabariigiks ja tuli valida president. Oli ainult üks kandidaat, Napoleon, kes ka ühel häälel valiti. Samal päeval teatati, et on avastatud uued dokumendid, mis paljastavad üksikasju Lumepalli vandenõust Jonesiga. Nüüd ilmnes, et oma strateegiaga polnud Lumepall mitte üksnes üritanud lüüasaamist Loomalauda lahingus, nagu loomad olid esialgu arvanud, vaid oli avalikult Jonesi poolel võidelnud. Tegelikult oli tema juhtinud inimvägesid ja sööstnud lahingusse, huulil sõnad: „Elagu inimkond!”. Haavad Lumepalli seljal, mida mõned loomad siiski veel mäletasid näinud olevat, olid pärit Napoleoni hammastest.