Kuidas me edasi elame ehk ulmekirjanduse ilushirmus unenägu
Ärkame oma pikast väsinud seikleja-unest juba valges, hommik tõotab tulla pikk ja soe nagu kalli sõbra pai. Päike kuumab me riideil oma varahommikust leitsa, mis ainult vahel kevade lõpu päevil hämarjaheda taustal nii tugevalt välja joonistub. Sirutan end ja tunnen miskit üüratut huiget algavat oma sisimast, tunnen miskit õõvast tühjust, mis annab igal hetkel endast aina enam märku. Näib, nagu oleks keegi pugenud mu kehha ja teinud sääl pesa – mõni öine hulkurloom, salalise ja veidi õela, erakliku iseloomuga nagu metskass. Samas on ta nii tuttav, ma olen teda näinud, teda varemgi tundnud. Püüan seda nime meelde tuletada ja siis saangi tal sabaotsast kinni. Nälg, muidugi, mind pitsitab nälg. Räägin sest Johanile ning me suundume otsingule, tõusev päike jääb kuskile me selja taha, kui majade vahele kaome, need peegelklaasist sillerdavad seinad tõusevad kõrgusse nagu miskid hiiglaslikud kruiisilaevad mõne tulevikumaailma kosmilistest sadamadokkidest. Ainult et nois klaasmetalseis peegelseinus pole avausi – uksi, neil puuduvad kutsuvad kohvikukirjad, ja seinte vahelt kulgevad küll tänavad, kuid needki on labürintjad-madujad, nii et kuskile keerates pole sa enam kindel, kas oled siin juba käinud või veel mitte… Ent kuskilt kostab muusikat, miskit kummalist ürgset jorutamist ja õrna mustlasviiulit, selle kaja kumiseb spiraales ülespoole, nii et alul on meil raske hoomata, kust see kostab. Kuid lõpuks siiski leiame ühel tillukesel põigil ukse: varikatuse ja reklaamsildid. „Caffee Insomnia” lubab kiri tumedail aknaklaasel ning vanad krapikõlarid ukse kohal käristavadki meile toda hinge täis muusikat. Astume sisse: kontrast ümbritseva futumaastikuga on tohutu – vanad nagisevad (jah, nende häält on kuulda vaid neid vaadates, sinna ei peagi istuma!) puittoolid, tolmused vaibad seintel, viiruki- ja praadimislõhn, määrdunud klaasidega saiakestelett ning sääl taga lopsakas mustlaseit, seljas kindlasti oma sada seelikut, kaelas kette ja käte ümber võrusid.
„Tulge aga, tulge aga,” kutsub ta. „Kas alustuseks härradele väike küpsis ja kohv?”
Noogutame ning sätime end meloodilistele toolidele, mis selle ruumi üldise kägiseva vaimuga on jumalikus kooskõlas. Mammi on peagi tagasi, askeldab laua ümber, tõstab kandikult kohvitasse ning sätib me ette taldrikud tillukese mõrkjalt lõhnava süsimusta küpsisega, millel pääl üksik punane mari, nagu oleks küpsisel silm… „Kust härrasid rännutee toob? Otsite midagi, jajaaa… Emmanaia juba teab. Te olete lugude peale maiad, jah? Lood, need hoiavad maailma käigus, hoiavad teda koos, neis on kirjas maailma valemid, kui need otsa saavad, siis jääb kõik seisma… Jaa, mul on teile üks vana lugu! Kohe ma näitan, aga enne peate küpsise ära sööma, see on üks mu paremaid retsepte.”
Näksime küpsist, kuigi – keegi kunagi kirjutas, et aitab lüürilisest šokolaadist, andke meile toitvat karbonaadi. Viirukilõhn, vaikne muusika, Emmanaia tasane askeldamine – kõik see muudab olemise kuidagi sumedaks. Rüüpan magusmõru kohvi ja vaikselt muutub maailm me ümber, vaipadel jooksevad pildid, puud neil hakkavad nagu elama, ma tunnen sambla lõhna. Ja siis me istumegi justkui selle metsa sees oma lauaga, nagu veider teelaudkond kuskil igaviku serval, lipsab mu peast läbi mõttejänes.
Aga näe: säält mööda rada tuleb punases keebis, punase mütsiga lapsuke, käes korv, kus kiliseb ja koliseb. Tüdruk nagu ei märkakski meid, vahetame Rostfreiga hämmeldunult pilke, rüüpame kohvi. Ja säält, põõsaste vahelt, astub suur kräsuskarvaline hunt, tahan juba hüüatada, et tüdrukut hoiatada, aga Johan pidurdab mind. Hunt kummardab väga viisakalt: „Tervist, kõrgeauline preili, kuhu minek?”
„Tere-tere. Eks ikka vanaema juurde.”
„Selle seitsmepealise?”
„Jah, selle seitsmepealise, te tunnete teda, hundihärra?”
„Ikka tunnen, miks ma ei tunne. Tegelikult ma sellest asjast rääkida tahtsingi. Vaat… metsarahvas volitas mind kui kõige vanemat ja targemat ütlema, et kui vanaema ei lõpeta loomade söömist, siis tuleb midagi ette võtta. Siis me… Mul on seda kurb öeldagi, aga me oleme sunnitud vist metsast minema kolima.”
„Jaa, hundihärra, me oleme seda emaga ka arutanud, aga… Meie jõud ei hakka vanaema peale. Pärast seda tuumajaamaõnnetust on ta imelikuks läinud, kasvatas endale seitse pead ja sööb kõike, mis liigub. Ainult oma sugulasi mitte. Siis, kui palusin tal vähemasti möödakäijaid mitte õgida, ta ainult lõrises mu peale. Mitte kohe ei tea, mida teha.”
Hunt kratsib nukralt kõrvatagust: „Ega meie, metsarahvas ka temaga võidelda jaksa. Vaata, vanasti, vanaisade ajal, oleksid hundid ja karud talle tuule alla teinud, aga mis hunt mina enam olen. Mu peal ju katsetati igasugu geenitehnoloogiaid ja nüüd söövad kõik karud ja hundid meie metsas ainult haavakoort. Koledasti peab jänestega kisklema sellepärast, eriti talvel, nad tulevad kohe kambakesi kallale, ajasid karugi viimati ära, kuigi ott ainult nokitses ühe kuuse küljest sammalt… Ei ole ikka enam need ajad. Mis armuline preili vanaemale ka viib? Limonaadi?”
„Jah, seitse sojalimonaadi ja seitse tomatipirukat, need on küll kala maitsega, sest tomatitele lisati ju kalageene, et nad külma hästi taluks, aga ema ütleb, et nii ongi parem – nagu kaks ühe hoobiga. Kalapirukas ja tomatipirukas ka!”
„Jah… ega siis miskit, eks te arutage seda asja veel, aga kui vanaemaga midagi ette võtta ei saa, eks me peame siis ära kolima. Alles eile kiskus suure põdrapulli majja sisse, ainult sarved sülitas pärast välja. Pole meil enam asu siukses kohas. Ilusat päeva, preili, ilusat päeva!”
„Head aega, hundionu!”
Ning keksleb tüdrukuke edasi, sõnajalalehed ümberringi lobisevad omavahel tasasel vadinal ning piiluvad me poole. Tasapisi valguvad puud seinaks, tasapisi jäävad taimed neil paigale, nagu oleks nad vaid muster kangal.
Tunnen end hästi, kirgastunult. Johani silmis on kuidagi eriline helk. Kui Emmanaia tagumistesse ruumidesse kaob, et säält peagi ilmuda kahe aurava taldrikuga, millel kuhil pannkooke ja pipraseid liharibasid, kummardub Johan mu poole ning sosistab: „Ega see nüüd teabmisasi lugu just polnud, aga see rääkimise viis on küll uus tase, midagi sellist pole ma varem näinud!”
Me sööme vaikides ja piilume Emmanaiat, kes vatrab veel laialt ilmast ja inimestest, just nagu polekski midagi erilist juhtunud. Ja ega meiegi taha seda saladusetunnet rikkuda. Peagi ju läheme. Majad me ümber jäävad pisemaks ning linn võtab oma rahuliku kivise linnakuju, just sellise vana, viimase ilmasõja eelse linna moodi. Selline linn meeldib mulle kõige rohkem… Klaas- ja metallmajad on natuke nagu kala maitsega tomatid.
